Isamaa. Fernando Aramburu

ta probleeme.

      Bittori protestis:

      „Kuule, üks kord nad juba tapsid ta. Ma ei usu, et teda uuesti tapetakse.“

      Tegelikult ei olnud Bittoril mõtteski lasta graveerida hauakivile abikaasa surma põhjust; kuid piisab vaid, kui keegi midagi maha laidab, kui Bittoril tekib tahtmine see tingimata ellu viia.

      Xabier leidis, et õigus on sugulastel. Ning hauakivile graveeriti ainult nimi ja kuupäevad. Nerea, kes helistas Zaragozast, läks koguni nii kaugele, et tegi ettepaneku võltsida surmadaatumit. Bittori hämmeldunult: mismoodi?

      „Ma mõtlesin, et hauakivil võiks olla atentaadist varasem või hilisem kuupäev.“

      Xabier kehitas õlgu. Bittori ütles, et ei tule kõne allagi.

      Mõni aasta hiljem, kui Txatost sajakonna meetri kaugusel puhkava Gregorio Ordóñeze hauakivi värviga soditi, võttis Nerea, on alles kohatu käitumisega, taas jutuks vana asja, mis tegelikult oli kõikidel juba ununenud. Ajalehefotot näidates emale:

      „Näed nüüd ise, et tegime õigesti, kui aita’d veidi varjasime? Vaata, millest me pääsesime.“

      Seepeale asetas Bittori kahvli otsustavalt lauale ja ütles, et tema lahkub.

      „Kuhu sa lähed?“

      „Mul järsku ei ole enam isu.“

      Ta väljus tütre korterist, kulm kipras ja samm raevukas, ning Quique, kes parajasti sigaretti läitis, pööritas silmi.

      Hauarivi kulgeb piki teerada. Bittori õnneks ulatub haua serv kahe vaksa jagu maapinnast kõrgemale, mis võimaldab tal raskusteta hauaplaadil istuda. Muidugi vaid siis, kui ei saja. Et kivi on harilikult külm (ja aastate jooksul paratamatult kattunud sambliku ja mustusega), on Bittoril alati taskus poekotist lõigatud ruudukujuline kiletükk ja kaelarätik, mida ta kasutab istumispadjana. Ta istub padjal ja räägib Txatole, mis vaja. Kui ümbruses on inimesi, kõneleb ta mõttes; kui kedagi ei ole, nagu enamasti, siis nii nagu ajaks juttu.

      „Tüdruk on juba Londonis. Ma vähemalt arvan nii, sest ta ei ole vaevunud mulle helistama. Kas ta sulle helistas? Minule mitte. Kuna telekas lennuõnnetuse kohta midagi ei räägitud, eeldan, et nad jõudsid Londonisse ja eks nad püüavad maksku mis maksab oma abielu päästa.“

      Esimesel aastal paigutas Bittori hauaplaadile neli lillepotti. Ta hoolitses nende eest järjekindlalt. Lilled nägid head välja. Siis ta mõnda aega surnuaial ei käinud. Lilled kuivasid. Järgmised püsisid esimeste külmadeni. Ta ostis suure lillepoti. Xabier tõi käruga kohale. Kahekesi istutasid nad potti pisikese pukspuu. Ühel hommikul oli see kummuli keeratud, pott puruks, muld hauaplaadil laiali. Sestsaadik ei ole Txato haual kaunistusi.

      „Ma räägin nii, nagu tahan, ja keegi ei saa mind keelata, sina kõige vähem. Et kas ma teen nalja? Ma ei ole enam selline nagu sinu eluajal. Ma olen muutunud kurjaks. Nojah, mitte just kurjaks. Külmaks, ükskõikseks. Kui sa ellu ärkaksid, ei tunneks sa mind ära. Ja usu mind, sinu kallil tütrel, sinu lemmiklapsel, on minu muutumises oma osa. Ta mängib minu närvidel. Nagu lapsena. Sinu õnnistusega muidugi. Sest sina alati kaitsesid teda. Sellega võtsid sa minult autoriteedi ja tüdruk ei õppinudki mind austama.“

      Kolm või neli hauda edasi asfalttee ääres oli liivane plats. Bittori jäi silmitsema sinna äsja maandunud varblasepaari. Tiivad laiali, võtsid linnud liivavanni.

      „Teise asjana tahtsin sulle rääkida, et jõuk on otsustanud tapmisest loobuda. Veel ei teata, kas teadaandega on tõsi taga või on see trikk, et aega võita ja uuesti relvastuda. Kas nad tapavad või mitte, on sinule üsna ükskõik. Ja ära arva, et see mulle rohkem korda läheb. Mina tunnen suurt vajadust tõde teada saada. Olen alati tundnud. Ja mind juba ei peata. Mitte keegi ei peata mind. Ka lapsed mitte. Kui nad üldse saavadki teada. Sest mina neile rääkima ei hakka. Sina oled ainus, kes teab. Ära katkesta mind. Ainus, kes teab, et ma kavatsen tagasi minna. Ei, vanglasse ei saa ma minna. Ma ei teagi, millises vanglas see närukael istub. Kuid nemad on kindlasti endistviisi meie linnas. Ja pealegi torgib mind tagant uudishimu näha, mis seisus on meie kodu. Sina, Txato, Txatito, ära muretse, sest Nerea on välismaal ja Xabier elab nagu ikka vaid tööle. Nemad teada ei saa.“

      Varblased olid kadunud.

      „Vannun sulle, et ma ei liialda. Ma lihtsalt pean lõpuks ometi iseendaga ära leppima, et võiksin maha istuda ja öelda: hästi, see on lõppenud. Mis on lõppenud? Vaata, Txato, ka selle pean ma välja selgitama. Ja vastus, kui seda üldse ongi, peab leiduma meie linnas ning sellepärast ma täna õhtul sinna sõidangi.“

      Bittori tõusis. Ta voltis räti ja kileruudu hoolikalt kokku ning pani need ära.

      „Nüüd sa siis tead. Sina jääd siia.“

      4

      Nende aknas

      Kell üheksa õhtul. Köögis on aken lahti, et praetud kala lõhn välja läheks. „Telediario“ uudistesaade algas sõnumiga, mida Miren oli eelmisel õhtul raadiost kuulnud. Relvastatud võitluse lõplik peatamine. Mitte terrorismi nagu ütlevad nemad, sest minu poeg ei ole terrorist. Ning ta pöördus tütre poole:

      „Kas kuulsid? Jälle peatavad. Eks me näe, kui kauaks.“

      Tundub, nagu Arantxa ei saaks aru, kuid ometi taipab ta kõike. Ning manab oma poolviltusele näole grimassi – või on viltune hoopis tema kael? –, justkui püüaks väljendada oma seisukohta. Tema puhul ei või kunagi kindel olla, kuid vähemasti Miren oli veendunud, et tütar sai aru.

      Ta tükeldas kahvliga Arantxa jaoks paneeritud heiki. Mitte väga suuri suutäisi, et tütar saaks vaevata neelata. Nii soovitab füsioterapeut, kes on väga kena neiu. Ta ei ole küll bask, kuid olgu peale. Arantxa peab pingutama. Muidu asi ei edene. Ja kahvliserv põrkas hooga vastu taldrikupõhja, tuues kuuldavale vihase portselani heli, ning hetkeks, krõbeda paneeringu purunedes, kerkis kala valge liha kohale aurupilveke.

      „Eks paistab, mis ettekäändel nad seekord Joxe Mari vabastamata jätavad.“

      Ta võttis laua taga tütre kõrval istet, laskmata teda silmist. Ta ei usaldanud pilku pöörata. Juba mitu korda oli ta toitu hingekurku tõmmanud. Viimati suvel. Nad pidid kutsuma kiirabi. Sireen huilgas üle terve linna. Jumal, milline ehmatus. Selleks ajaks, kui parameedikud kohale jõudsid, oli tütar vaat nii suure fileetüki kurgust välja köhinud.

      Neljakümne nelja aastane. Kolmest lapsest vanim. Siis tuleb Joxe Mari, kes istub Puerto de Santa María I-s. Nii kaugel lõunas sunnivad nad meid käima. Närukaelad. Ja lõpuks pesamuna. Tema on omamoodi. Teda me peaaegu ei näegi.

      Arantxa haaras valge veini klaasi, mille ema oli tema jaoks valmis pannud. Ta tõstis selle ainsa kasutuskõlbliku käega ebakindlalt huultele. Vasak käsi on tundetu. Seda hoidis Arantxa nagu alati vastu külge, vöökoha kõrgusel; kasutuskõlbmatu oli käsi halvatuse tõttu. Ning ta rüüpas tubli sõõmu veini, mis Joxiani arvates oli hea märk, kui mõelda, et mitte kaua aega tagasi söödeti Arantxat sondiga.

      Natuke vedelikku valgus lõuale, kuid sellest polnud midagi. Miren kiirustas lõuga salvrätiga puhastama. Nii kena, nii terve, nii suure tulevikuga tüdruk, kahe lapse ema, ja nüüd siis nõnda.

      „Noh, kas maitseb?“

      Arantxa raputas pead, justkui öeldes, et kala ei vaimusta teda.

      „See ei ole odav lõbu. Ärme pirtsuta.“

      Televiisoris järgnesid kommentaarid. Häh, poliitikud. Tähtis samm rahu suunas. Nõuame terrorirühmituse laiali saatmist. Protsessi algus. Teekond lootuse poole. Painaja lõpp. Nad peavad relvadest loobuma.

      „Nad loobuvad võitlusest ja mis nad vastu saavad? Kas Euskal Herria vabastamine on juba ununenud? Ja vangid mädanegu vanglas? Argpüksid. Alustatu tuleb lõpuni viia. Kas sulle ei tundu teate ettelugeja hääl tuttav?“

      Arantxa mälus aeglaselt heigipala. Ta raputas