Ahviparadoks. Teadvuse suunamine. Prof. Peters Steve

asjaolus, et enamus meist seda ei tee.

      Autopiloodid

      Autopiloodid on kõik positiivsed, konstruktiivsed uskumused, käitumisviisid ja automaatne toimimine, mis aitavad meil olla elus edukad ja õnnelikud. Neid saab Arvutisse panna igas vanuses. Seega võib Autopilootide hulka kuuluda näiteks jalgrattaga sõitmine, rahulikuks jäämine, kui midagi valesti läheb, keskendumine pigem lahendustele kui probleemidele, kingapaela sidumine, tavaolukorras organiseeritud ja distsiplineeritud olemine, positiivse enesekuvandi omamine.

      Paharetid ja Kotermannid

      Paharetid ja Kotermannid on enam või vähem Autopiloodi vastandid. Need on käitumisviisid, uskumused või automaatsed Arvutisse salvestatud programmid, millest pole abi ja mis on hävituslikud.

      Paharet sisestatakse tavaliselt arvutisse siis, kui olete alles väga õrnas eas. Varases lapsepõlves kipub teie Arvuti kogu sellesse sisestatavat infot kõvakettale salvestama. Seega on Paharetid suuremal või vähemal määral arvuti kõvakettal ning neid on väga raske sealt eemaldada, seega on teil tarvis neid ohjes hoida. Reeglina tulevad Paharetid mängu enne kaheksa-aastaseks saamist ja Kotermannid tavaliselt pärast kaheksa-aastaseks saamist. Kuna Kotermannid ei ole kõvakettale salvestatud, saate nende leidmisel neid eemaldada. Paharettide ja Kotermannide vahel tehakse vahet ainult seepärast, et oluline on teada, milliseid on võimalik eemaldada ja milliseid arvatavasti mitte. Niimoodi ei püüa te teha ilmvõimatut. Ükskõik kummal moel saate nende kasutute olenditega tegelda, kui olete neid märganud.

       Näide Paharetist

      Lubage mul tuua näide Pahareti kohta. Külmiku Ukse Sündroom kirjeldab Paharetti tema kõige levinumal kujul ja see sündroom mõjutab enamikku läänemaailma inimesi.

      On esimene koolipäev ja väike laps on emotsioonidest tulvil. Õpetaja ütleb lapsele: „Joonistame nüüd vanematele pildi.” Kui pilt on valmis, jookseb laps koju seda vanemale näitama. Kui laps vanema juurde jookseb, küsib see: „Mis sul seal on?” Laps annab pildi üle. Lapsevanem reageerib sellele, öeldes: „Pilt on fantastiline, oled väga tubli, olen su üle väga uhke, tahan, et terve maailm teaks, kui tubli sa oled,” ja paneb siis pildi külmiku uksele, et kogu maailm näeks, kui väga tubli tema laps on.

      Ent selle tagajärjel tuleb nüüd lapsel terve elu elada koos suure Paharetiga!

      Vaadakem sama sündmuste järjestust, ent erineva lähenemisega. Laps tuleb koolist oma pildiga koju ja jookseb vanema juurde. Lapsevanem reageerib nüüd teisiti: „Oota,” ütleb ta, lükkab pildi kõrvale ja embab last. Seejärel ütleb ta: „Olen su üle nii uhke, oled nii tubli ja ma tahan, et kogu maailm teaks, kui uhke ma sinu üle olen. Mis sul mulle näidata on?” Nüüd arutavad nad pilti ning lapsevanem kiidab pilti ja last ning küsib lapselt, kas ehk panna see pilt külmiku uksele, kuna see on nii kena.

      Esimese stsenaariumi korral ütles vanem lapsele, et too on tubli ja et lapsevanem oli ta üle uhke tema saavutatu pärast. Teiste sõnadega, ta vihjas, et lapse väärtus sõltus pildist. Seejärel ütles ta lapsele, et tahab sellest kogu maailmale teada anda, pannes pildi külmiku uksele. Sõnum lapsele oli järgmine: „See, mida sa oma elus saavutada suudad, teeb sinust väärtusliku inimese. See, mida sa teed, paneb teisi sind heas valguses nägema.”

      Sõnum teisele lapsele oli, et oled väärtuslik sellisena, nagu sa oled. Armastatakse ja austatakse seda, kes sa oled, ja selle ärateenimiseks ei pea sa midagi saavutama. Seejärel jätkas lapsevanem, öeldes, et saavutused on toredad, ent neid ei tohiks segamini ajada lapse enese väärtusega. Muidugi on alati hea last kiita, kui ta on end oma parimast küljest näidanud, ükskõik milline tase saavutati. Muidugi tuleb säilitada tasakaal ja nende kahe stsenaariumi puhul olen võtnud äärmusliku seisukoha lihtsalt selleks, et asju selgitada, kuid liigagi paljud meist on hirmul selle ees, kuidas meil läheb ja mida teised arvavad.

      Paljud õppurid muutuvad eksameid sooritades väga murelikuks ja kardavad tulemusi. Kui neilt küsida, kuidas neile meeldiks teha eksamit siis, kui tulemus oleks salajane ja ainult neile teada, ja et kui tulemus pole hea, siis oleks neil võimalik eksam teistele teadmata uuesti sooritada, kuni nad selle tehtud saavad, siis ütlevad nad tavaliselt: „Ma ei muretseks ega kardaks üldse.” Nende õppurite puhul pole kindlasti probleemiks eksam, vaid hirm selle ees, et teised saavad tulemuse teada, ning see, mida see meie õppurite jaoks tähendab.

      Kui teaksime, et keegi ei mõtle meist halvasti, ei saaks me rääkida niivõrd hirmust kui hoopis tüütust probleemist, mida läbikukkumine tähendaks, sest meil tuleks siis tagajärgedega tegelda. Siis ei kaaluks me ka oma eneseväärtust eksami tulemusega. Selles näites kehastub külmiku ukse Paharet oma eredaimal kujul!

      Selline sündroom on äärmiselt tavaline ja suurem osa elanikkonnast tundub sellest mõjutatud olevat. Ent me saame seda ohjata ja sellega tegelda, mitte lasta sel end kontrollida. Osa probleemist seisneb asjaolus, et Ahv tuleb siin Paharetile appi. Ahvil on väga tugev karjainstinkt, mis kindlustab meie ellujäämise seeläbi, et oleme osa karjast. Karja osaks olemine tähendab, et meid tuleb omaks võtta. Selleks, et meid omaks võetaks, tuleb olla tugev ja kasulik. Seetõttu tahame primitiivse Ahvi instinkti tõttu teistele muljet avaldada. On selge, et kui ühendame selle tungi Paharetiga, siis muutub see tõepoolest väga tugevaks. Sel põhjusel kannatavad paljud inimesed emotsionaalselt, kuna on pidevalt mures selle pärast, mida teised neist arvavad; neile meeldiks lihtsalt oma elu elada ja mitte muretseda, ent Ahv ja Paharet ei lase neil seda teha.

       Kotermanni näide

      Üheks näiteks kahest väga tavalisest Kotermannist, mis on enamikul inimestel Arvutis ja mida nad aeg-ajalt kogevad, on ebarealistliku ootuse ja kasutu ootuse kaksikud.

      Alati väärib kontrollimist, kas olete oma ootustes realistlik ja mõistlik või mitte. Kui teie ootused on ebarealistlikud või kasutud, siis on peaaegu garanteeritud, et need tekitavad teis edaspidi väga tugevaid negatiivseid emotsioone. Sellisel juhul on tüüpiline masenduse, viha ja pettumuse tulv.

      Mõelge ühele lihtsale Kotermannile, kes ütleb: „Usun, et peaksin alati õigel ajal kohal olema.” Kui te siis hilinete – ükskõik millisel põhjusel –, siis tõenäoliselt põhjustab see stressi, kuna lähtute veendumusest, et peaksite alati õigel ajal kohal olema. Võiksite asendada Kotermanni Autopiloodiga, mis ütleb: „Mulle meeldiks alati kui võimalik õigel ajal kohale ilmuda, aga mõnikord pole see võimalik ja see pole veel maailma lõpp ning ma tulen sellega toime.” See on realistlikum veendumus, mis tõenäoliselt vabastab teid pingest ja aitab käituda enam täiskasvanu kui lapsena ka siis, kui kõik ei lähe alati plaani järgi!