Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri. Alice Schroeder

60

       Külmunud Coke

       61

       „The Seventh Fire“

       62

       Nõudetšekid

       63

       Kriis

       64

       Lumepall

       Selgitus uurimistöö kohta

       Tänusõnad

       Fotod

       Autorist

      Originaali pealkiri: The Snowball: Warren Buffett and the Business of Life / Alice Schroeder.

      Copyright © 2008, 2009 by Alice Schroeder.

      All rights reserved.

      Tõlkinud Kristel Weidebaum

      Toimetanud Liina Saarlo, Aivar Õepa

      Korrektuuri lugenud Terje Tammearu

      Kujundanud Janek Saareoja

      Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

      Infot Äripäeva raamatuklubi raamatute kohta saate aadressil raamatuklubi.aripaev.ee või pood.aripaev.ee/raamatud ning telefonil 667 0400.

      © AS Äripäev, 2021. Kõik õigused kaitstud.

      ISBN 978-9949-694-77-8 (trükis)

      ISBN 978-9949-694-78-5

      Davidile

      Kätte on jõudnud Warreni elu üheksas talv. Tema ja ta väike õde Bertie mängivad väljas lumes.

      Warren püüab lumehelbeid. Esiti ükshaaval. Kuid siis hakkab ta helbeid kokku kühveldama juba suurte peotäite kaupa. Ta hakkab lumest palli tegema. Kui pall juba suurem on, paneb Warren selle maha. Pall hakkab aeglaselt veerema. Warren annab sellele hoogu juurde ja lund paakub üha rohkem palli külge. Ta lükkab lumepalli üle õue liikuma ja see muudkui kasvab. Peagi on ta jõudnud palliga aia serva. Pärast hetkelist kõhklust asub ta taas teele ja veeretab palli läbi terve naabruskonna.

      Sestsaadik rühib Warren muudkui edasi – pilk suunatud laia, lund täis ilma poole.

      Esimene osa

      Mull

      1

      Tagasihoidlikum versioon

      Omaha, juuni 2003

      Lihtsa puidust laua taga, mis oli kuulunud tema isale Howardile, kiigutab Warren Buffett end toolil tahapoole, pikad jalad ristamisi. Tema kallis Zegna pintsak ei istu õlgadest eriti hästi, justkui polekski see rätsepatöö, vaid pärit kaupluseriiulilt. Pintsakut kannab Warren terve päeva, iga päev ja olenemata sellest, kui mugavalt riietuvad Berkshire Hathaway peakontori ülejäänud viisteist töötajat. Oodatult pintsaku all olev valge särk on madala kaelusega ja selle krae hoiab liiga tihedalt lipsu ümber; näib, nagu pärineks särk ajast, mil Warren oli veel noor ärimees – justkui unustanuks ta oma kraenumbrit viimase 40 aasta jooksul üle mõõta.

      Ta käed on vaheliti kuklal, läbi valgenevate juuste põimitud. Üks eriti suur ja sassis juuksesalk, mis pole kammi näinud, vaid millest on üksnes sõrmedega paar korda läbi tõmmatud, turritab pealael nagu suusahüppetorn, võttes parema kõrvalesta kohal hoo ülespoole. Ta puhmas parem kulm on pruunikaskollaste prillide kohal samuti suuna sinnapoole võtnud. Eri ajahetkedel loob see kulm Warrenile kas skeptilise, kõiketeadja või siis hoopis kavala ilme. Praegu on ta näol põgus naeratus, mis muudab isemeelsed kulmukaared võluvaks. Tema kahvatusinised silmad on sellegipoolest keskendunud ja süvenenud.

      Kabinetis ümbritsevad teda viiekümne aasta jooksul kogunenud kujukesed ja mälestusesemed. Kontorisse viiva koridori seinu katavad fotod Nebraska Corn­huskersi Ameerika jalgpalli meeskonnast, seal on palgatšekk osatäitmise eest seebiooperis, kiri ettepanekuga osta ära riskifond nimega Long-Term Capital Management (see ette­panek jäi vastu võtmata) ning kõikjal võib näha Coca-Cola meeneid. Kabinetis kohvi­laual seisab klassikaline Coca-Cola pudel. Pleksiklaasist kaitsvas kastis on pesapallikinnas. Diivani kohal on tõend, mis kinnitab, et Warren läbis 1952. aasta jaanuaris Dale Carnegie avaliku esinemise kursuse. Wells Fargo postitõld troonib läänekaarde jääva riiuli otsas. Pulitzeri auhind, mille 1973. aastal võitis Omaha ajaleht Evening Sun, mille omanik oli tema investeerimisühing. Kõikjal, kuhu pilku ka ei pööra, võib märgata raamatuid ja ajalehti. Fotod perest ja sõpradest on täitnud puhvetkapi ning katnud seinaäärse väikese lauakese ja kirjutuslaua kõrval oleva tühimiku, mis on mõeldud arvutile. Warreni pea kohal seinal ripub suur portree tema isast. Nägu portreel piidleb kõiki ruumi sisenevaid külalisi.

      Ehkki akna taga tervitab maailma juba hiliskevadine Omaha hommik, on pruunid puidust ribikardinad akende ees suletud ega lase vaadet nautida. Kirjutuslaua vastasseinas helendab teler, mis on häälestatud telekanalile CNBC. Heli on maha keeratud, kuid tekstiriba ekraani allosas söödab Warrenile terve päeva jooksul ette uudiseid. Tema meeleheaks on uudised aastate jooksul sageli kajastanud tema enda tegemisi.

      Ent vaid üksikud tunnevad teda hästi. Olen olnud temaga tuttav kuus aastat, esiti kui finantsanalüütik, kes kattis Berkshire Hathaway aktsiaid. Aja jooksul kujunes meie suhtest sõprus ja nüüd on mul võimalus teda veelgi paremini tundma õppida. Me istume Warreni kontoris, sest ta ei kavatse raamatut kirjutada. Taltsutamatud kulmud annavad ta sõnadele veelgi kaalu juurde, kui ta mulle juba mitmendat korda ütleb: „Sina saad sellega paremini hakkama kui mina, Alice. Mul on hea meel, et sina selle raamatu kirjutad, mitte mina.“ Miks ta nii ütleb, selgub hiljem. Seni aga räägime talle kõige südamelähedasematest asjadest.

      „Kust see tuleb, Warren, et sa nii väga raha teenimisest hoolid?“

Warreni pilk eksleb mõne sekundi vältel kaugustes; ta süüvib mõttes oma sisemusse, lapates otsekui oma peas olevates kaustades – tšahh, tšahh, tšahh lehti keerates. Ja hakkab oma lugu rääkima: „Balzac on öelnud, et iga suure varanduse taga peitub mõni kuritegu. Berkshire’i puhul see nii ei ole.“1

      Ta hüppab midagi meenutades toolilt püsti ja on paari pika sammuga ruumi teises otsas. Maandudes sinepi- ja kullakarva brokaadiga kaetud tugitooli, nõjatub ta ettepoole, meenutades pigem teismelist, kes uhkustab oma esimese armulooga, mitte aga 72-aastast finantsisti. Kuidas seda lugu avada, keda veel intervjueerida, mida kirjutada – see raamat on minu vormida. Warren räägib pikalt inimloomusest ja mälu heitlikkusest ning ütleb siis: „Kui minu versioon erineb kellegi teise omast, kasuta alati tagasihoidlikumat versiooni.“

      Buffettilt saadud arvukatest õppetundidest parimad saabuvad lihtsalt teda jälgides. Siin on neist esimene: tagasihoidlikkus teeb relvituks.

      Lõppkokkuvõttes