Ahviparadoks. Teadvuse suunamine. Prof. Peters Steve

alati samasugune: igas olukorras ja iga tegevuse korral lähevad kõik lähteandmed kõigepealt Ahvile. Seejärel otsustab Ahv, kas on midagi, mis annab põhjust muretsemiseks. Kui sellist muret pole, läheb Ahv puhkama ja annab asjad üle Inimesele. Kui Ahv muutub murelikuks, siis hoiab ta aju verevarustuse endale ja teeb ise otsuseid toimuva kohta.

      Nii Inimene kui ka Ahv mõtlevad „siin ja praegu” kategoorias, mõlemad tõlgendavad situatsiooni siis, kui see ette tuleb. Inimene tõlgendab asju rahulikul ja loogilisel viisil. Ahv tõlgendab asju emotsionaalsel moel.

      Ahv ja Inimene on võimelised edukalt koos toimima. Ahv oma instinktide ja tungidega võib hoida meid turvalise ja tervena. Ta oskab meile öelda, millal on aeg süüa ja magada, hoiatada meid hädaohu eest ja otsustada, kuidas sellega toime tulla või siis hoopis uurida, kas on midagi, millega ta saaks omaenda ihade rahuldamiseks tegelda. Enamusel meist on saanud tavaks päeva jooksul lähtuda emotsioonidest ja selles pole midagi halba. Probleemid kerkivad siis, kui Ahv annab meile sobimatu soovituse, mispeale laseme tal enda üle voli võtta ega tea enam, kuidas Ahvi domineerimisele lõppu teha.

      Miks me ei saa Ahvi mõjuvõimust ilma jätta, et ise otsuseid vastu võtta?

      Lihtne vastus sellele on, et Ahv on võimsam ja tegutseb kiiremini kui Inimene. Šimpansil on viis korda rohkem jõudu kui inimesel. Samamoodi võite mõelda oma emotsionaalsest sisemisest Ahvist, et tal on viis korda rohkem jõudu kui teil. Seetõttu, kui teist peab saama see isik, kes te olla soovite, peate õppima oma Ahvi ohjama. Püüdest ohjata Ahvi tahtejõu abil pole kasu. Mina nimetan seda „Ahviga jõukatsumiseks”. Me kõik õpime ära umbes kolme aasta vanuses, et tahtejõud ei ole enamasti väga hea viis asjade tegemiseks. See toimib vaid siis, kui Ahv magab, on ükskõikne või toimuvaga nõus. Kui Ahvil on teistsugune plaan, siis lendab tahtejõud kus seda ja teist. Seega tuleb meil õppida erinevail viisidel Ahviga hakkama saada.

      Oluline mõte

      Tahtejõud ei ole hea viis püüda oma Ahvi ohjata – ärge laskuge selleni, et hakkate Ahviga käesurumises võistlema!

      Kui teete igapäevaseid toiminguid, siis on Ahv kogu aeg ohu suhtes valvel; kui ta tajub mingit ohtu või hakkab muretsema ja satub ärevusse, siis keeldub ta teie mõtlemist vabaks laskmast. Nüüd toimib ta emotsioonide ajel, püüdes olukorda lahendada. Teie, Inimene, võite selle ära tunda, kuid olete sageli jõuetu midagi ette võtma, kuna Ahv on teie üle võimust võtnud, jättes teile ebameeldivad emotsioonid. Ajuskanneril on näha, kuidas see juhtub: Ahv kasutab verevarustust ning Inimene püüab olukorra üle kontrolli saada. Ahvi ja Inimese sisemine võitlus on alanud! Ahv on Inimesest viis korda tugevam, seega pole Inimesel mingit võimalust –kui tegu on vaid jõuvõitlusega.

      Oluline mõte

      Šimpans on viis korda tugevam kui inimene. Sarnaselt šimpansiga on ka teie emotsionaalne Ahv teist viis korda tugevam. Ärge püüdke tema üle kontrolli saavutada, ohjake teda. Vajate ohjamise plaani!

      Amy maanteel tekkinud vihahoog

      Vaadakem üht tavalist näidet selle kohta, kuidas Ahv Inimesest võitu saab, isegi siis, kui Inimene on kohal ja püüab tegutseda. Meie näide käsitleb raevuhoogu maanteel.

      Amy sõidab parajasti autoga tööle ja teine juht trügib tema ette sõiduritta. Amy kaks mõtlevat aju (Inimese ja Ahvi oma) hakkavad nüüd tegutsema.

      Inimese oma sõnab: „Küll on naeruväärne, mul on hale sellistest inimestest, kes taoliselt käituvad. Mina seda ei tee ja kõige parem on kogu asi unustada, mulle pole see tähtis.”

      Ent temas peidus olev Ahv ütleb: „Milline ülekohus. See mees alandas mind äsja, olen vihane. Talle on vaja õppetund anda, kogu lugu taandub sellele, et ta püüab minust üle olla. Mina võidan selle lahingu, ta ei pääse niisama, annan talle teada, et olen vihane, maksan talle kätte.”

      Kui Inimene ei tea, kuidas oma Ahvi talitseda, saab Ahv nüüd ohjad oma kätte. Ahv vajutab gaasipedaalile ja sõidab vaenlasest Ahvi auto tagaosale nii lähedale kui võimalik ja näitab keskmist sõrme. Vaenlasest Ahv saab aru, mis toimub, ja tasub sama žestiga. Nüüd käib Ahvide lahing täie hooga. Asi jätkub mitme kilomeetri vältel, kuni vaenlasest Ahv ära pöörab ja hüvastijätuks „lehvitab”. Amy Ahv on nüüd, kui Amy tööle jõuab, veelgi enam ärevuses ja ärritunud. Tal kulub asjast ülesaamiseks mitu tundi. Ahv aina vadistab vahejuhtumist ja sellest, kuidas see teda endast välja ja vihaseks ajab. Koju sõites ootab Ahv kedagi teist jälle niimoodi talitavat ja häda sellele, kes seda teeb!

      Sel õhtul kohtub Amy sõbratariga ja jutustab talle, mis juhtus. Sõbratar sõnab: „Miks sa juhtunut ära ei unusta?”

      Kuna Amy Ahv on end ära kurnanud, saab Amys peituv Inimene lõpuks olukorra üle kontrolli. Kuna Ahv nüüd magab, vastab Amy loogilisemal viisil, ja ta Inimene ütleb: „Tean, et tegelikult on see minust rumal. Ma ei tea, miks ma nii pingesse lähen. Aeg-ajalt suisa vihkan ennast, et nii ruttu enesevalitsuse kaotan.”

      Kui Amy ei saa aru, kuidas ta teadvus toimib, siis lõpeb asi enesepiitsutamisega, millele järgneb süütunne. Kui ta mõistab, kuidas ta teadvus toimib, siis lähevad sündmused teist rada ja ka tõlgendus on erinev. Järgnevalt sellest, mis tegelikult juhtus ja kuidas seda oleks võinud täpsemalt tõlgendada.

      Amy vihahoo uus käsitlus

      Amy ja Ahv sõidavad külg-külje kõrval. Vaenlase Ahv lõikab tee peal ette. Amy on rahulik, ta aktsepteerib toimunut, tegemata sellest suurt numbrit, ehkki juhtunu teda ärritab. Amy ütleb endale: „Ma ei tee välja, pole mõtet minu ees oleva Ahvi pärast endast välja minna.” Ent nagu nägime, ärkab Amys peituv Ahv kohe ja kukub kriiskama.

      Sel hetkel oleks Amy võinud oma Ahviga rääkida, rahustada ta maha ja talitada siis oma äranägemise järgi. Ent ta ei teadnud, kuidas seda teha. (Hiljem uurime üksikasjalikult, kuidas Ahvi ohjata.) Amy oleks võinud Ahviga tegelda ka tööl või hiljem sõbratari seltsis olles, kui ta oleks teadnud, kuidas seda teha. Kui Ahv hiljem väsides siiski rahunes, liikus verevarustus ajus Ahvilt Inimesele.

      Amy oleks võinud olukorda teisiti tõlgendada ja selgitada, kui raske on püüda ohjata halbade kommetega Ahvi, kes püüab pidevalt tema üle kontrolli saada ja viia sinna, kuhu ta tegelikult minna ei soovi. Ta oleks võinud öelda ka, et eriti ärritav oli kogeda emotsioone, mida tema Ahv talle pärast juhtunut kogu hommikupooliku pakkus. Amy võinuks siis öelda: „Mul on vaja harjutada oma Ahvi õpetamist.” Ta võinuks naeratada ja end mitte üles ärritada, ehkki Ahv sosistas talle kõrva: „Sa oled lihtsalt üks enda üle kontrolli kaotanutest ja seda näevad kõik.” Selle asemel oleks Amy võinud öelda: „Mul on kahju, et mu Ahv sai minust võitu, ent püüan ikka õppida teda talitsema ja siis lähevad asjad paremaks, aga kindlasti ei hakka ma iseennast piitsutama.”

      Sisemine võitlus: Inimese ja Ahvi vaheline kokkupõrge ja võimuvõitlus

      Oma elus võtate otsuseid vastu kas teie ise või teeb seda teie Ahv. Kui olete mõlemad ühel nõul, siis valitseb rahu. Kui teie oma Ahviga ei nõustu, siis ta tavaliselt ründab ning see rünnak võib emotsionaalselt väga valus olla. Selle võitluse ohjamine on õnne ja edukuse seisukohalt otsustava tähtsusega.

      Teie emotsioonid toimivad põhiliselt sel moel, et Ahv tõlgendab juhtuvat ning pakub siis emotsiooni välja Inimesele, andes ka soovituse, kuidas olukorraga toime tulla. Seepeale otsustab Inimene, kas Ahvi pakutut aktsepteerida või see tagasi lükata.

      Kui Inimene Ahvi pakutavaga nõus on ja seda aktsepteerib, siis pole probleemi ja me toimime oma emotsioonide ajel. Ent kui Inimene otsustab Ahvi pakutu tagasi lükata, siis on meil probleem, kuna Ahv hakkab suure tõenäosusega vastu ja keeldub end hästi ülal pidamast. Seejärel tekitab ta emotsionaalse kaose, kuni kas saab oma tahtmise ja saavutab meie üle kontrolli, või kuni õpime ära, kuidas ohjata emotsiooni selle ajel toimimata.

      Osa probleemist seisneb selles, et enamus inimesi ei mõista, et Ahv lihtsalt