Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri. Alice Schroeder

või Los Angelese golfiklubis. Päeva lõpetas ta nina ­raamatus. Puhkuse veetis Munger sageli oma kaheksa lapse, kasulaste ja valitud lapselastega, tavaliselt oma metsamajas Minnesota osariigis Star Islandil, kus ta – nagu ta isagi – agaralt kala püüdis. Ta võõrustas kümneid inimesi oma tohutul katamaraanil nimega Channel Cat (mida üks ta sõpradest kirjeldas kui ujuvrestorani ja mida ta kasutas peaasjalikult meelelahutuslikul otstarbel). Lühidalt öeldes, oma eripäradele vaatamata oli ta otsekohene pereinimene, kellele meeldisid ta sõbrad, ta klubid ja ta heategevus.

      Ka Buffettile meeldisid ta sõbrad ja ta klubid, kuid kokkupuuteid heategevusega oli tal vähe. Ta elu oli isegi lihtsam kui Mungeril, ehkki oma natuurilt oli ta palju keerulisem isiksus. Ta veetis valdava osa ajast Omahas, kuid tema päevaplaani mõjutasid erinevad juhatuse koosolekud ja reisid sõprade külastamiseks, mille toimumine oli korraldatud rahuliku korrapärasusega nagu kuufaasid. Linnapäevadel sõitis ta oma kodust, kus oli elanud neli aastakümmet, 2,5 kilomeetri kaugusele kontorisse Kiewit Plazas, kus oli tööl käinud pea sama kaua. Kontoris istus ta kell 8.30 oma isa töölaua taha. Seal lülitas ta teleri kanalile CNBC ja keeras heli enne ajalehepataka kätte võtmist vaikseks. Silma­nurgast ekraani jälgides lappas ta läbi töölaual lebavad väljaanded: American Banker, Editor & Publisher, Broadcasting, Beverage Digest, Furniture Today, A. M. Best ­Property-Casualty Review, New Yorker, Columbia Journalism Review, New York Observer ning uudiskirjad autoritelt, keda ta aktsia- ja võlakirjaturul imetles.

Pärast seda vaatas ta läbi kuised, nädalased ja igapäevased aruanded, mis saadeti talle faksi, posti ja meiliga Berkshire’i omandis olevatest ettevõtetest; nende ette­võtete nimekiri kasvas iga aastaga pikemaks. Aruannetest sai ta teada, kui palju liikluskindlustuspoliise oli GEICO eelmisel nädalal müünud ja kui palju nõudeid hüvitanud; kui mitu kilogrammi maiustusi oli See’s Candies eelmisel päeval müünud; kui palju vangivalvurite vormiriietuse komplekte oli tellitud Fechheimerilt; kui palju lennukijagamisosakuid NetJets müüs Euroopas ja Ameerika Ühendriikides; ning kõik muu samuti – varikatused, akulaadijad, kilovatt-tunnid, õhukompressorid, kihlasõrmused, rendiveokid, entsüklopeediad, lendurikoolitus, kodusisustus, kardiopulmonaarsed seadmed, sealatrid, kinnisvaraloendid, plombiirjäätis, vintsid ja pelid, gaasi kuupmeetrid, kogumiskaevude pumbad, tolmuimejad, ajalehereklaamid, munakellad, noad, mööbli­rent, medõdede jalanõud, elektromehaanilised komponendid. Kõik näitajad nende kulu ja käibe kohta jooksid kokku tema kabinetti ning ta teadis paljut sellest peast.45

      Vabal ajal analüüsis ta aruandeid sadade ettevõtete kohta, mida ta veel ostnud ei olnud. Seda osaliselt huvist ja osaliselt nii igaks juhuks.

Kui mõni väärikas inimene tuli Omahasse palverännakule temaga kohtuma, istus Buffett oma terassinise Lincoln Town Cari rooli ning sõitis 2,5 kilomeetrit südalinna ja sealt edasi lennujaama, et talle isiklikult vastu minna. Inimesed olid sellest siirast žestist jahmunud ja lummatud, ehkki ta pani peagi nende närvid proovile sellega, et märkas teel seilates vaevu stoppmärke, fooritulesid või teisi autosid, ise samal ajal hingestatult juttu ajades. Ta vabandas oma tähelepanu hajutatust sellega, et sõitis nii aeglaselt, et kui ta ka teeks avarii, oleks kahju väike.46

      Ta korraldas neile alati ekskursiooni oma kontoris, näitas neile oma tootemeid, mälestusväärseid esemeid, mis rääkisid loo tema äritegevuse kulgemisest. Siis ta istus, nõjatus toolis ettepoole, käed kokku pigistatud, kulmud kõrgele kerkinud ja kuulas empaatiliselt oma külalise küsimusi ja palveid. Kõigile neile oli tal olemas improviseeritud lahendused, ta võttis vastu kiired otsused äriettepanekute kohta ja jagas lahkelt nõu. Lahkumisel võis ta üllatada mõnda kuulsat poliitikut või mõne hiigel­ettevõtte tegevjuhti sellega, et tegi nendega enne lennujaama viimist lõunapausi McDonald’sis.

      Keset seda lugemist, uurimistööd ja aeg-ajalt toimuvaid kohtumisi helises telefon terve päeva lakkamatult. Esmakordsed helistajad, kes valisid Buffetti telefoninumbri, olid jahmunud, kui kuulsid telefonist mahlakat „Halloo-d“, ja hakkasid seepeale segaduses olles sageli kokutama, mõistes, et Buffett vastab ise oma telefonikõnedele. Tema sekretär, lahke Debbie Bosanek, jalutas muudkui Buffetti kabinetti sisse ja välja, kaasas teated, mis jäeti nende kõnede ajal, millele Buffett ise vastata ei saanud, sest ta juba rääkis telefoniga. Buffetti enda telefonilaual helises aeg-ajalt teine telefon. Neile kõnedele vastas ta kohe, sest helistaja oli ta maakler. „Halloo … umm, hmm, jah … kui palju, umm, hmm … lase käia,“ oli tal tavaks öelda ja siis kõne lõpetada. Seejärel tegeles ta oma teiste kõnedega või jätkas lugemist või vaatas CNBC-d, et siis täpselt kell 17.30 koju minna.

Naine, kes teda seal ootas, ei olnud ta abikaasa. Buffett ei teinud Astrid Menksi olemasolust mitte mingisugust saladust; ta oli naisega elanud ebatavalises kolmnurksuhtes 1978. aastast saadik. Susie Buffett kiitis selle heaks ja oli õigupoolest selle suhte kujunemise dirigent; samas rõhutasid nii Warren kui ka Susie väga selgesõnaliselt, et on vägagi abielus, ning nende harjumuspärased tegevused abielupaarina olid paika pandud ja läbi viidud nii, nagu kõik muugi Buffetti elus. Kogu selle aja vältel ei pakkunud ta avalikkusele mingit muud selgitust peale selle: „Kui te tunneksite kõiki osapooli hästi, siis saaksite sellest üsna hästi aru.“47 Ehkki see oli omamoodi tõsi, ei aidanud see uudishimulikke, sest peaaegu mitte keegi ei tundnud hästi ei Susiet, Astridit, ega ka Buffettit ennast, kui aus olla. Ta hoidis need suhted lahus, nii nagu ta hoidis paljud oma suhted lahus. Näis siiski, et Astrid ja Susie on sõbrad.

      Enamikul õhtutel sõi Buffett õhtust – midagi sellist nagu hamburger või lihalõik – kodus koos Astridiga. Mõni tund hiljem pühendas ta oma tähelepanu igaõhtusele bridžimängule internetis, kokku veetis ta internetis bridži mängides nädalas umbes 12 tundi. Sellal kui ta arvuti taga klõbistas, pilk ekraanile naelutatud, taustal mängimas telekas, jättis Astrid ta tavaliselt rahulikult mängima, välja arvatud siis, kui ta aeg-ajalt Astridit hõikas ja ütles: „Astrid, too mulle üks Coca-Cola!“ Pärast mängu rääkis ta tavaliselt mõnda aega oma bridžipartneri ja lähedase usaldusaluse Sharon Osbergiga, samal ajal askeldas Astrid majas kuni kümneni; kui siis Buffett pidas hilisõhtuse konverentskõne Ajit Jainiga, kes juhtis Buffetti edasikindlustuse äri, käis Astrid poes ja tõi kaasa järgmise päeva ajalehe varajase väljaande. Sellal kui Buffett lehte luges, läks Astrid voodisse. Ja selline näiski olevat megamiljardäri lihtne ja tavaline elu.

      38 Intervjuu Charles Mungeriga.

      39 Koomiksimaailmaga vähem tuttavaile: Clark Kent on Supermani alter ego, ehk see mees, kes ta on ajal, mil ta ei ole superkangelane – prillitatud, vaikse hääle ja viisakate maneeridega Daily Planeti ajakirjanik. (Toimetaja märkus)

      40 Osa Mungeri selgitustest pärineb kolmest loengust inimeste väärotsuste psühholoogiast ja sissejuhatavast pöördumisest Harvardi ülikoolis 13. juunil 1986. Mõlemad võib leida teosest „Poor Charlie’s Almanack, The Wit and Wisdom of Charles T. Munger“, toimetaja Peter D. Kaufman, Virginia Beach, Virginia, Donning Company Publishers, 2005. Ülejäänu pärineb intervjuudest autoriga. Märkusi on lühendamise ja selguse huvides toimetatud.

      41 Intervjuu Charlie Mungeriga.

      42 Mungeri sõiduharjumusi kirjeldatakse Janet Lowe’i raamatus „Damn Right! Behind the Scenes with Berkshire Hathaway Billionaire Charlie Munger“, New York, John Wiley & Sons, 2000.

      43 Kui Munger pidi esitama arstitõendi selle kohta, et ta on ühest silmast pime ja et ta vastab California mootorsõidukiameti eriloa saamise tingimustele, keeldus Munger sellest ja pakkus, et võtab hoopiski oma klaassilma välja.

      44 Mungeri arst kasutas vanemat lõikusemeetodit, millel oli kõrgem komplikatsioonide määr. Selle asemel aga, et süüdistada arsti, väitis Munger, et oleks pidanud ise