Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri. Alice Schroeder

Munger suhtus sellesse kujundlikult, Buffett aga otsesemas tähenduses. Tal puudus Mungeri õrnalt fatalistlik elutunnetus, eeskätt siis, kui asi puudutas tema enda surelikkust.

      Mõlemad mehed olid aga tugevalt nakatunud jutlustamisvajaduse pisikust. Munger kirjeldas ennast kui „didaktilist“. Ta kirjutas aeg-ajalt kõnesid edukalt elamise kunstist, mida inimesed pidasid nii tähenduslikuks, et neid levitati käest kätte seni, kuni internet need lõpuks kõigile kättesaadavaks muutis. Nende kõnede esitamine vaimustas teda. Paaril korral oli ta Buffetti sõnul iseendast nii joovastunud, et ta tuli lavalt ära tirida.

      Kuigi ta pidas end asjaarmastajast teadlaseks ja arhitektiks ning käsitles hetkegi kõhklemata pikemalt Einsteini, Darwini, ratsionaalsete mõtlemisharjumuste ja Santa Barbara linnaosa ideaalse majade vahekauguse teemat, oli ta sellegipoolest ettevaatlik, et mitte ekselda väga kaugele valdkondadest, mille omandamisse tal oli olnud aega investeerida. Ta kartis langeda lõksu, mida ta Harvardi õigusteaduskonna kursusekaaslane oli kord nimetanud „kinganööbi kompleksiks“.

„Ta isa sõitis hommikul tööle ühe ja sama meesteseltskonnaga,“ selgitas Munger. „Ühel neist oli õnnestunud enda kätte haarata kinganööpide turg – tõeliselt väike turg, kuid see oli tervenisti tema käes. Ta esines kõrgeima autoriteedina kõigis teemades, mida on võimalik ette kujutada. Kinganööbituru vallutamine tegi temast eksperdi kõiges. Oleme Warreniga alati tundnud, et selline käitumine oleks suur viga.“41

      Buffetti puhul oli välistatud oht, et ta võiks kinganööbi kompleksi all kannatada. Ta kartis näida jultunud või mis veel hullem, võltsvaga. Ta uskus millessegi, mida ta ise nimetas pädevuse ringiks (Circle of Competence); tõmbas enda ümber sümboolse ring­joone ja piirdus teemadega, milles ta oli tunnustatud absoluutse asjatundjana: raha, äri ja tema enda elu.

      Samas kannatas ta nagu Mungergi omalaadse enesejoovastuse käes. Kui Munger pidas kõnesid valikuliselt ja tal oli raskusi oma kõnede lõpetamisega, suutis Buffett tavaliselt oma loengu lõpetada, kuid temal oli raske kohe mitte uue pidamist alustada.

      Ta pidas kõnesid, kirjutas artikleid ja ajalehtedele kolumne; koondas pidudel inimesi enda ümber ja jagas neile õpetussõnu; oli tunnistaja kohtuistungitel; esines televisiooni dokumentaalsarjades, andis teleintervjuusid ja võttis ajakirjanikke endaga reisidele kaasa; käis ülikoolides ja pidas loenguid; kutsus tudengeid endale külla; viis läbi koolitusi mööblipoodide avamispidudel, kindlustusettevõtete telefonimüügi­keskuste avatseremooniatel; korraldas NetJetsi tulevastele klientidele õhtusööke; pidas jalgpalluritele riietusruumis ergutuskõnesid; pidas kõnesid kongresmenidega peetud lõuna­söökidel; koolitas toimetuste koosolekutel ajakirjanikke; korraldas koolitusi omaenda ettevõtete juhatuse liikmetele ja tõmbas selga õpetajarüü, kui saatis kirju oma ­aktsionäridele või korraldas nendega kohtumisi. Berkshire Hathaway oli tema Sixtuse kabel – mitte lihtsalt kunstiteos, vaid illustreeritud tekst tema veendumustest, millele Munger viitas kui Buffetti „didaktilisele ettevõtmisele“.

      Need kaks meest olid teineteise parimad kuulajad olnud sellest ajast peale, mil nad ühiste sõprade korraldatud lõunal 1959. aastal kohtusid. Pärast seda, kui nad olid oma võõrustajad surnuks rääkinud, sattusid nad kahekesi ühte lauda istuma ja lobisesid seal edasi. Sellest ajast peale olid nad maha pidanud segamatuid vestlusi ja niiviisi juba aastakümneid. Lõpuks suutsid nad juba teineteise mõtteidki lugeda, lõpetasid rääkimise ja kasutasid telepaatiat. Selleks ajaks oli nende kuulajaskond ka mujal avaramaks muutunud ja sinna kuulusid nende sõbrad, äripartnerid, aktsionärid – tegelikult kogu maailm. Inimesed vaarusid Buffetti kontorist või Mungeri kõnekoosolekult minema, olles otsekui puuga pähe saanud; nad lajatasid piltlikult käega vastu pead, hüüdes: „Armas taevas,“ sest olid saanud emmalt-kummalt vastuse mingile näiliselt lahendamatule probleemile, mis nüüd, tagantjärele vaadates, näis ilmselge. Ükskõik kui palju nad ka ei rääkinud, nõudlus selle järele üha kasvas. Nagu enamik asju nende elus, oli ka see roll neile lihtne ja mugav, sest see oli pikaajalise harjumuse tulemusel saanud osaks nende olemise viisist.

      Kuid kui keegi süüdistas Buffettit harjumuse ohvriks olemises, tuli ta silmadesse haavunud pilk. „Mina ei ole harjumuse ori,“ ütles ta. „Charliega on aga ise lugu – tema on tõepoolest harjumuse ori.“

Hommikul peale ärkamist sättis Munger ninajuurele pudelipõhjapaksused ja vanamoodsad läätsekae prillid. Ta istus iga päev täpselt samal kellaajal autosse, pani isa portfelli ettevaatlikult kõrvalistmele ja sõitis Pasadenast Los Angelese südalinna.42 Ta vahetas sõidurada möödasõiduks, loendades selleks tahavaatepeeglist paistvaid autosid ja jälgides, kuidas need temast mööduvad, et leida siis endale sobiv koht reavahetuseks.43 (Ta sõitis aastaid ringi bensiinikanistriga pagasiruumis, juhuks kui ta unustab tee peal bensiin võtta, kuid lõpuks veendi teda sellest konkreetsest harjumusest loobuma.) Kesklinna jõudnud, sõi ta sageli kellegagi koos hommikust punastest tellistest ehitatud ja art déco-stiili järgivas California Clubis, ühes linna kõige auväärsemas asutuses, kus ta tüüris automaatselt söögisaali parima laua juurde, olles enne haaranud kolmanda korruse lifti kõrval olevalt laualt portsu ajalehti. Ta tuuseldas ajalehehunniku läbi, nagu oleks tegemist jõulukinkide paberist rebimisega jõulupüha hommikul, kuni need lõpetasid tema kõrval maas hunnikus.

      „Tere hommikust, härra Munger!“ Los Angelese äriringkondade liikmed kummardasid möödudes tema ees, liikudes kehvemate laudade juurde, olles meelitatud, kui ta neid ära tundis ja nendega hetke või paar vestles.

Munger piidles neid oma parema silmaga. Vasak oli ebaõnnestunud läätsekae operatsiooni tõttu pimedaks jäänud.44 Kui ta rääkis, oli ta vasak silmalaug pooleldi kinni ja ta pööras pead edasi-tagasi, et ruumist võimalikult parem ülevaade saada. Selline pöörlev, pooleldi avatud silmadega pilk jättis temast lakkamatult valvel oleva ja alaliselt halvakspaneva mulje.

      Mustikad söödud, siirdus ta oma tagasihoidlikku ja asju täis kuhjatud kontorisse, mida ta rentis advokaadibüroolt Munger, Tolles & Olson. See oli advokaadibüroo, mille ta oli rajanud 1962. aastal ja kust ta juba kolm aastat hiljem ära tuli. Tema valdusi valvas tema kauaaegne sekretär, sakslanna Dorothe Obert. Seal, ümbritsetuna teadus- ja ajalooraamatutest, Benjamin Franklini elulugudest, aforismilooja ja leksikograafi Samuel Johnsoni hiigelsuurest portreest, värskeima kinnisvaratehingu plaanidest ja mudelitest ning hiigelsuure peaga Benjamin Franklini büstist akende vahel, tundis ta end koduselt. Munger imetles Franklini juures seda, et too võttis omaks protestantlikud kodanlikud väärtused, kuid elas samas oma elu täpselt nii, nagu ise soovis. Munger tsiteeris sageli Franklinit ja uuris päevade viisi nii tema teoseid kui ka neid, mille autorid olid – nagu tal kombeks öelda oli – teised väärikad siitilmast lahkunud, kelle hulgas olid muu hulgas Cicero ja Maimonides. Lisaks tüüris ta Berkshire’i tütar­ettevõtet Wesco Financiali ja Daily Journal Corporationit, juriidikaväljaannete kirjastust, mida ta koos partneriga kontrollis. Need, kes temaga lihtsalt lobiseda soovisid – tema perekond, lähemad sõbrad või äripartnerid –, said Dorothe varjatud iroonilise teravmeelitsemise ja heidutuse osaliseks.

      Munger veetis suurema osa ajast neljale õilsale eesmärgile pühendudes. Kui ta kord oli otsustanud oma õla millelegi alla panna, tegi ta seda peaaegu jahmatamapaneva heldusega. Ta süda ei läinud haledaks, kui ta puutus kokku inimkonna põhjakihiga, mida ta ise nimetas Dregsville’iks; oma heategevuslikus töös võttis ta sihiks Darwinile omase püüde toetada kõige targemaid. Good Samaritan Hospital, Harvard-Westlake’i kool, Huntingtoni raamatukogu ja Stanfordi õigusteaduskond olid need, kes temalt abi said. Need organisatsioonid teadsid, et Mungeri raha ja jõupingutustega kaasnevad arvukad loengupidamised ja nõue, et kõike tehtaks Charlie moodi. Ta maksis heameelega Stanfordi õigusteaduskonna ühiselamute eest eeldusel, et Stanford planeerib toad täpselt tema soovitud mõõtudes, paneb aknad tema soovitud kohta ja magamistoa köögist tema soovitud kaugusele, ning seda tingimusel, et ülikool paigutab parkimismaja sinna, kuhu Charlie seda tahab. Ta kehastas vanamoodsat noblesse oblige (seisus kohustab) suhtumist, millega kaasnesid igasugused ärritavad kohustused raha saajatele, ja seda nende enda hüvanguks, sest Charlie teadis, kuidas kõige parem oli.

      Isegi pärast kõiki neid teiste tegevuste kontrollimisi läks Munger sageli töölt ära