Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri. Alice Schroeder

jätnud ja paadist maha jäänud, sülitas nüüd nende šampanjaklaasi.

Buffett jätkas. On vaid kolm viisi, kuidas aktsiaturg saab jätkata kasvamist kümme protsenti aastas või enamgi. Üks võimalus on, et intressimäärad langevad ja jäävad oma ajaloolisest tasemest madalamale. Teine võimalus on, et majanduse see osa, mis läheb investoritele, st mitte töötajatele ja valitsusele ja teistele, tõuseb oma niigi ajalooliselt kõrgest tasemest kõrgemale.23 Või kolmas võimalus: majandus hakkab kasvama tavapärasest kiiremini.24 Sedalaadi optimistlike eelduste tegemist nimetas ta soov­mõtlemiseks.

      Tema sõnul ei arva kõik, et kogu majandus puhkeb õitsele. Nad lihtsalt usuvad, et oskavad võitjad ülejäänute seast üles leida. Vehkides kätega otsekui orkestridirigent, õnnestus tal kuvada ekraanile järgmine slaid, koos selgitusega, et ehkki innovatsioon võib maailma vaesuse haardest päästa, näitab ajalugu, et innovatsiooni investeerinud inimesed ei ole pärast sellest rõõmu tundnud.

„Siin on pool lehekülge seitsmekümne lehekülje pikkusest nimekirjast, kus on loetletud kõik Ameerika Ühendriikide autoettevõtted.“ Ta lehvitas õhus tervet nimekirja. „Kokku oli autotootjaid kaks tuhat: 20. sajandi esimese poole ilmselt kõige tähtsam leiutis. Sellel oli inimeste elule tohutu mõju. Kui oleksite esimeste autode tuleku ajal näinud, kuidas see riik autode abil areneb, oleksite öelnud: „See on koht, kus ma pean olema.“ Kuid paari aasta taguse seisuga oli neist kahest tuhandest ettevõttest alles ainult kolm autoettevõtet.25 Ja ühel või teisel etapil oma ajaloos on nende kõigi aktsiad kaubelnud alla raamatupidamisliku väärtuse ehk odavamalt kui see kogus raha, mis oli ettevõttesse pandud ja sinna jäetud. Seega oli autodel Ameerikale tohutu mõju, kuid investoritele vastupidises suunas.“

Ta pani nimekirja käest, et pista käsi taskusse. „Niisiis on vahel palju lihtsam üles leida kaotajad. Toona oleks minu arvates tulnud teha üks ilmselge otsus. Ja loomulikult oli see asi, mida oleks tulnud teha, hobuste lühikeseks müümine.“26 Klõps! Ja ekraanile ilmus slaid hobustest.

      Hobuste arv USA-s

      1900 – 17 miljonit

      1998 – 5 miljonit

      „Ausalt öeldes olen omamoodi pettunud, et Buffettite perekond ei müünud kogu selle perioodi vältel hobuseid lühikeseks. Kaotajaid leidub alati.“

      Kuulajaskonna seast kostus itsitamist, ehkki vaikselt. Nende ettevõtted võib-olla küll kaotavad praegu raha, kuid nende südames tuksus veendumus, et need on võitjad, supernoovad, kes säravad taevasse ühtäkki tekkinud valguse helgis.

      Klõps. Uus slaid.

„Niisiis, selle sajandi teine suur leiutis oli lennuk. Aastatel 1919 kuni 1939 oli ettevõtteid ligikaudu kakssada. Kujutage ette, et oleksite toona Kitty Hawkis27 suutnud ette näha lennukitööstuse tulevikku. Et oleksite osanud ette kujutada maailma, millist ei oleks oma unenägudeski osanud ette näha. Kuid eeldame, et teil siiski olid need teadmised selle tööstusharu tulevikust ja te nägite ette kõiki neid inimesi, kes soovivad lennata ja oma sugulasi külastada või oma sugulaste juurest ära põgeneda või mida iganes inimesed lennukiga lennates teevad, ning te otsustasite, et see on koht, kus olla.

      Paari aasta taguse seisuga ei olnud lennukitööstuse aktsiatesse terve selle ajaloo vältel tehtud koguinvesteeringutest teenitud tagasi mitte mingisugust raha.

Seega on minu sõnum: mulle tõesti meeldib mõelda, et olnuks ma toona Kitty Hawkis ning jätkunuks mul piisavalt ettenägelikkust ja taipu mõelda avalikkuse hüvedele, oleksin ma Orville’i lennuki alla tulistanud. Ma võlgnenuks selle tulevastele kapitalistidele.“28 Taas vaikne itsitamine. Mõni hakkas nendest vanadest kulunud näidetest ära väsima. Ent austusest Buffetti vastu lasti tal jätkata.

      Nüüd rääkis ta aga nende ettevõtetest. „On imeline reklaamida uusi tööstusharusid, sest neid on väga hea reklaamida. Väga raske on reklaamida investeerimist mõnda maalähedasse tootesse. Palju lihtsam on reklaamida mõnd esoteerilist toodet, eriti sellist, mis on kahjumlik, sest kvantitatiivne hinnasiht puudub.“ Nüüd tabas ta oma jutuga kuulajaskonda hella kohta. „Kuid teate, inimesed naasevad ikka, et investeerida. See meenutab mulle pisut ühte lugu naftaotsijast, kes suri ja läks taevasse. Peetrus ütles talle: „Tead, ma kontrollisin su tausta ja sa vastad kõigile kriteeriumidele. Ent on üks väike probleem. Meil kehtivad siin ranged eristamise reeglid ja kõiki naftaotsijaid hoiame seal selles aedikus. Kuid nagu sa näed, see on praegu täiesti pungil täis. Seal ei ole sulle ruumi.“

      Ja naftaotsija ütles: „Ega sul ei ole midagi selle vastu, kui ma neile paar sõna ütlen?“ Peetrus vastas: „Ma ei näe selles midagi halba.“

      Naftaotsija pani käed ruuporiks suu ette ja hüüdis: „Põrgust leiti naftat!“

      Otse loomulikult valgus inimmass latrist välja ja kõik naftaotsijad võtsid suuna otse allapoole.

      Seepeale ütles Peetrus: „See oli päris kaval trikk. Niisiis,“ jätkas ta, „mine ja sea end seal koduselt sisse. Kogu ruum on sinu päralt.“

Naftaotsija mõtles hetke ja ütles siis: „Ei, ma arvan, et ma lähen koos poistega. Võib-olla on selles kuulujutus siiski terake tõtt.“29

      Just sedasama tunnevad inimesed ka aktsiate puhul. Väga lihtne on uskuda, et kuulujutus on terake tõtt.“

      Sellele naljale järgnes hetkeks mõõdukas naer, mis hääbus niipea, kui kuulajaskond tabas Buffetti jutu mõtet, ehk mõistis, et nii nagu naftaotsijad, võivad nemadki olla piisavalt arutud, et järgnevad kuulujuttudele ja kaevandavad naftat põrgus.

      Lõpetuseks naasis ta mainitud varblase ja tuvi näite juurde. „Mingit uut paradigmat ei ole,“ ütles Buffett. „Lõppkokkuvõttes saab aktsiaturu väärtus peegeldada üksnes majanduse väljundit.“

Ta kuvas ekraanile veel ühe slaidi, et illustreerida seda, kuidas turuväärtus oli mitme aasta vältel majanduskasvu tohutult ületanud. See tähendas Buffetti sõnul, et järgmised seitseteist aastat ei pruugi pilt olla palju parem kui see pikk periood aastatel 1963–1981, mil Dow Jonesi indeks ei olnud liikunud mitte kusagile – välja arvatud siis, kui turg sööstab otsejoones sügavikku. „Kui peaksin selleks perioodiks valima kõige tõenäolisema tootluse,“ ütles ta, „oleks see arvatavasti kuus protsenti.“30 Samal ajal oli hiljutine PaineWebber-Gallupi küsitlus näidanud, et investorite eelduste kohaselt peaksid aktsiad tooma neile sisse 13–22 protsenti.31 Buffett kõndis ekraani juurde. Kergitades oma puhmas kulme, viipas ta karikatuurile, kus oli kujutatud alasti meest ja naist ning mis oli pärit legendaarsest aktsiaturgudest pajatavast raamatust „Where Are the Customer’s Yachts?“ („Kus on klientide jahid?“).32 Pildil ütleb mees naisele: „On teatud asju, mida ei ole neitsile võimalik ei sõnade ega piltidega piisaval määral selgitada.“ Kuulajaskond sai tema mõttest aru, st mõistis, et inimesed, kes ostsid interneti­aktsiaid, saavad kohe pügada. Nad istusid jäises vaikuses. Mitte keegi ei naernud. Mitte keegi ei itsitanud ega turtsunud ega lagistanud naerda.

      Teeseldes, nagu ei oleks ta seda märganud, liikus Buffett tagasi poodiumile ja rääkis kuulajatele reklaamkingitusest, mille ta oli neile Berkshire Hathawayst kaasa toonud. „Ma ostsin just ettevõtte, mis müüb lennukiosakuid – NetJetsi,“ ütles ta. „Ma mõtlesin, et kingin teile igaühele veerand aktsiat Gulfstream IV-st. Kuid kui ma lennujaama läksin, mõistsin, et see oleks enamikule teist taandareng.“ Selle peale naersid kõik. Niisiis, jätkas Buffett, kavatseb ta kinkida neist igaühele hoopiski juveliiri suurendusklaasi, mida nad peaksid kasutama üksteise abikaasade sõrmuste vaatamiseks – eeskätt kolmandate abikaasade sõrmuste vaatamiseks.

      See nali tabas märki. Saalisolijad naersid ja aplodeerisid. Siis võttis maad vaikus. Ruumi läbis tõrksuse hoovus. Jutlustamine aktsiaturul valitsevatest liialdustest Sun Valleys 1999. aastal oli sama hea, kui jutlustada kõlbelisest puhtusest lõbumajas. See kõne võis ju kuulajad oma toolidele naelutada, mis aga ei tähendanud, et nad kuuldud nõu ka järgida kavatsevad ja pahedest hoiduvad.

Samas arvas nii mõnigi, et kuuldu on tähtis.