Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri. Alice Schroeder

kõrgustesse. Tema ettevõtte Berkshire Hathaway aktsiad kidusid nende järel maha langenud tolmus ja Buffetti jäik reegel mitte osta tehnoloogiaettevõtete aktsiaid näis olevat vanamoeline. Kuid see kriitika ei mõjutanud kuidagi tema investeeringuid ja selle ajani oli ta esinenud üheainsa avaliku seisukohaga: ta ei teegi kunagi turuprognoose. Seega oli enneolematu tema otsus turgu prognoosida ja teha seda just nimelt Sun Valley konverentsil. Võib-olla oli lihtsalt aeg selline. Buffettil oli kindel veendumus ja tohutu soov jutlust pidada.16

      Ta oli kõneks juba nädalaid valmistunud. Ta teadis, et turg ei tähenda üksnes inimesi, kes kauplevad aktsiatega otsekui oleks need žetoonid kasiinos. Žetoonid kehastasid ettevõtteid. Buffett mõtles žetoonide koguarvule. Mis nad väärt on? Järgmisena vaatas ta läbi ajaloo, ammutades andmeid tohutust andmebaasist oma peas. See polnud esimene kord, mil maailma muutvad uued tehnoloogiad olid end ilmutanud ja aktsiaturge raputanud. Äritegevuse ajaloos oli küllaldaselt näiteid uutest tehnoloogiatest – raudteed, telegraaf, telefon, autod, lennukid, televisioon: need kõik olid revolutsioonilised viisid asjade kiiremaks ühendamiseks –, kuid kui paljud neist olid teinud investorid rikkaks? Seda pidigi ta kohe selgitama hakkama.

      Pärast hommikusööki Rootsi lauas sammus poodiumile Clarke Keough. Buffett tundis Keough’ perekonda palju aastaid: nad olid Omahas elades naabrid olnud. Just Clarke’i isa Doni kaudu, kes oli Sioux City karjakasvataja poeg ja endine kiriku altari­poiss, oli Buffett sõlminud suhted, mis viisid ta Sun Valleysse. Don Keough, Coca-Cola endine president, tutvus Herbert Alleniga siis, kui ostis 1982. aastal Allen & Co’lt filmi­kompanii Columbia Pictures. Keough’le ja tema ülemusele, Coca-Cola tegev­juhile Roberto Goizuetale, oli Herbert Alleni mittemüügimehelik lähenemine müügitööle sellist muljet avaldanud, et nad veensid teda ettevõtte juhatusega liituma.

Tehniliselt oli Keough nüüd Coca-Colast pensionile jäänud, et saada Allen & Co aseesimeheks, kuid ta elas ikka veel nii võimsalt Coca-Cola vaimus, et teda nimetati vahel ettevõtte vari-tegevjuhiks.17

      Kui Keough’de pere 1950. aastatel Buffettite naaber oli, oli Warren Donilt uurinud, kuidas too kavatseb oma laste ülikooliõpinguid rahastada, ning pakkunud välja, et too investeeriks 10 000 dollarit Buffetti investeerimisühingusse. Kuid Don oli oma kuus last pannud kristlikku erakooli, teenides ise 200 dollarit nädalas Butter-Nuti kohvi müügimehena. „Meil ei olnud sellist raha,“ ütles tema poeg Clarke nüüd kuulajatele. „See on osa mu perekonna minevikust, mida me mitte kunagi ei unusta.“

Buffett läks poodiumile Clarke’i kõrval, seljas lemmiksviiter, millele kirjutatud „Nebraska“, selle all ruuduline triiksärk. Ta jutustas loo lõpuni.18

      „Keough’d olid imetoredad naabrid,“ ütles ta. „Tõsi, aeg-ajalt Don mainis mulle, et erinevalt minust on temal ka töökoht, kuid meie suhe oli suurepärane. Kord läks mu naine Susie sinna ja tegi seda, mida Kesk-Läänes ikka tehakse – palus laenuks tassitäie suhkrut. Doni naine Mickie andis talle terve koti. Kui sellest kuulsin, otsustasin selsamal õhtul Keough’de poole minna. Ütlesin Donile: „Mis oleks, kui annaksid mulle mu investeerimisühingusse investeerimiseks 25 000 dollarit?“ Selle peale Keough’de pere kangestus hetkeks ja lükkas mu ettepaneku tagasi. Mõni aeg hiljem läksin tagasi ja küsisin sedasama 10 000 dollarit, millest Clarke rääkis, kuid tulemus oli umbes samasugune. Kuid ma ei jätnud jonni, läksin hiljem veel kord tagasi ja küsisin neilt 5000 dollarit. Ja ka siis sain ma eitava vastuse.“

      „Niisiis hakkasin ühel 1962. aasta suvel taas Keough’de maja poole astuma. Ma ei tea, kas oleksin summa lasknud 2500 dollarile või mitte, kuid selle ajaga, mis mul nende majani jõudmiseks kulus, olid terves majas tuled kustunud. Mitte midagi ei olnud näha. Kuid ma teadsin, mis toimub. Teadsin, et Don ja Mickie peitsid end ülakorrusel ja ma ei läinud ära. Ma helistasin uksekella. Ma koputasin. Ei midagi. Kuid Don ja Mickie olid ülakorrusel ja majas valitses pilkane pimedus. Oli liiga pime, et lugeda, ja liiga vara, et magama minna. Ja ma mäletan seda päeva, justkui oleks see juhtunud eile. See oli 21. juuni 1962.

      Clarke, millal sa sündisidki?“

      „21. märtsil 1963.“

      „Just sellised pisiasjad on need, mis vormivad ajalugu. Niisiis peaksite rõõmustama, et nad ei andnud mulle tol korral 10 000 dollarit.“

      Olles selle väikese lõbusa looga kuulajaskonna ära võlunud, asus Buffett asja juurde. „Nüüd aga püüan rööprähklemisega hakkama saada. Herb ütles mulle, et näitaksin ikka paari slaidi ka. „Näita neile, et sa oskad,“ ütles ta mulle. Kui Herb juba midagi ütleb, siis on see Buffettite perekonnale peaaegu et käsk.“ Jättes kiirustades mainimata, kellest täpselt Buffettite pere koosneb – sest Warreni arvates oli tema perekond samasugune nagu kõik teisedki –, asus ta rääkima nalja Allenist endast. See kõlas järgmiselt: Ameerika Ühendriikide presidendi sekretär kiirustas ovaalkabinetti, vabandades, et on kogemata planeerinud kaks koosolekut ühele ajale. President pidi valima, kas kohtuda paavsti või Herbert Alleniga. Buffett tegi väikse pausi, et puänt mõjusam oleks. „Saatke palun paavst sisse,“ ütles president. „Vähemalt tema puhul piirdub kohtumine üksnes ta sõrmuse suudlemisega.“

      „Kõigile meile vennalikele sõrmusesuudlejaile tahaksin täna rääkida aktsiaturust,“ jätkas ta. „Ma räägin aktsiate hinnastamisest, kuid ma ei räägi nende liikumissuuna prognoosimisest järgmisel kuul või järgmisel aastal. Väärtuse määramine ei ole seesama, mis prognoosimine.

      Lühikeses perspektiivis on turg valimismasin. Pikas perspektiivis on see kaalumis­masin.

      Lõppkokkuvõttes mängib rolli kaal. Kuid hääled loevad lühikeses perspektiivis. Ja see on väga ebademokraatlik hääletamise viis. Kahjuks, nagu te kõik juba teate, ei ole hääletamispädevuse tuvastamiseks kirjaoskuse testi.“

Buffett vajutas nuppu, et näidata temast paremale jääval tohutul ekraanil PowerPointi slaidi.19 Publiku seas istunud Bill Gates hoidis hinge kinni, kuni oma kohmakate sõrmede poolest tuntud Buffett pusis, et esimene slaid ekraanile kuvada.20

      Dow Jonesi tööstuskeskmine

      31. detsember 1964 874,12

      31. detsember 1981 875,00

      Ta kõndis ekraani juurde ja asus selgitama.

„Nende seitsmeteistkümne aasta jooksul kasvas majandus viis korda. Fortune 500 hulka kuuluvate ettevõtete müügitulu kasvas üle viie korra.21 Sellegipoolest ei jõudnud aktsiaturg nende seitsmeteistkümne aastaga eriti kuhugi.“

      Ta astus sammu või paar tahapoole. „Investeerides teete seda, et lükkate tarbimise edasi ja panete praegu raha kõrvale, et hiljem rohkem raha tagasi saada. Ja õigupoolest on siin kaks küsimust. Esimene neist: kui palju saate tagasi? ja teine: millal?

      Aisopos ei olnud suurem asi rahandusinimene, sest ta ütles midagi seesugust: „Parem varblane peos kui tuvi katusel.“ Kuid ta ei ütle, millal.“ Intressimäärad, st laenamise kulu, on Buffetti selgituse kohaselt hind, mida maksate „millal“ eest. Intressimäärad on rahanduses seesama, mis gravitatsioon füüsikas. Kui intressimäärad muutuvad, muutub ka igasuguse finantsvara – majade, aktsiate, võlakirjade – väärtus. Lindude hind justkui ujuks. „Ja seetõttu ongi vahel parem varblane peos kui tuvi katusel ja vahel on tuvi katusel parem kui varblane peos.“

      Monotoonsel ninahäälsel pominal öeldud sõnad järgnesid üksteisele nii kiiresti, et jooksid vahel puntrasse. Buffett sidus Aisopose 1990. aastate pullituruga, mis tema kirjelduse kohaselt oli narrus. Kasum oli varasema perioodiga võrreldes palju vähem kasvanud, kuid tuvid katusel olid kallid, sest intressimäärad olid madalad. Vähem inimesi ihaldas sularaha – varblast peos – nii madala määraga. Seega maksid investorid katusel olevate tuvide eest ennekuulmatut hinda. Otsekui muuseas viitas Buffett sellele kui „ahnusefaktorile“.

Kuulajaskond, mis kubises tehnoloogiagurudest, kes muutsid maailma ja said samal ajal suure pullituru abil rikkaks, istusid vaikides. Nad kükitasid portfellide otsas, mis olid täis topitud aktsiaid, mis kauplesid väärtuse suhtes ekstravagantsetel tasemetel. Neil oli selle üle väga hea meel. See oli uus