Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri. Alice Schroeder

südametunnistuse piinadeta.

      Buffett oli alati olnud üks neist, kes Alleni pakutavaid hüvesid kõige rohkem hinnata oskas. Ta armastas Sun Valleyd kui võimalust puhata koos perega, sest kui ta oleks pidanud omal käel lastelastega mägikuurordis hakkama saama, olnuks ta täiesti abitu ega osanuks midagi ette võtta. Tal puudus igasugune huvi tegevuste vastu vabas õhus, kui golf välja arvata. Ta ei käinud kunagi jahil ega mägedes rattaga sõitmas; vett pidas ta omamoodi vangistuseks ja oleks pigem käed raudus ringi kõndinud kui parvega sõitnud. Selle asemel mängis ta Jack Valentiga Ameerika filmiprodutsentide ühingust ühedollarise panuse peale golfi ja partii bridži Meredith Brokaw’ga; muul ajal lävis ta seltskondlikult selliste inimestega nagu Playboy tegevjuht Christie Hefner ja arvutiriistvarafirma tegevjuht Michael Dell.

Ta kadus sageli pikemaks ajaks oma puhkemajja, kust avanes vaade golfiväljakule; seal olles ta kas luges või vaatas elutoas äriuudiseid, istudes tohutu suure kivist kamina kõrval.8 Vaid vahel harva heitis ta pilgu mändidega kaetud Baldyle, aknast avanevale mäele, ja õiemerega kaetud orukallastele, mis meenutasid vaipa mõnes Pärsia palees. „Arvatavasti avaneb siit imeline vaade,“ märkis ta. Buffett tuli Sun Valleysse sooja atmosfääri tõttu, mille Herbert Allen9 oli sinna luua suutnud. Talle meeldis veeta aega koos oma lähimate sõpradega: Kay Grahami ja tema poja Doniga, Bill ja Melinda Gatesiga, Mickie ja Don Keough’ga, Barry Dilleri ja Diane von Furstenbergiga ning Andy Grove’i ja tema abikaasa Evaga.

      Kuid ennekõike oli Sun Valley talle koht, kus ta sai taas olla koos perega ühel neist harvadest kordadest, mil pea terve perekond kokku tuli. Buffetti tütar Susie Buffett juunior elas Omahas; tema noorem vend Howie koos abikaasa Devoniga, kes sel aastal küll kohal ei olnud, elasid Illinoisi osariigis Decaturis ning pere kolmas laps Peter elas oma abikaasa Jenniferiga Milwaukees.

      Buffetti abikaasa Susan, kellega ta oli abielus olnud 47 aastat ja kes ei elanud temaga koos, lendas nendega kohtumiseks kohale oma San Francisco kodust. Ja Astrid Menks, kes oli olnud Buffetti kaaslaseks enam kui 20 aastat, jäi maha nende Omaha koju.

      Reede õhtul pani Warren selga oma Hawaii-stiilis särgi ja läks abikaasaga traditsioonilisele basseinipeole tenniseväljakute kõrval. Enamik külalisi tundis Susiet ja ta meeldis neile. Susie oli nagu ikka basseinipeo staar ja laulis neile vanu poplaule bambus­tõrvikutega valgustatud olümpiamõõtmetes basseini ees.

Sel aastal konkureeris Al Oehrle’i ansambli rütmidega uue vaevumõistetava keele mulin: B2B, B2C, bännerreklaamid, ribalaius, lairiba; taustaks nagu ikka kokteili­klaaside kõlin ja sõbramehelikud suhted. Kogu nädala vältel oli lõuna- ja õhtusöökide ning kokteilipidude kohal hõljunud vaevuaimatav ebamugavustunne – nagu kerge udu kesk käepigistusi, põsemusisid ja embamist. Värskeltvermitud tehnoloogiajuhtide seltskond, rind täis ebatavalist uhkustunnet, asus end tutvustama inimestele, kes ei olnud aasta varem nende olemasolust kuulnudki.10 Mõned neist olid ennasttäis ja see ei sobinud kokku Sun Valley tavapärase õhkkonnaga, kus valitses selgelt mitteametlik suhtlusstiil ja kus Herbert Allen oli kehtestanud kunstliku suurejoonelisuse vastu omamoodi kirjutamata reegli, mille rikkujaid ootas ees pagendus.

      Kõige suurem ülbuse aura hõljus õhus aga ettekannete ajal, mis moodustasid konverentsi keskse osa. Ettevõtete juhid, kõrged valitsusametnikud ja teised silmapaistvad inimesed pidasid kõnesid, mille sarnaseid ei kuulnud mitte kusagil mujal, sest mitte sõnagi seal räägitust ei jõudnud kunagi kaugemale lillepottidest, mis rippusid Sun Valley kuurordi uste ees. Reporteritele oli osalemine keelatud, kuulsad ajakirjanikud ja meediamogulid istusid küll kuulajaskonna ridades, kuid austasid vaikimisvannet. Vabadus esineda üksnes oma kaaslaste ees andis kõnelejatele võimaluse öelda tähtsaid ja sageli ka tõeseid asju, mida ei olnud kunagi võimalik sõnades väljendada meedia ees, sest need sõnad olid liiga otsekohesed, liiga varjundirohked, liiga hirmutavad, liiga kergesti naljaks pööratavad või liiga sageli valesti tõlgendatavad. Lihtrahva sekka kuuluvad ajakirjanikud hiilisid uste taga, oodates leivakoorukesi, mida neile jao pärast visati.

Sel aastal kõndisid konverentsil tähtsa näoga ringi uued internetimogulid, kes rääkisid valjul häälel oma värskeimatest ühinemistest, eesmärgiga leida publiku seas istuvate rahalaevade tüürijate seast endale rahastajaid. Rahainimesed, kes haldasid teiste inimeste pensione ja sääste, valitsesid üheskoos sedavõrd suurt vara, et seda oli vaevu võimalik ette kujutada: seda oli üle triljoni dollari.11 Triljoni dollari eest oleks 1999. aastal saanud tasuda viimase kui ühe USA elaniku tulumaksu. Selle eest oleks saanud osta uhiuue Bentley kõigile peredele enam kui üheksas osariigis.12 Sellest piisanuks, et osta ära kogu kinnisvara Chicagos, New Yorgis ja Los Angeleses. Mõned ettevõtted, keda konverentsil osalejad esindasid, vajasid seda raha, ja nad tahtsid, et kuulajaskond selle neile annaks.

Nädala alguses oli Tom Brokaw’ juhtimisel toimunud vestlusringis „Internet ja meie elud“ tehtud ridamisi ettekandeid sellest, kuidas internet kujundab ümber meie kommunikatsiooniettevõtete sektori. Üksteise järel maalisid firmade tippjuhid särava pildi oma ettevõtetest, täites ruumi joovastava auruga tulevikust, mida ei kammitse ei salvestusmahud ega geograafia; need ettekanded olid niivõrd libekeelsed ja unistavad, et hoolimata mõnesid osalejaid vallanud veendumusest, et uus maailm ongi tõepoolest nende ees lahti rullumas, meenutasid nad teistele siiski imerohuga kauplejaid. Tehnoloogiaettevõtete juhid pidasid endid Prometheusega sarnanevateks geeniusteks, kes on vähem väärtuslikele surelikele tuld tooma tulnud. Teised, tuhas tuhnivad ettevõtted, kes soovisid müüa inimestele igavaid argielu tarbeesemeid – autode varuosi ja aiamööblit –, pakkusid nüüd peaasjalikult huvi sellest vaatenurgast, kuivõrd palju tehnoloogiat nad võiksid endale osta. Mõne IT-ettevõtte aktsiaga kauplemisel võeti aluseks hind, mis tugines nende olematu tulu korrutamisele lõpmatusega, samas kui „päris ettevõtted“, mis tootsid päris asju, olid oma väärtust kaotanud. Sedamööda, ­kuidas tehnoloogiaaktsiad nõndanimetatud vana majanduse kaaperdasid, oli Dow Jonesi tööstuskeskmine13 vaid nelja kuu eest sööstnud kunagi nii kättesaamatuna näivast 10 000 punkti piirist kõrgemale, kahekordistudes vähem kui kolme ja poole aastaga.

      Paljud äsjarikastunud kogunesid kõnede vahepeal eraldatud väliterrassile parditiigi ääres, mille vees ujus ringi vangistuses elav luigepaar. Seal võis iga külastaja, küll mitte ajakirjanik, kiiluda end khakivärvi pükstes ja kašmiirsviitrites inimeste massi, et esitada küsimus Bill Gatesile või Andy Grove’ile. Samal ajal jahtisid aja­kirjanikud internetimoguleid, kui nood peamaja ja oma puhkemajakeste vahel liikusid, võimendades sellega Sun Valley kohal sel aastal lasuvat ülespuhutud ennasttäis õhkkonda.

      Mõned internetitsaarid veetsid reede õhtupooliku Herbert Allenit veendes, et pääseda kuulsa fotograafi Annie Leibovitzi laupäevaõhtusele meediastaaride seltskonna pildistamisele ajakirja Vanity Fair tarbeks. Neid oli kutsutud Sun Valleysse kui parajasti rambivalguses olevaid inimesi ja neile ei mahtunud pähe, et Leibovitz otsustas ise selle üle, keda ta pildistas ja keda mitte. Miks pidi ta pildistama näiteks Buffettit? Buffetti roll meedias oli peamiselt saavutatud ju nii-öelda teises ringis: meediaette­võtete juhatusse kuulumise, personaalse mõjujõu võrgustiku ning suuremate ja väiksemate meediainvesteeringute ajalooga. Pealegi oli ta ju vana meedia esindaja. Neil oli raske uskuda, et tema fotole püütud nägu võiks jätkuvalt aidata ajakirjade tiraaže suurendada.

Need isehakanud staarid tundsid, et neisse suhtutakse halvustavalt, sest nad teadsid vägagi hästi, et meediasektoris oli tasakaal nüüdseks kaldunud interneti poole. Nii see täpselt oligi, ehkki nende pankurist võõrustaja Herbert Allen leidis, et too „uus paradigma“ tehnoloogiaaktsiate väärtuse määramisel, mis tugines klikkidele ja külastajate arvule ning kauge kasvu prognoosimisele, mitte aga ettevõtte suutlikkusele teenida reaalselt rasket raha, oli tühi sõnakõlks. „Uus paradigma,“ turtsatas ta. „See on nagu uus seks. Sellist asja lihtsalt ei ole olemas.“14

Järgmisel hommikul ärkas Buffett – too vana paradigma maskott – varakult, sest tema pidi olema selleaastase konverentsi viimane esineja. Üldjuhul lükkas ta esinemis­palved teiste ettevõtete korraldatud konverentsidel tagasi, kuid kui Herbert Allen palus tal esineda Sun Valleys, oli ta alati nõus.15 Laupäevahommikune kõne oli konverentsi tippsündmus, nii et selle asemel, et suunduda otsejoones golfirajale, läksid