Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri. Alice Schroeder

raamatut. „See raamat on intellektuaalne baas, millele tugines 1929. aastal aktsiaturul valitsev maania. Edgar Lawrence Smithi raamat „Common Stocks as Long Term Investments“ („Lihtaktsiad kui pikaajaline investeering“) tõestas, et aktsiate tootlus on alati suurem kui võlakirjade oma. Smith leidis sellel olevat viis põhjust, kuid kõige uudsem neist seisnes asjaolus, et ettevõtted jätavad osa oma tulust alles, et seda oleks võimalik uuesti sama tulususega investeerida. See oli põhimõtteliselt reinvesteerimine ettevõttesse – uudne idee 1924. aastal! Kuid nagu mu mentoril Ben Grahamil oli alati kombeks öelda: „Hea ideega võite palju suuremate probleemide otsa sattuda kui halvaga,“ sest te unustate, et heal ideel on omad piirid. Lord Keynes on selle raamatu eessõnas öelnud järgmist: „Ohtlik on eeldada, et tuleviku tulemusi saab prognoosida mineviku põhjal.“34

Ta oli oma jutuga jõudnud ringiga sama teemani: et paari viimase aasta aktsiahindade kiirema hinnatõusu põhjal ei ole võimalik teha üldistusi. „Niisiis, kas siin on kedagi, keda ma ei ole veel solvanud?“35 Ta vaikis hetkeks. Küsimus oli retooriline, mitte keegi ei tõstnud kätt.

      „Tänan,“ ütles ta ja lõpetas oma kõne.

      „Kiida nimeliselt, kritiseeri üldiselt,“ oli Buffetti põhimõte. Ta kõne oli mõeldud provotseerima, mitte heidutama – sest ta hoolis vägagi sellest, mida kuulajad temast arvasid. Ta ei olnud nimetanud ühtegi süüdlast ja ta eeldas, et nad saavad ta naljadest üle. Tema argumendid olid nii võimsad, peaaegu rünnatamatud, et tema arvates pidid isegi need, kellele ta sõnum ei meeldinud, tunnustama selle jõulisust. Ja isegi kui kuulajad tundsid rahulolematust, siis valjusti ei väljendanud seda keegi. Kuni esinemiseks mõeldud aja lõpuni vastas Buffett küsimustele. Inimesed hakkasid püsti tõusma, tunnustades teda ovatsioonidega. Ükskõik kuidas nad sellesse ka ei suhtunud – olgu siis meisterliku ülevaatena sellest, kuidas suhtuda investeerimisse, või siis vana lõvi viimasesse möirgesse –, kõne oli igas mõttes olnud suurepärane saavutus.

Buffett oli olnud tipus nelikümmend aastat ja seda ärivaldkonnas, milles juba viis aastat häid tulemusi oli märkimisväärne saavutus. Ent ikkagi – rekordi pikenedes hõljus kogu aeg õhus küsimus – millal ta vääratab? Kas ta kuulutab ise oma valitsemiseaja lõppenuks või tõukab mõni maavärinale sarnane nihe ta troonilt? Mõne arvates näis see aeg nüüd saabunud olevat. Tema kukutamiseks oli vaja läinud sedavõrd märkimisväärset leiutist nagu personaalarvuti ja selle juurde veel sedavõrd kõikehõlmavat tehnoloogiat nagu internet, kuid oli ilmselge, et ta jättis kahe silma vahele teabe, mis oli vabalt kättesaadav, ning eiras algava aastatuhande reaalsust. Pomisedes talle vaikselt: „Imeline kõne, Warren,“ hiilisid kärsitud noored lõvid ringi. Ja isegi naiste tualett­ruumis võis Silicon Valley naistelt vaheajal kuulda sarkastilisi märkusi.36

      Asi ei olnud lihtsalt selles, nagu oleks Buffett eksinud, nagu arvasid mõned, vaid selles, et isegi kui tal lõppkokkuvõttes oligi õigus – nagu arvasid teised –, siis läks tema morn prognoos investeerimise tuleviku kohta jõuliselt vastuollu tema enda legendaarse minevikuga. Sest tema algusaja hiilgepäevadel olid aktsiad odavad ja Buffett oli neid kamaluga kokku ostnud, olles peaaegu ainuke, kes märkas kuldseid õunu, mis puutumatult maas lebasid. Aastate möödudes tõusid pinnale takistused, mis muutsid raskemaks investeerimise, eelisseisu saavutamise ja selle välja nuputamise, mida teised ei teadnud. Mis õigus oli Buffettil siis neile moraali lugeda – nüüd, kus oli käes nende kord? Kes oli tema, et öelda, et nad ei peaks teenima sellel imelisel turul raha seni, kuni see võimalik on?

      Terve ülejäänud rahuliku pärastlõuna mängisid Herbert Alleni külalised veel viimase mängu tennist või golfi või suundusid pargitiigi äärsele aasale, et seal mõnusalt juttu ajada. Buffetti vanad sõbrad õnnitlesid teda triumfiks osutunud esinemise puhul. Buffett uskus, et oli suutnud veenvalt kuulajaskonda kallutada. Ta ei olnud pidanud sellist kõnet, täis niivõrd vastuvaidlematuid tõendeid, lihtsalt selleks, et märki maha jätta.

Buffett, kes tahtis teistele meeldida, oli märganud püsti tõusnud aplodeerijaid, aga mitte vaikseid pominaid. Kuid vähem meelitav versioon oli see, et ta ei veennud paljusid. Paljud uskusid, et Buffett esitas ratsionaalse põhjenduse selle kohta, miks ta oli tehnoloogiabuumi maha maganud, ning neid ehmatas see, et ta tegi niivõrd konkreetseid prognoose, prohvetlikke ennustusi, mis pidid ju kindlasti olema väärad. Buffetti kuuldekaugusest väljas pominad jätkusid: „Vana hea Warren. Ta jäi rongist maha. Kuidas ta ometi sai tehnoloogiarongist maha jääda? Ta on ju Bill Gatesi sõber.“37

      Paar kilomeetrit eemal, River Runi puhkemajas, istusid külalised sel õhtul viimast korda õhtusöögilauda, olles paigutatud taas mingi nähtamatu süsteemi järgi, ning lõpuks võttis sõna Herbert Allen, tänades eri inimesi ja meenutades möödunud nädalat. Seejärel astus lavale Susie Buffett, seistes akna kõrvale, kust avanes vaade kivi­klibuga ääristatud Big Woodi jõele, ja laulis taas vanu poplaulukesi. Hiljem naasid külalised Sun Valley peamaja terrassile, kus neil oli võimalik vaadata olümpiavõitjate aksleid ja arabeske laupäevaöisel jäätantsuetendusel.

      Selleks ajaks, kui ilutulestikuraketid õhtu lõppedes taeva poole saadeti, oli Sun Valley ’99 taas kord suurepäraseks viiepäevaseks priiskavaks õnnestumiseks kuulutatud. Ent see, mis enamikule inimestest meelde jäi, ei olnud mitte uisutajate liuglemine, vaid Buffetti kõne aktsiaturgudest: esimene prognoos täpselt 30 aasta jooksul.

      2 Herbert Allen tegi erandi Ken Aulettale, kellest sai esimene ja ainuke kirjanik, kellel lubati üritusest osa võtta ja Sun Valleyst kirjutada. Lugu pealkirjaga „Mida ma suvelaagris tegin“ ilmus ajakirjas New Yorker 26. juulil 1999.

      3 Intervjuu Don Keough’ga. Ka teised külalised on maininud Buffetti rolli Sun Valley konverentsil.

      4 Loomulikult kui Donald Trump välja arvata.

      5 Dylan Machan, „Herbert Allen and His Merry Dealsters“, ajakiri Forbes, 1. juuli 1996.

      6 Elevandikarjad funktsioneerivad matriarhaadi põhimõttel ning emaselevandid tõrjuvad isased karjast eemale niipea, kui nood on piisavalt vanad ja võivad muutuda domineerivaks ja agressiivseks. Seejärel lähenevad üksinda elavad isasloomad paaritumise eesmärgil emaste karjadele. Kuid see pole päris see, kuidas inimestevaheline elevantide põrkumine toimib.

      7 Allen & Co ei avalda küll vastavaid andmeid, kuid konverents läks väidetavalt maksma ligikaudu kümme miljonit dollarit – see teeb üle 36 000 dollari ühe kutsutud perekonna kohta. Olgu summa viis või viisteist miljonit dollarit, saab selle eest kindlasti ühe pika nädalavahetuse vältel omajagu kala püüda ja golfi mängida. Suur osa rahast läks konverentsi tohutute turva- ja logistikakulutuste katteks.

      8 Buffettile meeldib rääkida naljalugu sellest, kuidas ta end sellesse uhkesse seisusesse on üles töötanud: alustades haagissuvilast, millele järgnes väike jahimajake, seejärel väike korter jne.

      9 Herbert Alleni pojale Herbert juuniorile viidatakse sageli kui Herbile. Buffett kasutab Herbert seeniorist rääkides aga samuti lühendvormi Herb ja seda nendevahelise sõpruse märgina; seda teeb peale tema veel vaid mõni üksik inimene.

      10 See kirjeldus Sun Valleyst ja dotcom-miljonäride mõjust on visandatud intervjuude põhjal, mis on tehtud mitme inimesega, sh investeerimisjuhid, kellel ei olnud mingit omakasu mängus. Enamik neist palus anonüümsust.

      11 Allen & Co ja autori hinnanguline summa. See hõlmab konverentsil osalenud varahaldurite hallatava