Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri. Alice Schroeder

Seda mõttetera või ühte selle variantidest („Iga varanduse taga on peidus suur kuritegu“) tsiteeritakse lõputult ilma allikale viitamata, muu hulgas näiteks Mario Puzo romaanis „Ristiisa“, teleseriaali „Sopranod“ tutvustuses ja internetiavarustes. See lakoonilisem variant võtab kokku selle, mida Honoré de Balzac tegelikult oma romaanis „Isa Goriot“ kirjutas: „Näiliselt põhjendamata suurte varanduste saladus on mõni unustatud roim, sellepärast et see toimetati puhtalt.“ (Eesti keeles Bernhard Linde tõlkes)

      2

      Sun Valley

      Idaho, juuli 1999

      Warren Buffett väljus autost ja võttis pagasiruumist reisikohvri. Ta astus väravast sisse lennujaama bituumenkattele, kus teda ootas säravvalge Gulfstream IV – regionaallende tegeva kommertslennuki mõõtu lennuk ja üks maailma suurimaid eralennukeid aastal 1999. Üks pilootidest haaras tema käest kohvri, et paigutada see pagasiruumi. Iga uus piloot, kes Buffetti lennukit juhtima asus, märkas jahmatusega teda ise autot juhtimas ja ise oma kohvrit tassimas. Warren astus trepist üles lennuki pardale ja võttis suuna ühe aknaaluse koha poole, ehkki terve lennu jooksul ei vaata ta kordagi aknast välja. Ta oli rõõmsas meeleolus – ta oli seda reisi nädalaid oodanud.

      Lennuki pardal ootasid teda juba ees poeg Peter ja minia Jennifer, tütar Susan ja tolle kavaler, ning kaks lapselast, kes pöörasid oma toolid eemale lennuki kumeratest seinapaneelidest, endale niiviisi rohkem liikumisruumi tehes. Lennusaatja tõi perekonna lemmiksuupistete ja jookidega varustatud eesruumist kõigile joogipoolist. Lähedal asetseval diivanil oli virn ajakirju. Buffettile tõi lennusaatja ent hoopis sületäie ajalehti, kausitäie kartulikrõpse ja Cherry Coke’i, mis sobis kenasti kokku tema punase Nebraska sviitriga. Warren tegi lennusaatjale komplimendi, ajas temaga paar minutit juttu, et lennusaatja saaks üle esimest korda ülemusega koos lendamise ärevusest, ja ütles talle, et ta võiks kaaspiloodile teada anda, et nad on nüüd valmis õhku tõusma. Kui lennuk stardirajal hoogu võttis ja 12 000 meetri kõrgusele tõusis, süüvis Buffett ajalehtedesse. Järgmised kaks tundi ümbritses teda kuue inimese tekitatud sagin – vaadati videoid, aeti juttu ja räägiti telefoniga; samal ajal kattis lennusaatja vahtrapuust ja linnusilmi meenutava puidumustriga lauad linikute ja orhideeõitega täidetud väikeste vaasidega, et seejärel eesruumis nende lõunasöök ette valmistada. Buffett istus liikumatult; ta luges, pea ajalehtede taha peidetud, justnagu oleks ta üksi kodus oma kabinetis.

      Nad lendasid 30 miljonit dollarit maksvas õhulaevas, mida nimetati nn osaomandi-­lennukiks. Lennuk kuulus korraga suisa kaheksale omanikule, kuid samas oli see suurema lennukipargi osa, mistõttu said kõik osanikud soovi korral samal ajal lennata. Kokpitis istuvad piloodid, lennuki meeskond, lennukorraldajad, kes sättisid lennuki kuuetunnise etteteatamisajaga täielikult stardivalmis, ning lennusaatja, kes neile lõunat serveeris – kõik nad olid ettevõtte NetJets palgal, st töötasid ettevõttes, mis kuulus Warren Buffetti firmale Berkshire Hathaway.

      Mõni aeg hiljem ületas Gulfstream IV Snake Riveri tasandiku ja lähenes suvepäikeses peesitades Sawtoothi mäeahelikule. Lennuk liugles läbi selge taeva Wood Riveri orgu, laskudes siis 2500 meetri kõrgusele, kus hakkas allpool asetseva pruuni eelmäestiku taevasse paisatud turbulentsis mäeharjal perutama. Buffett jätkas häirimatult lugemist, sellal kui lennuk hüples ja pereliikmed oma istmetel kaasa jõnksusid. Järgmine mäeahelik ja selle otsekui pintsliga maalitud mäetipud ning männipuude rivid kulgemas allatuult oma teekonnal mööda mäeahelikke kitsaste jõeorgude vahel. Buffettite pere näole ilmus ootusärev naeratus. Sedamööda, kuidas lennuk laskus allapoole läbi eespool asetsevate kõrgenevate mäetippude vahelise kitseneva pilu, suunas keskpäevane päike lennuki üha pikeneva varju Idaho osariigi vana kaevanduslinna Hailey peale.

      Mõni sekund hiljem puudutasid lennuki rattad Friedman Memoriali lennujaama maandumisrada. Kohe, kui Buffettite pere oli trepist alla jõudnud ja juulikuise päikese käes bituumenil seistes silmi kissitas, olid kaks linnamaasturit, roolis rendifirma Hertz töötajad, väravast sisse sõitnud ja lennuki kõrval peatunud. Juhid kandsid traditsioonilisi kuldset ja musta värvi särke, kuid Hertzi logo asemel võis särgilt lugeda „Allen & Co“.

      Sellal kui piloodid kohvrid ja Warreni punavalge Coca-Cola kirjadega golfikoti lennukist maha tõstsid, hüppasid Buffetti lapselapsed lakkamatult üles-alla. Seejärel jätsid kõik hüvasti ja istusid linnamaasturitesse. Möödudes hoovõtu- ja maandumisraja lõunapoolses otsas asetsevast tibatillukesest treilerist kirjaga „Sun Valley Aviation“, sööstsid autod väravast välja teele ja võtsid suuna kaugemal asetsevatele mäetippudele. Hetkest, mil lennuki rattad maandumisrada puudutasid, oli möödunud umbes kaks minutit.

      Täpipealt graafiku järgi maandus kaheksa minutit hiljem järgmine lennuk ning ruleeris oma peatumiskohale.

      Kuldsel pärastlõunal saabus Idahosse lennuk lennuki järel – lõunast ja idast või siis läänepoolsete mäetippude tagant – ning kõik need maandusid Hailey lennuväljal. Pärastlõunast sai tasahilju õhtupoolik ja lennuväli täitus kümnete hiigelsuurte säravvalgete lennukitega, mis end maandumisraja äärde ritta sättisid – see oli nagu poeaken täis magnaatide mänguasju.

      Buffettite pere sõitis edasi sedasama teed mööda, mida mööda olid enne neid sõitnud teised linnamaasturid, ning suundus lennujaamast paari kilomeetri kaugusel ­olevasse väikesesse Ketchumi-nimelisse linnakesse, mis asus Elkhorni kuru mahasõidu kõrval. Paar kilomeetrit hiljem keerasid nad kaarega ümber Dollari mäe, kus pruunide nõlvade keskel ilmusid vaatevälja rohelised oaasid. Siin, kesk pitsilisi mände ja võbelevaid haavapuid, ootas Sun Valley, siinsete mägede kõige legendaarsem kuurort.

      See perede voog, millega nad sel teisipäevasel pärastlõunal liitusid, oli kõik kuidagi seotud väikese investeerimispangaga, mille nimi oli Allen & Co ning mis oli spetsialiseerunud meedia- ja kommunikatsioonitööstusele. Allen & Co oli orkestreerinud paar Hollywoodi suurimat ühinemist ning korraldanud enam kui kümne aastakümne vältel Sun Valleys oma klientidele ja sõpradele arutelu- ja seminarisarja, mille täienduseks pakuti vabas õhus meelelahutust. Ettevõtte tegevdirektor Herbert Allen kutsus üritusele vaid neid, kes talle meeldisid, või siis neid, kellega ta oli vähemasti nõus äri ajama.

      Seega oli konverentsil alati hulgaliselt kuulsaid ja rikkaid, sealhulgas Hollywoodi kuulsused Candice Bergen, Tom Hanks ja Ron Howard; meediamogulid Barry Diller, Rupert Murdoch, Robert Iger ja Michael Eisner; auväärsed ajakirjanikud Tom Brokaw, Diane Sawyer ja Charlie Rose ning tehnoloogiahiiud Bill Gates, Steve Jobs ja Andy Grove. Igal aastal ootasid Sun Valley kuurordi väravas neid reporterite hordid.

      Ajakirjanikud olid juba päev varem sõitnud New Jerseysse Newarki lennujaama või mõnda teise sedalaadi stardipunkti, et lennata sealt kommertslennuga Salt Lake Citysse; edasi tormati ootesaali E, istuti ootama suurde ruumi pungil täis inimesi, kes tahtsid lennata näiteks Sioux Citysse Iowas, kuni saabus hetk, et pressida end väikelennukisse tunni kaugusel olevasse Sun Valleysse lendamiseks. Maandunud lennuk suunati lennujaama vastasküljele, tenniseväljakusuuruse terminali kõrvale, kus nad olid tunnistajaks sellele, kuidas päevitunud Allen & Co töötajad, seljas pastelset värvi polosärgid kirjaga „SV99“ ja jalas valged lühikesed püksid, tervitasid käputäit Allen & Co külalisi, kes olid varakult kommertslendudega kohale saabunud. Need inimesed torkasid teiste reisijate seas kohe silma: meestel olid jalas kauboisaapad, seljas Paul Stuarti särgid ja jalas teksased, naistel olid valged kitsenahast jakid ja kaelas klaaskuulisuurustest türkiispärlitest keed. Allen & Co töötajad olid uute tulijate näod neile varem saadetud fotodelt meelde jätnud. Nad embasid noid, keda olid varasematel aastatel tundma õppinud, justkui oleks tegemist vanade sõpradega, haarasid külaliste kotid ja juhatasid nad eemal parkimisplatsil reastatud linnamaasturiteni.

Ajakirjanikud suundusid autorendiboksi ja sõitsid siis samuti Sun Valley konverentsikeskusesse, olles nüüd oma madalamast staatusest ilmselgelt teadlikud. Järgmisel paaril päeval võis kuurordi mitme sektsiooni ees näha silti „Reserveeritud“ ning need osad olid uudishimulike silmade eest varjatud suletud uste, mitte hetkekski lahkuvate turvatöötajate, rippuvate lillekorvide ja suurte potitaimedega. Reporteritel oli kombeks nende