Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri. Alice Schroeder

kuurordi alla neelanud, ehkki õigupoolest seda see ju tegigi) –, hakati konverentsi ajakirjanduses üha aktiivsemalt kajastama, kuni lõpuks omandas see ärimaailma Cannes’i kunstlikult peadpööritava õhkkonna mõõtmed. Sun Valley oli midagi enamat kui tehingute sõlmimine, ehkki tehingud ise pälvisid meedias kõige suuremat tähelepanu. Igal aastal ringles kuulujutte sellest, et salapärases Idaho mägede konklaavis hautakse mõnda tehingut. Niisiis – sedamööda, kuidas linnamaasturid üksteise järel suurtest tunnelilaadsetest väravatest sisse veeresid, piilusid ajakirjanikud läbi esiklaasi, et näha, kes autos istub. Kui saabus mõni uudisväärtusega kutsutu, jälitasid nad ohvrit kaamerate ja mikrofonidega vehkides kuni esiukseni välja.

Ajakirjanikud tundsid Warren Buffetti ära niipea, kui ta oma maasturist välja astus. „Warren Buffett oli konverentsil nagu omas elemendis,“ kirjeldas ta sõber Don Keough, Allen & Co juhatuse esimees.3 Enamik ajakirjanikke suhtus Buffettisse hästi – ta pingutas selle nimel väga, et keegi temasse halvasti ei suhtuks. Kuid ta oli neile ka mõistatus. Ta jättis avalikkusele mulje lihtsast mehest ja ta näis siiras. Samas elas ta komplitseeritud elu. Tal oli viis kodu, ehkki ta elas neist vaid kahes. Kuidagi oli tal õnnestunud sattuda olukorda, kus tal oli õigupoolest kaks abikaasat. Tema jutt oli täis lihtsaid aforisme, silmis sõbralik sära. Tal oli märkimisväärselt suur hulk lojaalseid sõpru, samas oli ta elu jooksul kujundanud endale karmi, isegi jäise läbirääkija maine. Ta näis vältivat avalikkust, samas õnnestus tal pälvida rohkem tähelepanu kui ühelgi teisel ärimehel maailmas.4 Ta lendas Ameerikas ringi Gulfstream IV-ga, osales kuulsustele korraldatud üritustel ning tal oli palju kuulsaid sõpru; samas väitis ta ise, et eelistab olla Omahas, süüa hamburgereid ja elada kokkuhoidlikult. Ta rääkis oma edust kui millestki, mis tugineb paarile lihtsale investeerimisideele, ning läks iga päev kergel sammul ja entusiastlikult tööle. Ent kui see kõik tõepoolest nii oligi, siis miks ei olnud keegi teine suutnud tema edu korrata?

      Buffett lehvitas – nii nagu ikka – lahkelt fotograafidele ning saatis nende poole teele oma vanaisaliku naeratuse. Meedia sai ta kaadrisse ja hakkas seejärel järgmise auto aknast sisse piiluma.

      Buffettid aga sõitsid edasi oma puhkemajani ihaldatuimas Wildfloweri kvartalis, kuhu Herbert Allen majutas VIPid. Majas ootas neid ees tavapärane nännilaud. Virn Allen & Co SV99 logoga jopesid, pesapallimütse, lukuga fliisjakke, polosärke – igal aastal ise värvi – ja lukuga märkmik. Hoolimata enam kui 30 miljardi dollari suurusest varandusest, millest oleks saanud osta tuhatkond lennujaama pargitud Gulfstream IV, oli vähe neid asju, mis Buffettile rohkem meeldisid kui tasuta golfisärk sõbralt. Ta vaatas rahulikult oma selleaastase noosi üle. Mis aga talle ehk veelgi enam huvi pakkus, oli personaalne kirjake, mille Herbert Allen igale oma külalisele jättis, ning ­täiuslikult komplekteeritud konverentsimärkmik, mis andis ülevaate sellest, mida Sun Valley oma külalistele sel aastal pakkuda kavatses.

      Sekundipealt paika pandud ja pilgeni täis organiseeritud ajakavas, mis oli sama korrektne kui Herbert Alleni särgimansetid, olid Buffetti päevad tunni täpsusega planeeritud. Märkmik andis ülevaate konverentsi esinejatest ja teemadest, mis oli siiani olnud hästi hoitud saladus, ning lõuna- ja õhtusöökidest, millest Buffett pidi osa võtma. Erinevalt teistest külalistest oli suurem osa sellest Buffettile juba teada, kuid ta tahtis ikkagi näha, mis märkmikus kirjas.

Herbert Allen, nn Sun Valley isand ja konverentsi kulisside taha hoidev koreograaf, häälestas tooni mugavale luksusele, mis oli üritust läbiv joon. Herbert Allenist rääkides mainisid inimesed alati kõrgeid ideaale, geniaalsust, häid nõuandeid ja heldust. „Oleks tore surra, olles sama austatud kui Herbert Allen,“ ohkas üks külalistest. Kartes järgmise aasta konverentsikutsest ilma jääda, läksid osalejad haruharva oma arvamustes kaugemale sedasorti udustest vihjetest, mille kohaselt oli Herbert „ebatavaline“, rahutu, kannatamatu ja ülisuure egoga isiksus. Selle pika ja kiitsaka mehe varjus seistes tuli pingutada, et püsida tema suust kuulipildujatulena väljuvate sõnade tempos. Ta esitas küsimusi haugatustena, katkestades seejärel vastajat poolelt sõnalt, et too hetkegi tema aega ei raiskaks. Tema eripära oli öelda asju, mida ei olnud kombeks öelda. „Ühel päeval Wall Street lihtsalt elimineeritakse,“ rääkis ta kord ajakirjanikule, ehkki juhtis ise üht Wall Streeti panka. Oma konkurentidele viitas ta kui „hot dog’i kaupmeestele“.5

      Allen ei lasknud oma ettevõttel suureks paisuda ja tema pankurid panustasid tehingutesse omaenda raha. See ebatraditsiooniline lähenemisviis muutis ettevõtte pelgalt teenri asemel pigem partneriks selle klientidele: Hollywoodi ja meediamaailma eliidile. Tema võõrustatavatena tundsid külalised end seega privilegeerituna, mitte aga igal sammul müügimeeste müügikõnede vangidena. Allen & Co koostas igal aastal üksikasjaliku suhtlusprogrammi, võttes aluseks iga külalise isikliku suhtevõrgustiku – ja nendega olid firma hästi kursis – ning kaasas sinna uusi inimesi, kellega Alleni majordoomuste arvates tulnuks kohtuda. Sõnades väljendamata hierarhiad dikteerisid selle, kui kaugel pidid külaliste puhkemajad asuma võõrastemajast (kus toimusid kohtumised), millistele söömaaegadele külalisi osalema kutsuti ja kelle kõrval nad istusid.

Buffetti sõber Tom Murphy nimetas sedalaadi üritusi elevantide põrkumisteks. „Alati, kui kokku tuleb punt ägedaid tegijaid,“ rääkis Buffett, „meelitab see teisi inimesi osalema, sest see annab neile kinnituse, et sellisel elevantide põrkumisel osaledes on nad ka ise elevandid.“6

      Sun Valley andis alati selle kinnituse, sest erinevalt traditsioonilistest elevantide põrkumistest ei olnud võimalik end sinna rahaga sisse osta. Selle tulemusel sündis omalaadne kõrgklassi võltsdemokraatia. Üks osa osalemise võlust seisnes selle ­nägemises, keda ei olnud kutsutud, ja mis veelgi põnevam, keda enam ei kutsutud. Ja selle ühiskonnakihi sees loodi seal tõepoolest ka tõelisi suhteid. Allen & Co aitas lustaka õhkkonna tekkimisele kaasa küllusliku meelelahutusega, mida asuti pakkuma kohe esimesel õhtul, kui külalised loobusid oma läänelikest mugavustest, ronisid vanaaegsetesse hobuvankritesse ja järgnesid kauboidele, kes neid mööda looklevat rada Trail Creek Cabini aasale juhatasid. Seal tervitas taamal loojuma hakkava päikese taustal külalisi Herbert Allen ise või üks tema kahest pojast. Kauboid lõbustasid lapsi lasso­trikkidega, samal ajal kui Sun Valley eakas pargivalvur uusi ja vanu külalisi tervitas. Buffettid leidsid end tavaliselt peagi sõpradega koos lõkke ääres istumas, pea kohal tähetäpiline läänetaevas.

      Lõbutsemine jätkus neljapäeva pärastlõunal vabatahtliku ja vägagi leebe veematkaga mööda Salmoni jõge. Siin puhkesid õide kõik suhted, sest Allen & Co oli viimse detailini paika pannud nii külaliste paigutuse stardipaika sõidutavas bussis, kui ka selle, kes kellega parve jagab. Jõegiidid tüürisid seltskonda mööda orus voolavat jõge vaikides, et mitte häirida omavahelist vestlust. Kohalike elanike seast palgatud valvurid olid koos kiirabibrigaadidega jõekaldal valmis juhuks, kui keegi peaks jääkülma vette kukkuma. Külalistele ulatati soojad froteerätid niipea, kui nad parvedelt maha astusid, ning seejärel serveeriti neile kandikutel lõkkel küpsetatud toitu.

Need, kes parvesõidul ei osalenud, läksid lendõngega kalastama, ratsutama, jahti pidama, mägedesse rattaga sõitma, bridži mängima, loodusfotode tegemist õppima, väliliuväljale uisutama või mängisid golfi laitmatutel golfiväljakutel, kus sõideti golfi­autodes, mis olid täiuslikult varustatud Allen & Co siltidega päikesekreemi, suupistete ja putukatõrjevahendiga.7 Kogu seda meelelahutust pakuti vaikselt ja kõik toimis tõrgeteta; kõik, mida vajati, ilmus välja ilma, et seda oleks olnud vaja küsida, ning kõike seda pakkusid näiliselt väsimatud ja peaaegu nähtamatud, samas alati kohal olevad Alleni jüngrid, seljas SV99 kirjaga polosärgid.

      Ent Herbert Alleni salarelv olid lapsehoidjad: sadakond kena välimusega, peaasjalikult heledapäist, äärmiselt päevitunud teismelist neissamades polosärkides ja sinna juurde sobivate Allen & Co seljakottidega. Sellal kui vanemad ja vanavanemad meelt lahutasid, hoolitsesid lapsehoidjad selle eest, et viimast kui ühte Joshuat ja Brittanyt saadaks isiklik mängukaaslane, ükskõik millist tegevust ta endale ka välja valinud polnud: tennis, jalgpall, jalgrattasõit, pesapall, kaarikusõit, ratsutamine, uisutamine, teatejooksud, parvetamine, kalapüük, kunstiprojekt või pitsa ja jäätise söömine. Kõik lapsehoidjad valiti välja personaalselt, et tagada lastele sedavõrd tore külaskäik,