Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri. Alice Schroeder

armas väikest kasvu pontsakas Saksa-Ameerika päritolu mees oli tulnud Nebraska osariiki Cumingi maakonda hobuse ja kaarikuga, kooliinspektorina, pühvlinahast keep põlvedel.73 Perepärimuse järgi jumaldas ta oma naist Stellat, kellega neil sündis kolm tütart – Edith, Leila ja Bernice – ning üks poeg – Marion. Inglise päritolu Stella oli Nebraskas West Pointis, st Saksa-Ameerika päritolu hausfrau’de linnakeses, õnnetu ega tundnud end seal kunagi vabalt. 1909. aastal varises ta vaimselt kokku. See näis olevat pahaendeliselt korduv ilming perekonna ajaloos, sest Stella ema Susan Barberit, kelle kirjeldamiseks kasutati sageli sõna „maniakaalne“, hoiti Nebraska osariigi vaimuhaiglas, kus ta 1899. aastal suri. Pärast intsidenti, milles Stella olevat Ediet perepärimuse järgi ahjuroobiga jahtinud, loobus John Stahl oma proovi­reisija tööst, et hoolitseda laste eest. Stella tõmbus üha sagedamini oma toapimedusse, kus ta istus ja keerutas juuksesalke ümber sõrme, ilmselgelt depressioonis olles. Seda isolatsiooni katkestasid aeg-ajalt abikaasa ja tütarde vastu suunatud vaenulikud rünnakud.74 Stahl, kes mõistis, et ei saa lapsi oma emaga jätta, ostis ära ajalehe Cuming County Democrat, et ta saaks kodus töötades elatist teenida. Sellest ajast peale hoolitsesid majapidamise eest viiene Leila ja tema õed, kes aitasid isal ka ajalehte välja anda. Leila õppis lugema trükilao ridade pealt. Üheteistkümneaastaselt oskas ta juba kasutada Linotype’i trükimasina pneumopuuri ja igal reedel puudus ta koolist peavalude tõttu, mis piinasid teda alates ajast, kui ta hakkas hoolitsema selle eest, et ajaleht neljapäeva öösel valmis saaks. Elades trükikojaks kohandatud ja hiirtest kubiseva maja teisel korrusel, pani perekond kõik oma lootused Marionile, nende geniaalse, advokaadiks õppiva venna tulevikule.

I maailmasõja ajal Stahlide probleemid üha süvenesid. Kui ajaleht Cuming County Democrat selles Saksa-Ameerika linnakeses Saksamaa-vastase hoiaku võttis, lõpetasid pooled lugejatest lehe tellimise ja hakkasid eelistama hoopis konkurenti, ajalehte West Point Republican, ning see oli finantskatastroof. John Stahl ise oli tulihingeline demokraatliku poliitkangelase William Jennings Bryani75 toetaja. Sajandivahetusel oli Bryan olnud oma aja kõige tähtsam poliitik, saades peaaegu Ameerika Ühendriikide presidendiks. Oma hiilgeaegadel seisis ta sedalaadi „populismi“ eest, mida ta esitas oma kõige kuulsamas kõnes nii:

Valitsemisele võib läheneda kahel viisil. On neid, kes usuvad, et andes välja seadusi, mis tagavad jõukuse heal järjel olevatele inimestele, kandub nende jõukus edasi ka neile, kes neist kehvemas olukorras on. Demokraatia idee seisneb aga selles, et andes välja seadusi massidele jõukuse tagamiseks, leiab nende jõukus omakorda tee ülespoole ja kõikide klassideni, mis sellele tuginevad.76

Stahlid pidasid ennast osaks massidest, st ühiskonnakihist, millele tuginesid ülejäänud. Nende võime seda koormat kanda ei kasvanud. 1918. aastaks oli Leila 16-aastane õde Bernice, keda peeti perekonna tobukeseks ja kelle IQ oli 139, hakanud ilmselgelt alla andma. Ta oli veendunud, et lõpetab samuti vaimuhaigena nagu ta vanaema ja ema ning et ta sureb vanaema kombel Nebraska riiklikus vaimuhaiglas.77 Tuginedes Leila ülikooliõpingute andmetele, oli kodune elu tol perioodil kaootiline. Leila lükkas ülikooli minemise isa aitamiseks kahe aasta võrra edasi. Pärast üht semestrit Lincolnis asuvas Nebraska ülikoolis tuli ta taas aastaks koju, et jälle abiks olla.78 Tütardest kõige energilisemaks ja neist kõige targemaks peetud Leila kujutas hiljem seda perioodi teises valguses, kirjeldades oma perekonda täiuslikuna, öeldes, et lükkas ülikooliõpingud kolm aastat edasi selleks, et koguda raha õppemaksu tasumiseks.

Kui ta 1923. aastal Lincolni jõudis, oli tal üksainus selge ja teadvustatud soov: leida endale abikaasa. Ta võttis suuna otse ülikooli ajalehetoimetusse ja palus tööd.79 Sellel kleenukesel lühikese hobusesabaga tumedapäisel tüdrukul, kes sagis ringi nagu kevadine punarind, oli võluv naeratus, mis pehmendas tema mandlisilmade teravat pilku. Howard Buffett, kes oli enne Daily Nebraskani toimetajaks saamist alustanud seal­samas spordireporterina, võttis ta silmapilk tööle.

Hea välimusega, tumedapäine, professorit meenutav Howard kuulus nende kolme­teistkümne hulka terve üliõpilaskonna seast, kes olid „jäänud silma“ kui potentsiaalsed kandidaadid silmapaistvatest meestest koosnevasse ühingusse Innocent, mille loomiseks saadi innustust Harvardi ja Yale’i auväärsetest ühingutest. Kolmeteistkümne Innocentiuse nime kandnud Rooma paavsti järgi nimetatud ühingu liikmed kuulutasid end kurjuse vastu võitlejaiks. Nad olid ka ülikooli balli ja vilistlaste kokkutuleku sponsorid.80 Kohtudes terves ülikoolilinnakus niivõrd tähtsa mehega, napsas Leila ta kohe endale.

Howard, kellel terendas ees ülikooli lõpetamine, läks isa juurde oma karjäärivaliku üle aru pidama. Tal ei olnud mingit tõsist huvi raha vastu, kuid Ernesti pealekäimisel loobus ta õilsast, ent vähetasuvast ajakirjanikutööst ja mõttest astuda õigusteaduskonda; ta valis kindlustusagendi elukutse.81

Äsjaabiellunud kolisid tibatillukesse valgesse neljatoalisse majakesse Omahas, mille Ernest täitis pulmakingina toidukaupadega. Leila sisustas maja otsast lõpuni 366 dollari eest – asjadega, mis ta ostis enda sõnul „omamoodi hulgihinnaga“.82 Ta suunas oma energia, ambitsioonid ja matemaatikaoskuse, mis ületasid igas mõttes tema abikaasa omi, Howardi karjääri toetamisse.83

1928. aasta alguses sündis Buffettite perre esimene laps: Doris Eleanor.84 Aasta lõpus varises Leila õde Bernice vaimselt kokku ja loobus õpetajakutsest. Kuid Leila ei näinud kannatavat tujuka apaatia all, mis vaevas nii ta ema kui ka õde. Ta oli energiapomm ja suutis lakkamatult tundide kaupa rääkida (ehkki ta kordas muudkui ühtesid ja samu lugusid). Howard kutsus teda Tsükloniks.

Kui Buffettite elu võttis noore abielupaari elurütmi, veenis Leila Howardit liituma sellesama kirikuga (First Christian Church), kuhu ta isegi kuulus, ja tegi Howardi diakoniks nimetamisel uhkustundega sellekohase kande oma päevaraamatusse.85 Ikka aktiivselt poliitika vastu huvi tundes, hakkas ka Howard ilmutama suguvõsale omaseid jutlustamiskire märke. Leila oli võtnud omaks oma abikaasa poliitilised vaated ja oli nüüd entusiastlik vabariiklane. Buffettid toetasid Calvin Coolidge’i – meest, kes kuulutas: „Ameerika inimeste peamine äritegevus on äri,“86 ja jagasid tema usku väikesesse valitsusse ja minimaalsesse reguleerimisse. Coolidge alandas makse ja andis kodakondsuse Ameerika indiaanlastele, kuid enamasti pidas ta oma suu kinni ja hoidis teiste tee pealt kõrvale. 1928. aastal valiti tema järglaseks majandusminister Herbert Hoover, kes andis vande jätkata ettevõtlust toetavat poliitikat. Aktsiaturud olid Coolidge’i ajastul jõudsalt kasvanud ja Buffettid tundsid, et Hoover on see, kes seda teed jätkata suudaks.87

      „Kui ma olin laps,“ kirjeldas Warren hiljem, „oli mul igasugu häid asju. Minu trump oli mu kodu, kus räägiti huvitavatest asjadest, mul olid intelligentsed vanemad ja ma käisin korralikes koolides. Ma ei kujuta ette, et mind oleksid võinud kasvatada paremad vanemad. See oli tohutult tähtis. Ma ei saanud vanematelt raha ja ega ma seda tegelikult tahtnud ka. Kuid ma sündisin õigel ajal ja õiges kohas. Ma võitsin „munasarjaloteriiga!““

      Buffett arvas alati, et tema edu juures mängis suurt osa õnn. Kuid oma perekonda meenutades lõi ta sellest siiski ka omaenda reaalsuse. Üksikud oleksid nõustunud väitega, nagu ta poleks võinud kasvada paremate vanemate käe all. Kui ta rääkis sellest, kui tähtis on, et vanematel oleks laste kasvatamisel mõtteline punktitabel, tõi ta alati näiteks oma isa. Ta ei maininud mitte kunagi oma ema.

      54 Täpsemalt saržkanga, st toimse sidususega villase, puuvillase või siidriide kuduja. (Tõlkija märkus)

      55 Warreni õde Doris Buffett, perekonna genealoog, on Buffettite sugupuud põhjalikult uurinud. Lühiülevaade perekonna esimestest teadaolevatest kõukudest tugineb tema uurimistööle.

      56 Kas Nathaniel või Joseph.

      57 Tegemist oli linna suurima ja parima hobusetalliga, kus parimatel aegadel oli 70 hobust, uhked saanid, kaarikud, maneež ja isegi surnuvanker. Talli hiilgeajad kestsid mitu aastat, kuid millalgi autoajastu algusaegadel see hääbus.