Ellujääja. Valentine Nõlvak

Ma ei saa aru, vanemad olid tal korralikud inimesed, vanasõna ütleb, et käbi ei kuku kännust kaugele – pole õige, kukub küll! Perenaine rääkis ja mul on kirigi nendelt, kuulake, mis nad meile kirjutasid:

      „Auline lastekodu juhataja! Meie, kaks vana inimest, võtsime kevadel teilt kasvandiku, aga meie mitte kuidagi temaga hakkama ei saa, tema on laisk, tööd midagi teha ei taha ja paneb kõik raskeks, ja talutöö talle üldse ei meeldi, ehkki meie juba niigi tema eest kõik ise ära teeme. Meil ei olegi siin nii palju tööd. Ega ta sõna ka ei kuula, teeb ikka oma, nii et meie teda endale ikkagi kuidagi enam jätta ei saa, vaid tahame teda lastekodusse tagasi saata!”

      No näete nüüd, lapsed, mis te nüüd ütlete? Minu poolt oli kõik kõige paremini mõeldud, oleks ta natuke virgem olnud, pärijat seal majas ei ole, inimesed on vanad, kogu talu oleks jäänud temale, aga inimene tahab ilma tööta ära elada. Suvitama saadeti või? Meie peame kõigile kohad leidma, no kui kõik hakkavad niimoodi jooksma, kuhu teid siis pannakse? Ah et talutöö ei meeldi, et liiga prosta või? Tahad koolipreiliks? Ajad on kitsad, Punasel Ristil on raha vähe, tuleb koomale tõmmata. Millest sul seal puudus oli? Sealt oleks kooligi pandud, või mis seal koolgi nii tähtis, on talu, lähed mehele ja pea kohta, kauaks neid vanu ikka enam. Aga lasid käest ära minna, küll on hull, küll on hull (see on härra Labo harjumuspärane väljend), ja mis meie nüüd sinuga peale hakkame? Kuhu meie su nüüd paneme?”

      Seisan nagu post. Tüdrukud ütlesid pärast, ma olla olnud näost laiguline.

      Lõpetuseks lisab härra Labo: „Tädi Helmi, ärge talle pööningult midagi head selga andke, las kulutab vähem riigivara. Andke talle midagi mahakantud kraami hulgast ja peene töö annan ka – homsest peale karjalauta tööle!”

      Lastekodu abimajandi karjalaut samas Muraste mõisa hoonetekompleksis. Karjatalitajaks on vana tuttav, umbes 30-aastane tugev naine Juuli. Meil klapib temaga juba alates esimesest päevast. Juuli on ülimalt töökas ja alati heatujuline. Tal on siin lauda lähedal tööliste majas ühetoaline korter. Tööd meile jätkub, laudas on 12 lehma ja tohutu seakari, koos põrsastega ikka oma 40–50 pead. Nendele niidame rohtu, tassime selle suurte kottidega seljas lauta, seal hekseldame rohu käsitsi vändatava hekslimasinaga peeneks. Söötmisjuhend on seina peal ja härra Labo käib mitu korda päevas kontrollimas, et kogu tema graafik täpselt täidetaks. Ja siiski leiame vahel natuke aega istuda Juuli toas ja arutada maailma asju. Jutustan talle oma loo.

      „Aga kas ta sind kantseleisse ei kutsunud ja sinu enda käest midagi ei küsinud?”

      „Ei, ei ole kutsunud ega küsinud, ainult saalis lasi lahti süüdistuste seeria, ja kogu lugu!”

      „Aga siis mine ise kantseleisse ja räägi talle, ära ta sind ju ikka kuulab.”

      „Ei, sinna ma ei lähe, ma ei julge. Oleks veel naisterahvas, aga kuidas sa hakkad mehele seletama!”

      „Mine siiski, sedamoodi jätta ju ei saa.”

      „Ei, ei lähe.”

      Härra Labo ise on muutunud minu vastu jäiseks ja napisõnaliseks. Tuleb lauta ja teadustab: „Annan 20 kalkunit nuumamisele, õpetage sellele (vihjab peaga minu suunas) amet korralikult kätte, las hakkab kohe pihta, jõuluni on jäänud vähe aega. Ja pange ta tööle, las aitab rohtu niita ja tassida, hekseldada, vett pumbata, las töötab!”

      Jälle see kalkuninuumamine! Kole vastik töö. Suured kalkunid on tugevad ja rapsivad elu eest, rukkiklimpe aga hoopiski ei taha. Ja oskavad ka klimpe suures kaares kõrist välja visata, kõik nagu muistegi. Juuli on tubli, aitab.

      Ja jälle saabub muidu rahulikku ellu must päev. Võtame Juuliga vikatid kätte ja kotid kaenlasse, sigadele vaja rohtu. Juuli jääb oma toa uksel seisma ja ütleb: „Ah, lähme tuppa, puhkame natuke, raba seda tööd, palju rabad, valmis kunagi ei saa!” Juuli laual on prillid, proovin nendega vaadata – midagi ei näe. Juuli ulatab lõbusalt teised, peente sangadega: „No kas nüüd näed?” – „Oi kui hästi, kõik on nii selge!” Juuli pahvatab naerma: „Selge muidugi, nendel pole ju klaase, paljad raamid!” Vestleme natuke veel ja lähemegi tööle. Kuna prillidel pole klaase ja sangad on ka peened, unustan ma ära, et nad veel üldse ees on, miskipärast ei märka seda ka Juuli. Saame kotid täis, astume nagu õiged mehed lauda poole. Lauda juures kohtame härra Labot, ta on kalkunite juures käinud. Peatub meie juures ja räägib Juulile, et kolme kalkunit oleks varem vaja. Panen minagi koti maha ja seisatan. Äkki märkab ta minu prille. Satub raevuhoogu, karjub Juulile: „Ma ütlesin teile, et pange ta tööle, aga tema kõnnib teil siin nagu ahv, prillid nina peal!”Ta haarab mind juustest ja tõstab õhku, sakutab õhus nagu nartsu edasi-tagasi! Peanahk nagu ragiseks. Parajalt raputanud, viskab tagasi maha, ja lausumata enam ainsatki sõna, läheb mõisamaja poole.

      Pea paistetab üles. Ja jälle valdab mind trotslik rahu – raputas mis ta raputas, aga ma ei karjunud ega teinud piuksugi. Juuli püüab valu leevendada joodiga, see teeb asja hullemaks. Juuksed tulevad peast maha.

      „Sa kõnni nüüd tema nina alt paar korda sedamoodi läbi, las vahib ise ka,” annab Juuli nõu.

      „Ei, seda ei või, ta teeb mu teise peapoole samasuguseks, aitab vasakust poolest küll!”

      Juuli jändab põrsastega. Need surevad. Härra Labole peab iga surnud põrsa ette näitama ja selgitama arvatava surmapõhjuse. Võta sa kinni – ühe tallab emis ise ära, teine lämbub, kolmandal seedimisrikked. Lihtsalt ei vea. Ja kõige halvem on see, et iga surnud põrsa eest on noomitus ja rahulolematus juba ette teada. Nõnda hoiab Juuli surnud põrsast käes, keerab teda niipidi ja naapidi ja lõpuks lausub: „Kust kurat mina nüüd tema sisse näen, et mis tal jälle viga, aga selge on see, et arukas loom, oskas enne elust jalga lasta, kui pärast sitast elu veel pussiga kallal ollakse.” Ja kuna ta teab, et härra Labo talle varsti ebameeldivaid sõnu peale loeb, siis ilmselt eneserahustuseks deklameerib:

      Oh kuule, Jürikene, su elu üürikene,

      kui läksin vaimus põrgu, sääl nägin Jüri sõrgu.

      Küll surm sind ükskord pärib, su perse kokku tirib…

      „Oi! Kuule, Valli, sel põrsal polegi perset! Tule vaata, ei ole jah, ausõna!”

      Ja tõepoolest, suu on sel põrsal küll omal kohal, aga kogu sabaalune on sile, ilma ühegi väljapääsuväravata.

      „No oleksin mina seda teadnud, ma oleksin või proovi pärast teinud noaga sisselõike, no kust pidin ma teadma nende perset vahtida.”

      Aga minul on oma jama kalkunitega. Norm tuleb ära anda, aga nad tõrguvad. Ja kahju on nendest. Ja mulle hakkab veel miski selgeks saama. Ema õpetas: sina ei pea mitte valetama, seda õpetab piibel. Aga kas ei ole inimese liigne ausus vahel talle endale kahjulik? Nuuma kalkun surnuks, oled suur süüdlane. Ta ju tõepoolest ei taha, sina aga topid talle normi. See on julm. Ja kui juhtub jällegi midagi, siis värista põlvi ja kanna ette…

      Minus tõstab pead oma tõde: annan nii palju, kuni nad veel „pole viga” vastu võtavad, ülejäänud… „Juuli, võta need klimbid ja sööda oma sigadele!”

      Härra Labo küsimusele, kas kalkunid ikka oma normi ära söövad, vastan rahulikult: „Jah, normi söövad ära.” Nüüd on ta minuga rahul, aga Juulile heidab ette: „Halvasti söödate emiseid, põrsad on nõrgad. Toit tuleb ette anda paksu pudru näol.” Ja läheb.

      „Kuradi loll, käib siin õpetamas ja torkimas, ise pole elus ühtegi lojust üles kasvatanud. Potipõllumees! Kirjutab seinale normid ja tahab nendest paksu pudru saada, nende käskkirjadega võib ta perset pühkida, siga nendest söönuks ei saa – seda niimitu grammi, toda naamitu grammi! Kui selle kõik kokku paned, saad vedela lörri, ise vaata juurde, kust mida saab! Aga näed, õpetamas käib!”

      „No näed, sa tee eeskirja järele täpne segu ja kui ta tahab, pane talle nina alla, las ise siis vahib, tuleb see vedel või paks!”

      „Ei hakka mina temaga seletama, see na äge, pärast mine veel riidu, ütleb koha üles!” Ja lisab juurde: „Tead, Valli, töökohti on raske saada, tööpuudus on suur, riik otsib inimestele