Isamaa. Fernando Aramburu

harjaga tänavale; kuid mõni kukkus välisukse kõrvale pargitud auto katusele ja muidugi, seda ta ei tahtnud. Et ära hoida pahandusi naabritega, viib ta juba mõnda aega laibad maja taha; lükkab tokiga prügikühvlile ja viskab liigset tähelepanu äratamata põldmarjapõõsasse.

      Ta oli parajasti, kummikindad käes, toiminguga ametis, kui helises uksekell. Et mitte ema ehmatada, on Xabieril kombeks oma tulekust enne ukse avamist teada anda.

      Kindaid nähes:

      „Kas sa koristasid?“

      „Ma ei osanud sind oodata.“

      Pikka kasvu poeg, lühike ema, põsemusi esikus.

      „Mul oli kohtumine juristiga. Üks pisiasi, mis võttis vaid mõne minuti. Kui ma juba siia kanti juhtusin, mõtlesin, et astun läbi ja võtan sult verd. Siis ei pea sa homme haiglasse minema.“

      „Olgu, aga püüa mulle vähem haiget teha kui eelmine kord.“

      Muidu vähese jutuga Xabier rääkis ükskõik millest, et ema tähelepanu hajutada. Tugitoolil käppasid lakkuva Ikatza kaunitest unistest silmadest. Ilmaennustusest. Kastanite kõrgest hinnast sel aastal.

      „Mis need kastanid sinu palga juures sulle korda lähevad?“

      Bittori, varrukas üles kääritud, küünarnukk toetumas elutoa lauale, tahtis ise rääkida, mitte et temaga räägitakse. Üks teema kippus vägisi keelele: Nerea.

      Nerea seda ja Nerea teist. Hädaldamine, kipras kulm, etteheited.

      „Ma räägin seda sulle, sest sa oled minu poeg ja me oleme lähedased. Ma ei saa temast aru. Ei ole kunagi saanud. Räägitakse, et esimene sünnitus on kõige raskem, et järgmiste jaoks on juba tee vaba. Aga minul oli teda palju raskem sünnitada kui sind. Ja mitte niisama raskem, vaid kohe palju raskem. Hiljem ka, kui keeruline laps. Murdeeast ärme parem räägi. Ja nüüd on veel kõige hullem. Ma arvasin, et pärast aita’ga juhtunut tuleb talle mõistus pähe. Kuid tema muutis minu leina veelgi kibedamaks.“

      „Ära räägi niiviisi. Omal moel on ta kannatanud sama palju kui sina ja mina.“

      „Ma tean, ta on minu tütar ja ma ei tohiks niimoodi rääkida, aga milleks tundeid vaka all hoida, ega see ei takista mul neid tundmast. Mul on üha raskem mitte viha pidada. Oma aastate juures ei suuda ma teatud käitumist enam välja kannatada, saad aru? Nüüd neli päeva tagasi sõitis selle kergatsiga Londonisse.“

      „Tuletan sulle meelde, et minu õemehel on ka nimi.“

      „Ma ei seedi teda.“

      „Enrique, kui sulle sobib.“

      „Minu jaoks on tema nimi Maeiseediteda.“

      Nõel läbis vaevata veeni. Peenike toru värvus kiiresti punaseks.

      Punane. Xabier, Xabier, sa pead ruttu koju minema, sinu isaga juhtus midagi. Oli selge, et midagi halba. Ja need sõnad, et juhtus midagi, jäid tema peas kaikuma lõputus, ajavoolust välja kistud olevikus. Midagi ei täpsustatud ja tema ei söandanud küsida; ent teate edastanud töökaaslase näo ja kõigi koridoris vastu tulnute oleku järgi taipas ta niigi, et isaga pidi olema juhtunud midagi väga tõsist, midagi väga punast, kõige hullemat. Kordagi ei mõelnud ta, et see võis olla õnnetus. Haigla väljapääsu poole minnes nägi ta kõikjal kurbi ilmeid, õudust ja kaastunnet ning üht vana kolleegi, kes pööras järsult ümber, et mitte koos temaga lifti siseneda. Niisiis ETA. Parkimisplatsi ületades arvestas ta kolme raskusastmega: piiratud liikumisvõime, terve elu ratastoolis, kirst.

      Punane. Käsi värises nõnda, et ta ei suutnud võtit lukuauku pista. See pudenes autopõrandale ning ta pidi välja tulema ja otsima seda istme alt. Võib-olla olnuks mõistlikum takso võtta. Kas panen raadio mängima või ei pane? Kiiruga oli tal kittel selga ununenud. Ta rääkis endamisi, kirus punaseid fooritulesid, paiskas õhku vandesõnu. Lõpuks, kui kodulinna esimesed majad paistsid, otsustas ta raadio sisse lülitada. Muusika. Ta veeretas närviliselt kanalinuppu. Muusika, reklaam, tühi-tähi, naljad.

      Punane. Ertzaintza sundis teda ümber sõitma. Xabier parkis auto keelatud alale kiriku taga. Kui trahvi teevad, tehku. Sadas tihedat vihma ning tema kõndis nii kiiresti, kui suutis. Selleks ajaks oli ta juba raadiost uudist kuulnud, ehkki reporter ei teadnud midagi kannatanu füüsilise seisundi kohta. Samuti hääldas ta valesti tema perekonnanime. Vanemate maja ja garaaži vahel nägi Xabier vereloiku, mida vihmavesi vähehaaval rentsli poole uhtus. Ta kõndis nii rutakalt, et oleks äärepealt sisse astunud. Ertzaintza ametnikele ütles ta, et on poeg. Kelle poeg? Seda ei küsinud keegi. Valge kittel avas talle tee, või oli see hoopis mahalastu pereliikme ilmeksimatult äratuntav välimus, igatahes ei tulnud ühelgi ertzaina’l mõttessegi küsida, kuhu ta läheb.

      „Ta ei ole mulle veel helistanud.“

      „Võib-olla ta helistas, aga sina olid välja läinud. Mina helistasin sulle eile ja üleeile. Sa ei vastanud. See on üks põhjus, miks ma sind vaatama tulin. Tahtsin veenduda, et sinuga on kõik korras.“

      „Kui sa nii kangesti muretsesid, miks sa siis varem ei tulnud?“

      „Sest ma teadsin, kus sa oled ja kus sa veetsid viimased ööd. Terve linn teab seda.“

      „Mida nad ikka teavad.“

      „Teatakse, et sa tuled bussist maha tööstuspolügooni juures ja kõnnid kodu poole vastutulijaid vältides. Mulle rääkis seda haiglas üks inimene, kes sind nägi. Sellepärast ma ei muretsenudki. Ja võimalik, et Nerea on püüdnud mitu korda sinuga rääkida. Ma ei hakka küsima su plaanide kohta. See on sinu kodulinn, sinu kodu. Aga juhul kui sa tahad mineviku lugusid uuesti läbi elada, ole nii kena ja hoia mind asjaga kursis.“

      „See on minu asi.“

      Xabier pani instrumendid ja ema vereproovi portfelli.

      „See lugu puudutab ka mind.“

      Ta läks kassi juurde, kes taltsalt lubas end silitada. Xabier ütles, et ta ei jää lõunale. Ütles veel midagi. Lahkudes suudles ta ema ning teades, et ta tuleb akna peale, tõstis enne autosse istumist pilgu ja lehvitas emale, keda ta uskus kardina varjus seisvat.

      10

      Telefonikõned

      Telefon helises. Kindlasti on see tema. Bittori ei võtnud toru, ehkki see oli tal käeulatuses. Las aga helistab. Ning ta kujutles tütart liini teises otsas üha kärsitumalt kordamas: ama, võta vastu; ama, võta vastu. Tema ei vastanud. Kümne minuti pärast helises telefon uuesti. Ama, võta vastu. Lärmist rahutuks muutunud Ikatza kasutas juhust, et rõduuks on lahti, ning läks välja.

      Bittori lähenes tantsusammul Txato fotole.

      „Kas tantsid, Txatito?“

      Mõne sekundi pärast telefonihelin lakkas.

      „See oli tema, sinu lemmik. Ah et kuidas ma seda tean? Kulla mees, sina teadsid kõike veoautodest, mina tean oma asjadest.“

      Nerea ei tulnud isa ärasaatmisele ega matustele.

      „Ma võin saada Alzheimeri, unustada, et sind tapeti, unustada oma nime; kuid ma vannun sulle, et senikaua, kuni üksainuski lambike minu mälu valgustab, ei unusta ma seda, et Nerea ei olnud meiega, kui me seda kõige enam vajasime.“

      Tüdruk oli aasta varem asunud elama Zaragozasse, et jätkata seal juuraõpinguid. López Allué tänaval asuvas üliõpilaskorteris, mida ta jagas kahe kaaslasega, ei olnud telefoni. Bittori, kes tal kord külas käis, märkis eriolukordade tarbeks üles all asuva baari numbri. Aga mobiiltelefonid? Nii palju kui Bittori mäletab, kasutasid toona mobiile vaid üksikud. Kuni tolle hetkeni ei olnud ta kordagi sattunud olukorda, kus peaks tütrele kiiresti helistama. Nüüd polnud muud võimalust.

      Niisiis helistas Xabier Bittori palvel, kes rahustite mõju all, uimane ja ahastuses, ei suutnud kaht lausetki ritta seada, baari; selgitas, kes ta on, ütles