Lumepall. Warren Buffett ja elu kui äri. Alice Schroeder

53 Buffett, esinedes Oquirrhi klubis üritusel „Õhtu Warren Buffettiga“, oktoober 2003.

      Teine osa

      Sisemine punktitabel

      5

      Jutlustamiskihk

      Nebraska, 1869–1928

Uue maailma esimene teadaolev Buffett – John Buffett – oli kangur54, kellest arvatakse, et ta oli Prantsuse hugenottide järeltulija. Ta pages 17. sajandil Ameerikasse, põgenedes usulise tagakiusamise eest, ja seadis end põllumehena sisse Huntingtonis Long Islandil.

Esimestest Buffettitest Ameerika Ühendriikides ei ole eriti muud teada, kui et nad olid talunikud.55 On siiski selge, et Warren Buffetti jutlustamiskirg on osa tema perekondlikust pärandist. Üks varajasi näiteid oli üks John Buffetti poegadest,56 kelle kohta mäletatakse, et ta seilas üle Long Islandi väina ühte Connecticuti rannikuäärsesse asulasse, ronis seal mäe otsa ja hakkas paganatele usku kuulutama. Iseasi, kas Greenwichi lindpriid, seadusepõlgurid ja uskmatud tema jutlust kuuldes ikka pattu kahetsesid, sest ajaloolistest ürikutest võib lugeda, et ta sai üsna pea pikselöögist surma.

      Mitu põlvkonda hiljem jäädvustati suguvõsaloos Long Islandi Dix Hillsi talunik Zebulon Buffett kui esimene ühe teise Buffettitele põhiomase iseloomujoone kandja – ta nimelt oli oma sugulaste vastu nii erakordselt ihne, et ta lapselaps Sidney Homan Buffett läks tema juurest töölt ära, tundes tülgastust Zebuloni talust saadud alandavalt madala palga vastu.

Too kiitsakas teismeline võttis suuna läände ja läks Omahasse Nebraskas, et asuda tööle oma emapoolse vanaisa George Homani üüritallides.57 Aasta oli siis 1867 ja Omaha-nimeline asula koosnes peaasjalikult puust saradest. Kuid kodusõja lõppedes ootasid seda kanti ees suured muutused. Suur transkontinentaalne raudtee pidi äsja taasühendatud osariikide rannikud esimest korda omavahel tervikuks siduma. Omahast pidi saama raudtee peakorter. Ettevõtte Union Pacific saabudes täitus linn elava äritegevusega, samuti hakati uskuma, et igaüks on oma saatuse sepp.

Sidney lahkus üüritallidest, et avada veel sillutamata tänavatega linnas esimene toidu­pood. Selles väärikas, ehkki tagasihoidlikus poekeses müüs ta puu- ja köögivilju ning looma- ja linnuliha, ning seda igal õhtul kuni üheteistkümneni välja – ­preeriapüüd veeranddollarise eest, metsjänesed kümnesendise eest.58 Sidney vanaisa Zebulon muretses ta väljavaadete pärast ja saatis talle järjepanu kirju soovituste ja kõikvõimalike reeglitega, mida kõik tema järeltulijad, kui üks suur erand välja arvata, on jätkuvalt järginud:

Püüa olla täpne kõigis oma tegemistes! Mõnede inimestega on keeruline läbi saada, tee nendega võimalikult vähe tegemist! / .../ Ära kaota oma usaldusväärsust, sest see on parem kui raha! /…/ Kui äris edasi tegutseda tahad, siis ole rahul mõõduka tuluga! Ära taha liiga ruttu rikkaks saada! /…/ Ma tahan, et elaksid nii, et jaksaksid elada ja jaksaksid surra!59

Olles selles kõrguste poole rühkivas piiranguteta linnakeses rahul teenitud mõõduka tuluga, saatis Sidney kauplust lõpuks edu.60 Ta abiellus Evelyn Ketchumiga ja neil oli kuus last, kellest kolm surid noorelt. Ellujääjate seas oli kaks poega: Ernest ja Frank.61

Kusagil on öeldud, et „ühelgi mehel pole iial olnud paremat nime kui Ernest Buffettil.“6263 Ernest, kes käis läbi kohustuslikud kaheksa klassi, läks pärast kooli lõpetamist 1893. aasta majanduslanguse ajal oma isale poodi leti taha appi.64 Frank Buffettist, kes oli kõvasti ekstsentrilisem kui ta ärimehest vend, sirgus aga suurt kasvu, õllekõhuga mees. Ta oli oma perekonna puritaanide seas ainuke pagan, kellele meeldis aeg-ajalt isegi napsu võtta.

Ühel päeval astus poodi sisse jalustrabavalt kaunis noor naine, kes otsis tööd. Tema nimi oli Henrietta Duvall ja ta oli tulnud Omahasse, et põgeneda oma ebasõbraliku kasuema juurest.65 Frank ja Ernest olid mõlemad jalamaid temast sisse võetud, kuid neist kahest kenam, Ernest, võitis Henrietta endale ja abiellus temaga 1898. aastal. Ernesti ja Henrietta esimene laps Clarence sündis aasta pärast, ning esimesele järgnes veel kolme poja ja ühe tütre sünd. Kohe pärast vendadevahelist tüli sai Ernestist isa Sidney partner; lõpuks läks ta siiski oma teed ja rajas veel ühe toidukaupluse. Frank jäi pea elu lõpuni poissmeheks ning järgmised 25 aastat, senikaua kuni Henrietta elas, ei vahetanud nad Ernestiga sõnakestki.

Ernesti uues kaupluses olid „tööpäevad pikad, palk väike, põhimõtted kivisse raiutud ja lõbutsemine keelatud.“66 Omanik ise kandis alati elegantset ülikonda, saates oma vahekorrusel asuva laua tagant töötajate suunas hukkamõistvaid pilke, et nood ­laisklemise lõpetaksid, ning kirjutas tarnijatele nõudlikus toonis kirju, et „nood oleksid nii lahked ja saadaksid kiiremini sellerit.“67 Ta võlus ära naiskliendid, kuid ei kõhelnud hetkekski inimestele hinnangut andmast ja kandis kaasas väikest musta märkmikku, millesse pani kirja kõigi nende nimed, kes teda närvi ajasid: demokraadid ja need, kes jätsid tasumata oma toidukaupade arveid.68 Ernest oli kindel, et maailmal oli vaja tema arvamust teada ja ta käis terves riigis konverentse mööda, et halada koos teiste samamoodi mõtlevate ärimeestega riigi parasjagu niru seisu üle.69 „Endas kahtlemine ei olnud tema tugev külg. Ta rääkis alati hüüdlausetega ja eeldas teistelt leppimist sellega, et tema teab kõike kõige paremini,“ märgib Buffett.

      Kirjas oma pojale ja miniale, milles soovitas neil alati hoida sularahavaru, kirjeldas Ernest Buffetteid kui kodanluse võrdkuju:

Mul tasuks mainida, et sellist Buffettit ei ole veel sündinud, kes oleks endast väga suure varanduse maha jätnud, kuid kunagi ei ole olnud ka ühtegi seesugust, kes mitte mingit vara endast maha ei oleks jätnud. Nad ei kulutanud kunagi ära kõike seda, mis nad teenisid, vaid säästsid alati osa teenitust, ning see süsteem on üsna hästi toiminud.70

      „Kuluta vähem kui teenid!“ võiks õigupoolest olla Buffettite perekonna moto, eeldusel, et sellega käib kaasas selle loogiline järeldus: „Ära võta võlgu!“

      Henrietta, kes oli samuti Prantsuse hugenottide järeltulija, oli samavõrd ihne, raudse tahtega ja karske kui tema abikaasa. Kui Ernest oli kaupluses, kogus naine lapsed kokku ja sõitis perekonna narmastega kaunistatud kalessis maapiirkondadesse, kus ta siis ustele koputas ja usuteemalisi lendlehti jagas.

Buffettid olid kaubitsejad, mitte kaupmeeskonna või mingi tsunfti liikmed; ent olles ühed esimesed, kes end Omahas sisse seadsid, olid nad oma positsioonist ülemäära teadlikud. Henrietta lootis, et tema lapsed – neli poega ja tütar –, on perekonnas esimesed, kes ülikooli lõpetavad. Kõik pojad rassisid nooruses perekonna äris. Siis läks Clarence pärast geoloogias kõrghariduse omandamist tööle ühte naftafirmasse.71 Pere teine poeg George sai doktorikraadi keemias ja asus tööle idarannikul. Pere kolm noorimat, Howard, Fred ja Alice, lõpetasid kõik Nebraska ülikooli. Fred võttis üle perekonna kaupluse pidamise ja Alice’ist sai kodundusõpetaja.

Howard, pere kolmas poeg ja Warreni isa, sündis 1903. aastal. 1920. aastatel Central High Schooli nimelises koolis käies tundis ta end kõrvalseisjana ja noid aegu meenutas ta nukrusega. Omahat juhtis toona käputäis perekondi: need olid karjafarmide, pankade ja kaubamajade omanikud või teeninud oma varanduse pruulikodadega, mis nüüd keeluseaduse ajal kinni pandi. „Minu riietus koosnes põhimõtteliselt üksnes mu kahe vanema venna rõivastest,“ selgitas Howard, „ma olin ajalehepoiss ja poodniku poeg. Seega ei vaadanud meeskorporatsioonid minu poolegi ja ma olin lihtsalt üks poistest, kes jäi nii-öelda silmapiirist väljapoole.“ Ta tundis teravalt koolikaaslaste põlgust ning nood täitsid ta sügava vastikus- ja jälestustundega sünnijärgsete positsioonide ning privileegide vastu.72

      Nebraska ülikoolis õppis Howard peaainena ajakirjandust ja töötas ülikooli ajalehe Daily Nebraskan juures. Seal oli tal võimalik ühendada väljastpoolt tulija kihk kajastada võimulolijate tegemisi oma perekonnale omase