Ahviparadoks. Teadvuse suunamine. Prof. Peters Steve

siis te ellu ei jää. Võitlemine tähendab ähvardusele vastuastumist, põgenemine ohu eest minema jooksmist, tardumine tähendab liikumatuks jäämist ja lootmist, et oht möödub ja teid ei märgata. Liikumatust võib tõlgendada ka vältimisena, kellegi poolele asumisena või ohule allaandmisena lootuses, et see ei saa liiga hävituslik olema.

      Millise neist reageeringutest Ahv valib, sõltub sellest, kuivõrd haavatuna ta end tunneb. Meie, inimeste, jaoks seisneb probleem asjaolus, et teie sisemine Ahv usub ikka veel, et on džunglis ja püüab seda kasutada igapäevases elus. VPT-mehhanismi kasutamine kaasaja ühiskonnas pole alati kohane.

      Kui meil näiteks tuleb siseneda võõrastest tulvil tuppa, siis tabab paljusid meie Ahve põgenemistarve ja nad tahavad toast välja pääseda. Mõnd tabab tardumise soov ja nad püüavad jääda märkamatuks, samas võtavad mõned sõjaka hoiaku ja püüavad end kehtestada. Sellised reaktsioonid ilmutavad end, kuna meie Ahv on saatnud meile sõnumi: „Tunnen end ohustatuna ja mul on vaja midagi ette võtta.” Aeg-ajalt muutuvad sellised reageeringud intensiivseks ja põhjustavad meile suurt muret. Ahvi rahustamiseks tuleb Inimesel temaga rääkida ja kasutada loogikat Ahvi ümberveenmiseks. Mõne inimese Ahv ei taju mingit ohtu, mistõttu nende reaktsioon on kasin, või puudub hoopis.

      Kui teie Ahv püüab teile öelda, et tuleb olukorrale reageerida, ja teie ei reageeri sellega, et valite Ahvi rahustamiseks ühe VPT-valikutest, siis tõuseb loodusest seatult teie keha adrenaliinitase. Kui sellele adrenaliinile lisanduvad negatiivsed mõtted, siis satub teie Ahv ärevusseisundisse. Selles näites on ärevus looduse viis teatada meile, et ohu korral tuleb vastu võtta otsus. Ärevus saabub tüüpiliselt siis, kui te otsust ei tee. See on täiesti loomulik reageering teie Ahvilt, mis näitab, et ta on hea tervise juures. Probleemi lahendus seisneb seega kas otsuse vastuvõtmises või Ahvi rahustamises!

      Kuna VPT-reaktsioon puudutab ellujäämist, siis on emotsiooni intensiivsus väga tugev, tüüpiliselt sündmuse enesega võrreldes proportsioonist väljas. Kui teil näiteks seisab ees avalik esinemine, võib teil õige aja lähenedes tekkida kõhus õõnes tunne, teid valdab suur ärevus. See on tingitud asjaolust, et teie Ahv on jõudnud VPT-staadiumisse, kuna ta tajub ohtu ja ütleb teile, et tegu on elu ja surma küsimusega ning teil on vaja ära joosta. Seetõttu on tal emotsionaalse mõtlemise tõttu tekkinud katastroofiline reaktsioon, mille eesmärk on tagada teie turvalisus; reaalselt pole tegu ju elu ja surma küsimusega, kuid teie Ahv seda ei tea. Nii et kui hakkate püsti tõusma ja rääkima, siis paljudel meist muutub Ahv hüsteeriliseks ja ütleb: „Mida sa teed? Oht on kohutav ja sa sammud otse selle suunas. Võid kaotada oma elu.” Kui teie Inimesena püüate oma Ahvi ümber veenda, siis ei anna ta ikka veel alla: „Mis siis kui ma teistele lollina paistan?” „Mis siis kui ma vea teen? „Aga kui asjad viltu kisuvad?” ja nii edasi. Inimene sõnab vastukaaluks „See on ju ainult kõne,” „Küll ma kriitikaga hakkama saan,” „Saan ainult anda endast parima,” „Ära reageeri üle, näe asju õiges perspektiivis” ja nii edasi. Need näited aitavad meil aru saada Ahvi ja Inimese vahelisest võitlusest mõtlemises.

      Tungid

      Peale instinktide on ahvil tugevad tungid. Tung on midagi, mis sunnib meid tõusma ja midagi tegema. Kui meil poleks tunge, siis istuksime lihtsalt niisama, mitte midagi tehes. Tungid hoolitsevad meie vajaduste, nii füüsiliste kui ka emotsionaalsete, eest.

      Ahvil on võimsad tungid – näiteks sugutung, tung domineerida, tung toidu, turvalisuse järele, ka vanemlik ja territoriaalne tung ning tung otsida karja. Nende tungide eesmärk on liigi püsimajäämine. Nagu instinktid, nii on ka tungid meile looduse antud, nad on meil sünnist saati, ent neil pole vaja vallapäästjat või stiimulit. Kuna tungid on ellujäämiseks hädavajalikud, siis teeb nende kohustav olemus neile vastupanemise raskeks. Näiteks on tung süüa äärmiselt võimas ja teie Ahv sööb end toidu olemasolul ilmselt kurguni täis, kuna ei või teada, millal jälle süüa saab. Jällegi, teis peituv Inimene ütleb, et ühest saiakesest piisab, samas Ahv ihaldab nii palju, kui süüa suudab – enne kui tunneb, et kõht on täis saanud, jättes Inimesele süütunde!

      Väidetavalt kipub emastel šimpansitel olema tugevam söömistung kui isastel, arvatavasti on see tingitud asjaolust, et nad on enamasti tiined või toidavad poegi. Et sellega toime tulla, peavad nad palju sööma. Emaüsas olev arenev järeltulija võib ema füüsiliselt kurnata, mistõttu emal on tarvis kiirelt oma varusid asendada. Looduses on emaslooma normaalseks olekuks tiinus või poja toitmine, mistõttu pole üllatav, et söömistung peab olema võimsam. Meie sisemise Ahvi tung toidu järele on väga terve ja normaalne märk. Ent me ei ela džunglis, vaid tsivilisatsioonis ning söömistungi ohjeldamatus muutub siin kohatuks. Seetõttu tuleb sellega piiri pidada ja selle suhtes hoolas olla. Paljud inimesed, nii mehed kui naised, kannatavad kohutavalt, püüdes ohjata oma Ahvi söömisharjumusi, see võib põhjustada kaalujälgimise probleemide korral väga suurt ahastust. Kui inimene mõistab ülesöömise ja ülekaalulisuse tagajärgi, kuid on sellega rahul, siis pole tal Inimese ja Ahvi vahel probleeme. Kui need kaks aga üksmeelel pole, siis leiavad aset olulised sisemised võitlused.

      Kui võtame lähemalt vaatluse alla selle, kuidas tungid meie igapäevast elu mõjutavad, siis näeme, miks Inimese ja Ahvi vahel kokkupõrkeid esineb.

      Haavatav hoiak

      Džunglis pole ahv toiduahela tipus, seega tuleb tal pidevalt valvel olla: alati on ümbruses leoparde. Ahv teab, et potentsiaalselt on ta igal hetkel ohus, seetõttu laseb ta end lõdvaks vaid siis, kui on oma turvalisuses üsna kindel, peaaegu alati on see võimalik karja juures olles. Kuna ahv otsib pidevalt, kust teda võiks ähvardada oht, on ta sageli piiri peal, läheb kergesti endast välja või muutub agressiivseks ning on tavaliselt emotsionaalselt ebastabiilne.

      See aitab selgitada, miks enamus meie sisemisi Ahve muutuvad ärevaks, kui on ebakindlad või tundmatul territooriumil. Nende Ahvide jaoks on see loomulik reaktsioon, mis hoiatab neid võimaliku ohu eest. Ent enamuse ajast on see kohatu ja kasutu. Samuti aitab see selgitada, miks paljud inimesed otsivad öeldust varjatud tähendust, kuna nende Ahv on valvel võimaliku ohu eest. Ahv on loomu poolest ebakindel.

      Kehakeel

      Kehakeel on midagi, mida kasutame igapäevases suhtlemises. Selles pole midagi müstilist. Me kõik kasutame näoilmeid või käežeste üsna selgelt selleks, et väljendada oma tundeid. Samuti võtame teatud asendeid, et oma kavatsustele osutada. Teised loevad neid märke ja reageerivad nendele kohaselt. Selline intuitiivne, sageli ebateadlik tunnete või kavatsuse väljendus ja võime seda tõlgendada on oskus, mida ahv valdab. Mõned ahvid suudavad kehakeele abil suhelda väga edukalt, teised mitte nii hästi. Teiste kehakeele intuitiivne lugemine ja tõlgendamine on tavaliselt olulisemaid tegureid, mis paneb meid end mõne inimese seltsis hästi või ebamugavalt tundma. See sisemine hääl või tunne ütleb meile, mida me isikust arvama peame.

      Isased ja emased šimpansid

      Võiksime öelda, et on kaks erinevat tüüpi ahve, isane ja emane. Neil mõlemal meis peituvas emotsionaalses masinas on tungid ja instinktid. Ent isasel ja emasel isendil täidavad need erinevat rolli, mistõttu rõhuasetus tungidele on erinev ja nad ei funktsioneeri füüsiliselt või psühholoogiliselt ajus täpselt samamoodi. Iga ahv on ainulaadne, ent et aidata ahvi mõista, teeme üldistusi tüüpilise isase ja emase ahvi kohta.

      Siinkohal on oluline märkida, et ehkki isased ja emased ahvid erinevad märkimisväärselt, siis meessoost ja naissoost inimesed EI ERINE üldse kuigi palju. Ka isaste ja emaste ahvide iseloomulike joonte vahel on üsna suur kattuvus.

      Käesolev osa pole kirjutatud eesmärgiga kedagi solvata; see põhineb meeste ja naiste ajudes leitud füüsilistel ja füsioloogilistel erinevustel. Näiteks on meeste paremal amügdalal (mandelkehal, mis on aju emotsionaalne keskus) enam parempoolseid ajuühendusi, samas naistel on vasakul amügdalal enam vasakpoolseid ajuühendusi. See aitab meil mõista, kus pärineb suur hulk meie emotsioone. See võib aidata ka olulisel hulgal inimestel leppida asjaoluga, et paljud nende emotsionaalsed jooned, mis