Ahviparadoks. Teadvuse suunamine. Prof. Peters Steve

Ahv niisugusel korral inimesele pakub, on kohutav ja äärmuslik ning põhjustab palju muret ja pessimismi. Mõelge, kui palju kordi olete läbi teinud sellise emotsionaalse möllu oma Ahvi küüsi jäänuna, nii et tagasi vaadates ainult imestada, miks lasite end selleni viia.

      Irratsionaalne

      Ahv ei tegutse ratsionaalselt. Ta ei püüa otsusele jõuda, kas midagi on tõenäoline või teostatav, vaid tuleb tüüpiliselt otsekohe välja järeldusega ja täidab puuduolevad detailid ükskõik millise valitud sisuga. Seetõttu võib ta muutuda väga ebamõistlikuks ja lõpuks näida suisa rumalana. Kui Ahvil õnnestub teie teadvuse üle kontroll saavutada ja seejärel teiega juhtuvat tõlgendada, siis on tema pakutav mõtteviis tõenäoliselt rumal ja põhjendamatu. Näha on vähe loogikat, kui üldse. Kurb on see, et selline irratsionaalne lähenemine viib meid ebamugavatesse olukordadesse ja kui tõde teatavaks saab, siis võime soovida, et maa meid neelaks. Vaadakem siinkohal üht näidet Ahvi toimimisviisist:

      Rob ootab oma tüdrukut Sallyt kinno, nad on leppinud kokku, et kohtuvad kell pool üheksa. Praegu on kell üheksa ja tüdrukust pole märkigi. Robis peituv Ahv on temast võitu saanud ja asunud sõjateele. Tema Ahv mõtleb emotsionaalselt: „On juba hilja, Sally pole mulle öelnud, mis juhtus; ma raiskan oma aega, võiksin ise kinno minna; ta pole seda väärt, ta on mind alt vedanud; ta ei tohiks mulle niiviisi teha; ta on mind alandanud; olen vihane, olen endast väljas,” ja nii edasi. Äkki saabub Sally ja enne, kui tal on võimalust midagi öelda, ründab teda Robis peituv Ahv: „Miks sa nii hilja tuled? Paistsin siin teistele lollina, mis mõtet on enam sisse minna – nüüd on juba liiga hilja” ja nii edasi. Siis jääb Rob vait ja Sally saab sõna.

      „Keegi löödi siinsamas nurga taga pikali. Läksin appi ja nad kasutasid mu mobiili kiirabi ja politsei kutsumiseks. Hoidsin naise kätt, kui ta maas lamas. Siis saabus kiirabiauto ja ma tormasin siia. Mul on kahju, et ma sulle teatada ei saanud, aga nad kasutasid mu telefoni abi kutsumiseks.” Nüüd on Robil päris kehv tunne ja tema Ahv hakkab süümepiinu tundma. Ent kahju on juba sündinud.

      See lihtne lugu näitab, kuidas Ahv mõtleb väga emotsionaalselt, ta ei oodanud ära fakte, vaid eeldas midagi ja solvus. Antud juhul sai Ahv vihaseks, kuid on muidki viise, kuidas ta oleks võinud reageerida ning ikkagi põhjustanud Robi kohatu reageeringu. Seda juhtub meist paljudega, kui me endas peituvat Ahvi ei ohjelda. Kui Ahvi veenda suudaksime, elaksime hoopis teistsuguses maailmas.

      Emotsionaalne arvamus

      Ahvid otsustavad teiste üle kiiresti ja halastamatult. Otsus põhineb kõigil neil kriteeriumitel, mida ta mõtlemisel kasutab. Seetõttu võib see põhineda ainult tunnetel või muljetel või Ahvi enese paranoial. Need otsused ei allu arukale mõtlemisele, seega tõenäoliselt ei õnnestu Ahvi veenda, et tal ei pruugi õigus olla. Ahvid võivad teisi hukka mõista ka omaenda eesmärkide täitmiseks, näiteks kättemaksuks või kellegi üle võimu kehtestamiseks.

      Ahv teeb otsuseid, kasutades „emotsionaalset mõtlemist”

      Kui me mõtleme Ahviga, siis kasutame „emotsionaalset mõtlemist”, et tükkhaaval kokku panna ettekujutused toimuvast. Kasutatakse väga vähe loogikat, kui üldse, aetakse läbi vaid emotsionaalse energiaga. Seetõttu paneb Ahv kokku oma irratsionaalsed, must-valged ja hävituslikud muljed, tunded ja paranoia, sageli üsna mõttetul viisil, et teha järeldusi ja tulla seejärel välja tegevusplaaniga. Ahv ei kasuta mõistlikku mõtteviisi. Pole tarvis olla geenius nägemaks, et see pole just hea alus tegutsemiseks. Õnneks on olemas ka teistsugune mõtteviis ja meil on võimalik õppida suunama oma ajude verevarustust nii, et seda alternatiivi kasutada. Alternatiivne viis on Inimese viis.

      Inimese arusaam – loogiline mõtlemine

      Loogilise mõtlemise aluseks on faktid ja tõde

      Inimesed hakkavad juhtunu kohta selgust otsima sellega, et panevad esmalt faktid paika. Enne plaanide tegemist korjavad nad kokku kogu kättesaadava info. On faktid kogutud, siis püüavad Inimesed tõe välja selgitada ning tuginevad oma arvamustes sellele tõele.

      Ühiskonnas kulutame palju energiat ja korraldame arutelusid tõe väljaselgitamiseks, seondugu see siis millegi tõsise või tühisega. Inimese kaasasündinud soov on püüda jõuda kõigis situatsioonides tõeni ja kui see tõde ei selgu, võib see põhjustada muret nii Ahvile kui ka Inimesele endale. Väärkujutelm on eriti ebameeldiv kogemus, mida Inimene püüab korrigeerida, ja kui seda ei juhtu, siis lööb Ahv sageli Inimesega kampa ja näitab oma nördimust.

      Siin on mõned loogilisele mõtlemisele iseloomulikud jooned

      Põhineb tõendusmaterjalil

      Inimesed kasutavad tõendusmaterjali ja otsivad neist tõestust. Nad jäävad avatuks ja on valmis meelt muutma, et näha ka kellegi teise vaatepunkti. Nad ei võta oma seisukohta või veendumust isiklikult, mistõttu ei võta ka nendega mittenõustumise korral kaitsepositsiooni.

      Ratsionaalne

      Ratsionaalsest mõtlemisest räägime, kui kasutame oma mõistlikku meelt ja otsustame, kas midagi on teostatav ja realistlik. Iroonia seisneb aga selles, et ratsionaalse mõtlemise kutsub sageli esile Ahv, kes Inimese aktiveerib. Ahv teeb seda intuitiivselt: peas süttiv märgutuli ütleb, et midagi on valesti. Ent Inimene peab jääma vastutavaks ja otsima tõendeid Ahvi kiirele reageeringule. Kui me seda ei tee ja laseme Ahvil asjaga tegeleda, siis kaob meie mõistlik meel ja mingil hetkel tulevikus võib Ahvi reageering meile vastu töötada. Siis vaatame tagasi ja ütleme: „Mida ma küll mõtlesin?”

      Kontekstis ja perspektiiviga

      Olukordade hoidmine kontekstis ja perspektiiviga näitab, et tegu on Inimese mõtteviisiga. Soov mõista, kuidas asjad nõnda kujunesid ja mis parajasti sel ajal juhtus, on Inimesele iseloomulik joon. See aitab meil oma tegudele ja märkustele konteksti luua. Inimesed hindavad ka seda, et kõik sündmused tulevad ja lähevad, mistõttu näevad nad juhtuvat perspektiivis ja saavad aru, kui tähtis see asjade käigus on.

      Halli varjundid ja tasakaalustatud arvamus

      Tüüpiline on, et kui oleme alles üsna noored, siis toimime Ahvi kaudu ja näeme enamikku asju must-valgelt. Laste puhul on seda näha nende üsna karmidest arvamustest olukordade kohta.

      Täiskasvanu inimene mõtleb halli varjundites. Täiskasvanutena õpime hindama asjaolu, et kui püüame midagi mõista, võib meil tegu olla paljude asjassepuutuvate teguritega ja me aktsepteerime, et kõiki neid me ei valda. Seetõttu on meie karmi hinnangu andmise tõenäosus väiksem ja tõenäolisemalt näeme asju halli varjundites või ei mõista neid üldse hukka. Ka muudame elukogemustest tingituna oma mõtlemist.

      Inimesed aktsepteerivad, et neil ei pruugi õigus olla ja nad mõtlevad sellele, mistõttu on soovitustele avatumad. Nad aktsepteerivad ka, et mõnikord võibki tõde jääda välja selgitamata, et võib-olla vastust polegi või et tegu võib olla lihtsalt erinevate arvamustega.

      Inimese otsuste tegemise aluseks on „loogilise mõtlemise” kasutamine

      Loogiline mõtlemine tähendab, et me järgime seotud ja mõttekaid ning mõistlikke mõttemalle ja seejärel jõuame järeldusteni, mille alusel tegutseda. Kui keegi on näiteks endast väljas, siis võime öelda, et selleks peab olema põhjus. Ka vastuargument võib olla õige: kui keegi kogeb midagi ebameeldivat, siis tõenäoliselt läheb ta endast välja. Me kasutame loogikat mitmes vormis, näiteks:

      • Tuletame asju, tehes läbi nendega seonduvad sammud

      • Kasutame tõendusmaterjali ja fakte, et jõuda järelduseni

      • Järgime argumente informatsiooni tükkhaaval kokku pannes

      • Kasutame mõtlemist asjades selgusele jõudmiseks

      Kaks erinevat seisukohta

      Ahvi eesmärk ja seisukoht on ellujäämine.

      Inimese