Ahviparadoks. Teadvuse suunamine. Prof. Peters Steve

näitest, tuues näite Johni peas elutseva Ahvi ja Inimese mõtlemise erinevustest.

      John ütleb oma naisele Pauline’ile, et kõrvalmajas elav mees blokeeris ta auto, kuna parkis sissesõiduteele ja tal tuli minna mehele ütlema, et ta auto eemale viiks. John (Inimene) räägib lugu asjalikult ja tema sisemine Ahv kuulab rahulikult pealt.

      Pauline reageerib seepeale, öeldes: „Miks sa sellest nii palju räägid, saite ju asja lahendatud, kas pole?”

      Nii John kui ka tema Ahv kuulsid mõlemad seda reageeringut, kuid neil on Pauline’i kommentaari kohta väga erinev tõlgendus ja reaktsioon. Inimene Johnis, kes on mõistlik, võib mõelda nii: „Ma küll ei puhunud asja suureks, kuid on selge, et Pauline ei taha sellest kuulda, nii et las see jääda” või „Sai jah lahendatud, arvatavasti on tal õigus, tarvis on muuga tegeleda ja mitte reageerida.” Inimene jäi rahulikuks ja on juba probleemideta asjast üle saanud.

      Johnis peituv Ahv võib aga reageerida hoopis teisiti. Ahv on märkust võtnud isiklikult ja on ärritunud. Ta võib tõlgendada kommentaari otsese kriitikana, mistõttu Ahv võtab kaitse- või rünnakuhoiaku. Tõenäoliselt tõstab ta häält ja ütleb midagi taolist: „Miks sa mind kunagi ei toeta?” või „Ma ei puhu asja sugugi üles, mis sul viga on?” või „Ma ainult kommenteerisin juhtunut, arvasin, et sind kui mu naist võiks asi huvitada.”

      Võite kujutleda, kuidas sellest hetkest alates vestlus kehva pöörde võtab. Kui oleksime stsenaariumi lõpetanud pärast Pauline’i tehtud märkust ja küsinud Johnilt, kuidas ta tahaks sellele reageerida, siis oleks ta tõenäoliselt valinud Inimeseks olemise ja tehtud märkusega piirdunud. Ent kuna meis peituv Ahv on Inimesest kaugelt võimsam, siis tõenäoliselt räägib Ahv enne, kui inimene on saanud võimaluse asja üle kontrolli saavutada, ja asi lõpeb sellega, et John mõtleb, miks ta küll otsekohe märkust kõrvust mööda ei lasknud.

      Saara kommentaar

      Võtkem teine näide Inimese ja Ahvi erineva mõtlemismustri kohta. Rahel on tööl, kui Saara ütleb talle, et ta näeb väsinud välja.

      Sõnum jõuab alati kõigepealt kohale Ahvile. (See on üks aju töötamise reegleid.) Ahv reageerib emotsionaalselt ja mõtleb harilikult, et teda kritiseeritakse, mistõttu ta satub ärevusse, võimalik, et nördib, võimalik, et läheb endast välja (kõik sõltub Ahvi loomusest ja sellest, millises tujus ta parajasti on). Nüüd kasutab Ahv emotsionaalset viisi märkusest arusaamiseks. Seetõttu võib ta öelda midagi taolist nagu „Tegelikult tahab ta öelda, et näed vana välja” või „Ta vihjab, et sa ei pinguta piisavalt” või tulla välja mingi muu kasutu või destruktiivse märkusega. Ent Ahv võib mõelda ka positiivses võtmes, näiteks: „Ta on minu pärast mures” või „Arvatavasti on tal õigus ja mul on vaja veidi tempot maha võtta” või midagi muud konstruktiivset.

      Kui Inimesele oleks jäänud öeldu tähendus ebaselgeks, oleks ta rahulikult järele mõelnud, millele Saara vihjas. Ta oleks seda teinud, pannes paika kommentaari faktid. Seejärel, olles saanud selgust, mida Saara mõtles, oleks ta sellele ratsionaalselt reageerinud. Nüüd saame vastata ühele raamatu alguses püstitatud küsimusele.

      Miks ma mõnikord mõtlen nii irratsionaalselt?

      Üks meie esimesi küsimusi oli „Miks ma mõnikord nii irratsionaalselt mõtlen?” Vastus võib nüüd selge olla. Te ise ei mõtle nii, vaid see on Ahv, kes teis võimust võtab ja teie eest mõtleb. Lahenduseks on siin saada aru, kuidas teie Ahv mõtleb, tunda see ära ja, kui selline mõtteviis teie üle võimust hakkab võtma, siis sekkuda.

      See, mida kogete, kui teil on tugevad emotsionaalsed reaktsioonid, on väga loomulik ja märk tervest mõistusest. Ent emotsioonid võivad väga kiiresti vahetuda ning seetõttu on Ahvi mõtteviis suhteliselt ebastabiilne ja pidetu. Seega on otsuste tegemisel Ahvi reaktsioon vähem ennustatav kui Inimesel ning see protsess on sageli irratsionaalne. Sellise ennustamatuse tõttu pole tavaliselt kasu, kui laseme Ahvil enda eest mõelda, seega on meil vaja küsimusega tegelda. Kõigepealt on tarvis saada selgust, kuidas mõtleb üks teie sisemuses peituv Ahv.

      Ahvi mõtteviis – emotsionaalne mõtlemine

      Emotsionaalse mõtlemise aluseks on mulje ja tunded

      Tavaliselt ei tegele Ahv faktidega, vaid enda arvates tõega või selle tõe tunnetamise või, mis isegi hullem, tõlgendusega sellest, mis võib olla tõde. Tal tekib kiiresti mulje vähese – kui üldse – tõendusmaterjali põhjal ning tavaliselt ei mahu selle kõrvale midagi muud. Muidugi on mõned Ahvilt meile antavad muljed täpsed ja abistavad, ent sama kergesti võivad need ka valeks osutuda. Mõningase täpsuse ja tõe otsimine aitab meil mõistliku järelduseni jõuda.

      Kui kohtate uusi inimesi, siis saab teie Ahv esimesed muljed neist tavaliselt nende kehakeele põhjal. Kui teate, et teie Ahv sageli eksib, siis oleks abiks, kui vaatate, kas teie sõbra Ahv on asjas vilunum ja usaldate tema seisukohti! Teame ju, et mõne inimese Ahv on väga hea inimesetundja, teiste Ahvidel see nii hästi ei õnnestu.

      Ahvidele meeldib tunnetele tugineda ja sageli alustavad nad vestlust sõnadega „Aga mulle tundub…” või „Mulle ei meeldiks…” Neile on nende tunded väga tähtsad ja tavaliselt ei õnnestu neil jõuda arusaamisele, et kõik tunded tulevad ja lähevad. Muidugi on Ahvilt hea tundeid saada, need võivad meile väga kasulikuks osutuda, kuna näitavad, mida teha. Ent sageli pole need usaldusväärsed ja võivad kiiresti muutuda. Seega võib tunnetele tuginemine tulla kas kasuks või kahjuks. Mõnikord on tarvis, et Inimene ütleks Ahvile: „Ma ei hooli sellest, mis tunne sul on, meil tuleb see ära teha” või „Ma ei hooli sellest, kas sul on tuju või mitte, asi ei ole tujus.”

      Siin on mõned emotsionaalsele mõtlemisele iseloomulikud jooned

      Mõtlematult tehtud järeldused

      Ahv jõuab kiiresti järelduseni, ta ei oota ära kogu informatsiooni, et siis järeldust teha. Ahvi arvamus moodustub tunnete ja muljete põhjal ning seejärel see arvamus kinnistub. Seepeale otsib ta tõendusmaterjali oma arvamuse toetamiseks ja vaatenurga tõestamiseks. Seda tehes on tüüpiline, et Ahv moonutab fakte oma arvamusega sobitamise eesmärgil ning juhul, kui talle vastu seistakse, on ta väga ebamõistlik ja irratsionaalne.

      Mõtleb must-valgelt

      Meie sisemised Ahvid on väga sarnased lastega, nad mõtlevad must-valgelt. Nad võivad olla väga halastamatud ja keelduvad arutamast halli varjundeid. Täiskasvanu inimene on suuteline leppima tõsiasjaga, et elus on väga vähe asju mustad või valged. Kuna Ahvid mõtlevad must-valgelt, siis annavad nad väga meelsasti hinnanguid ja reageerivad kiirelt. Kui mõtlete oma Ahviga, siis kipute nägema vaid üht võimalust. Ahv ei kaalu tavaliselt alternatiivseid tõlgendusvõimalusi selle kohta, mis võiks juhtuda.

      Paranoiline

      Ahv vajab teadmist, et ta on turvatud, mistõttu ta on alati valvel, otsib pidevalt, kuskohast teda oht ähvardab, ning on seetõttu paranoiline. Ta arvab, et palju ohutum on olla veidi paranoiline ja ettevaatlik teiste või mingi olukorra suhtes kui end lõdvaks lasta ja elu kaotada. Seetõttu pole meie Ahvi puhul sugugi ebaharilik teisi kahtlustada ja umbusaldada. Mida haavatavamana Ahv ennast tunneb, seda paranoilisemaks muutub ta oma seisukohtadelt.

      Turvatundeta Ahvid võivad tajuda paljusid ohutuid situatsioone teisiti. Teiste jagatud märkustest või teadetest võivad nad välja lugeda intriige ja pahatahtlikkust, misjärel annavad oma kujutlusvõimele vaba voli. Kui Ahvil on mingi arvamus, siis seda kaitstes muutub ta veelgi paranoilisemaks. Ahv rebib sageli asjad nende kontekstist välja ja muutub ka siis väga oma seisukohti kaitsvaks. Oma Ahvi paranoiaga tegelemine nõuab osavust ja seda käsitleme Ahvi vaoshoidmisega tegelevas osas.

      Katastroofilisus

      Kuna Ahvid on ohu suhtes pidevalt valvel, siis kipuvad nad mõtlema katastroofidele. Nad reageerivad üle ja kütavad end üles pingeliste ja intensiivsete emotsioonidega. Mil iganes nad tajuvad, et midagi on valesti, kipuvad Ahvid muretsema selle pärast, mis võib juhtuda, ning siis läheb asjade perspektiiv lootusetult