Ellujääja. Valentine Nõlvak

ära, aga põllumehel on tänapäeval raske ja ilmselt hullemaks läheb, loomi peab ta ju pidama, aga piimaliiter maksab kokkuostus (meiereis) 2 senti. Ja seda siis, kui piim on täiesti kvaliteetne, seal on jälle rasvaprotsent, puhtuseproovid iga päev jne. Kui piimal on natukegi midagi viga, vastu ei võeta, saadetakse tagasi. Või saadetakse Inglismaale, aga muidugi oma turg on sellest samuti üle ujutatud, kõik on odav. Inglased on võiga väga nõudlikud.”

      Vaatan toas Juuli koolimärki (4 K-tähte rivis) Jah, ta on lõpetanud Kehtna Kõrgema Kodumajanduskooli, kuid töötab küllaltki madala palga eest lihtsa karjatalitajana. Ja kardab sedagi kaotada.

      Keedan suures 20-ämbrises pajas sigadele kartuleid, peas aga tärkavad täna igasugused mõtted. Ma taipan, et elus on miski väga valesti, palju ja karmilt valesti, et inimesed on arad ja sellepärast toimivadki valesti. Taipan, et argus on üldse midagi väga halba, arvan, et arg inimene on ise enda maha jätnud. Aga julgus? Kas see halba ei too? Kindlasti toob, kõik oleneb jällegi paljudest asjaoludest. Aga kui julgus põhineb õigusel? Õigus peaks ju ikka lõpuks võidule viima, ainult et siis peab olema endas väga kindel, omama suurt tahtejõudu ja oskama ennast kaitsta. Aga kui ei oska või kui puuduvad kogemused? Siis võib tagatipuks tulla krahh.

      „Mida sa, Valli, nüüd jälle toppama ja mõtlema jäid?”

      „Juuli, ma mõtlen õigusest ja kõverusest, aususest ja alatusest, need on kole keerulised labürindid.”

      „Õigust, Vallikene, ilmas ei ole. Õigus on sellel, kellel on vägi, kellel on raha, palja õigusega ei tee maailmas midagi ära. See oli nii, on nii ja jääb igavesti nõnda!”

      Jälle omamoodi kapitulatsioon, millele minu vaim vastu tõrgub. Aga kui teda korra juba ei ole, siis täna muudan natuke oma teguviisi: olen ammu mõelnud, et siin munevad oma poolsada kana, sööda ja talita neid, aga munad lähevad ju kõik tont teab kuhu. Igatahes mõni läheb nüüd patta kartulite vahele keema. Ainult et Juuli ei näeks, ta saab niigi tõrelda, et kanad muneda vähe. Tema igatahes ei võta endale kunagi ainsatki. Tõe ja õiguse pärast. Aga minule hakkab mõni asi maailmas vist juba nalja tegema. Kas või need munadki. Kui teed selle maailma õiguse järele, siis sina söödad ja keegi sööb, aga sedaviisi oled täna kolm tükki kinni keeranud (küll olid head!) ja selge, et need viimaseks ei jää… õiguse nimel!

      Õhtupoolikul tuleb „ülemus” lauta. „Noh, kuidas põrsastega? Alles kõik?”

      „Ei ole, üks on vähem.” – „Jälle?”– „No temal on teine, jälle isemoodi viga, temal ei ole, kust…”

      Ülemus vaatab: „Aga see võib ju ka nii olla, et ainult nahapinna viga, oleks pidanud paremini vaatama.” Ja läheb.

      „No kas ta minu vaatamisega oleks paremini s…a hakanud või? Ma pole tohter, kirurgiat ei tunne.” Juuli istub pakule. „Tee, kuidas teed, süüdi oled ikka sina. On ikka see vaese inimese elu üks vilets asi, kannatada saab palju. Vahel mõtlen, et oleme sinuga harjunud – kus üks, sääl teine, aga selge, et ta saadab sind varsti kuhugi ära, sa oled noor ja sul on raske, pole ema kõrval, kes nõu annaks või lohutaks, pole, kes aitaks raskel hetkel.”

      „Pole viga, Juulikene, mina erilisse pessimismi ei kaldu.”

      Olen saatnud kaks kirja, ühe õele, teise Jetele. Jetelt sain vastuse ja jooksen kohe Juuli juurde lugema.

      Jete jäi pärast minu äratoomist veel sinna, kooli pidi minema paarinädalase hilinemisega, siis, kui tal lõpeb karjaskäimise leping. Jete kirjutab, et minu onku ja tanta elavad ikka vanaviisi, aga et see sehvtilugu olla mööda küla laiali läinud ja onku pidi sõimama, et kuradi plika, sööda ja poputa, teha ta midagi ei viitsinud ja veel lahverdab ja valetab, mina vana mees, mis ma sihukesega…

      Olla olnud igasügisene talgute moodi rehepeks. See käib vana traditsiooni järgi – vilja masindamine läheb talust tallu, samamoodi inimesed – kellel pekstud, läheb järgmisele appi. See on Eesti taludes ainuke töö, mida tuleb paratamatult teha koos, muidu ei jätkuks masina taha inimesi. Töö lõppedes püüab iga peremees inimesi sööta-joota ikka teistest paremini, see on nagu au- või uhkuseasi. Kui aga mõnes suuremas talus tuleb ette töö, kus omaenese või sulase-tüdruku jõuga toime ei tule, tehakse talgud, kutsutakse rahvast kokku, palju vaja, kuid need inimesed on siis palgalised.

      Kui rehepeks jõudis Juhani (Jete peremehe) talusse, olla ka minu „tanta” seal olnud. Masinale olla vahepeal rike sisse tulnud, mehed asusid parandama, peremees teinud siis ettepaneku, et meil hulga rahvast koos, lähme õige käime minu kartulivälja läbi, mul järelnoppimine tegemata. Mindi. Korvi tühjaksvalamise järel sattunud minu perenaine võõrasse vahesse, mille peale see tüdruk, kelle koht see oli, ütles naljatades: „Mis teie meite reite vahele tulete?”, mille peale minu „aristokraat” pahvatanud: „Ei minu reite vahel pole küll keegi olnud, Ohaka Jaan on sinu reite vahel küll, aga minu reisi ära puutu!” Naised hakanud siis tüdrukule appi: „Kus nad sul enam puhtad on, neitsi oled või? Miks sa ennast alati teistest paremaks pead, ühed naised oleme kõik, sina ka oma Jaaniga mitukümmend aastat elanud, kus sa siis enam!”

      „Elan Jaaniga jah ja olen tema aus naine, keegi näpuga näidata ei saa,” kõrgendanud tanta häält, „ja kui ikka Jaanile mehele läksin, siis peale pulmi magas ta minu kõrval veel kolm kuud, ilma et ta mind näpuga oleks puutunud!”

      Naistekari olla naerma pahvatanud – mis su Jaanil siis viga oli? Turske mees ju muidu kui pull. Või sinuga siis nii ontlikult, aga näe, vanast peast läks puhta härjaks, haakis ennast noorele tüdrukule külge, ise pidi veel suur „onku” olema.

      „Ju pull teab, missuguse lehma taga kõndida,” visanud „tanta” mürgiselt vahele, „oli ka niisugune plika, et… ega mehedki lollid ole!”

      Siis olla naised läinud päris ägedaks – mis sa ajad lapse peale tühja juttu, see oli teil veel päris tita niisuguste asjade jaoks, mis siis, et aastate poolest oleks pidanud kobedam olema, aga vaat, mida kartsid – et kui veel kasvab ja su vanamees ta siis oma nõusse saab, ei sul, vanaeidel, jää siis muud, kui hakka aga astuma oma Assamalla tagasi, sellepärast sa tüdruku nii ruttu minema saatsidki!

      Loeme ja naerame koos Juuliga. Ei, kusagil maailmas elab siiski õigus, mis võib-olla pikkamisi, kuid ikkagi tõuseb pinnale.

      Järgmisel päeval saabub uus meeldiv üllatus – õde on mu kirja kätte saanud ja sõidab siia! Nõnda siis rõõmus kohtumine üle paljude aastate.

      Hulk aega kulub meil teineteise vaatamiseks. Küll ta on muutunud. Endise plikatirtsu asemel seisab mu ees sale ja elegantne noor daam. Jutustab, et elab ikka Tallinnas, on nagu ennegi juudi perekonnas virtinaks, kuid kavatseb varsti tööle minna moeateljeesse kübarategija erialale. Reinhold elab Viljandis, olla pagari käealuseks, pidavat väga moodsalt riides käima, ei joo. Tüdrukud olla temasse armunud, aga perekonda tal polevat veel, see olla kuulujutt. On ütelnud, et enne naist ei võta, kui „jalad maha saab” ja oma pagariäri avab.

      Jutuvadal pole lõppu. Ta naerab minu elavat fantaasiat. „Arvasin, et oled vaikne, õrn ja hell, sina aga vatrad ja… nii kui suu lahti teed, nii iga kant lõikab!” Ja tõsineb siis.

      „Tead mis, asume õige asja juurde. Ega ma Tallinnast nii kergesti tulema poleks saanud, aga proua luges sinu kirja läbi ja soovitas tingimata siia sõita, sinule appi. Jutusta mulle see Väike-Maarja lugu, kuidas seal selle vanamehega oli?”

      Istume pargis ja ma jutustan talle kogu loo. Kui lõpetan, tõuseb ta mu kõrvalt ja ütleb: „Sina oota mind siin, mina lähen juhataja juurde.”

      Ehmun: „See ju meesterahvas, kuidas sa…?”

      „Olgu ta või kes,” vastab õde resoluutselt, „aga asjale tuleb pöörata teine külg, las vahib seda poolt ka, aitab naljast!” Ja läheb.

      Südamevaluga istun pargis ja meenutan „onku” sõnu: „Sa ära sellest asjast kusagil midagi seleta, seda ei kuula ega usu nagunii keegi, paned ainult iseendale kella külge ja oled inimeste ees veel loll pealegi.” Aga kui nüüd õde räägib ja teda ka ei usuta? Sellest läheb mu elu ju veel hullemaks.

      Kantseleis on ta kaua, tuleb