Isamaa. Fernando Aramburu

kiire, väga kiire. Ta ei öelnud helistamise põhjust, sest nõnda oli palunud ema. Selleks ajaks olid televisioon ja lugematu hulk raadiojaamu uudise teatavaks teinud. Xabier ja Bittori oletasid, et Nerea on juba juhtunuga kursis.

      Kuid tema ei helistanud. Tunnid möödusid. Esimesed avaldused: jõhker atentaat, alatu mõrv, hea inimene, mõistame hukka, oleme tingimusteta vastu, ja nõnda edasi. Hämardus. Xabier valis uuesti baari numbri. Baari omanik lubas saata poja veel kord sõnumit viima. Ei midagi. Nerea helistas alles järgmisel hommikul. Ta ootas tükk aega vaikides, et ema lõpetaks nutmise ja kaeblemise ja südamepuistamise ja katkendliku häälega juhtunu üksikasjade jutustamise, enne kui teatas rusutud, kuid otsustaval toonil, et ta on otsustanud Zaragozast mitte lahkuda.

      Kuidas? Bittori nuuksed katkesid hoobit.

      „Sa tuled koju esimese bussiga. Siin pole midagi rääkida. Su isa on tapetud ja sina tahad muretult sinna jääda.“

      „Ma ei jää muretult, ama. Ma olen väga kurb. Ma ei taha näha aita’d surnuna. Ma ei peaks vastu. Ma ei taha, et mind ajalehtedes näidataks. Ma ei taha taluda linnarahva pilke. Sa ju tead, kuidas nad meid vihkavad. Ma palun sind, püüa minust aru saada.“

      Nerea rääkis väga kiiresti, et ema ei saaks teda katkestada ning et sügavalt rinnust kurku kippuv nutt häält ei summutaks.

      Ning ta jätkas, silmist purskumas pisarad:

      „Mitte keegi Zaragozas ei seosta mind aita’ga. Isegi mitte õppejõud. See võimaldab mul siin rahus elada. Ma ei taha, et ülikoolis keegi sosistaks: näe, see on tapetu tütar. Ja kui ma praegu koju sõidaksin ja mind telekas näidataks, teaks iga viimne kui inimene ülikoolis, kes ma olen. Sellepärast jään ma siia, ole nii hea ja ära mõista mu tunnete üle kohut. Ma olen sama puruks kistud nagu sa isegi. Palun luba mul ise valida, kuidas ma leinan.“

      Bittori püüdis sõna sekka öelda, kuid Nerea lõpetas kõne. Ega näidanud oma nägu kodulinnas enne kui nädala pärast.

      Ta mõtles asja põhjalikult läbi. Kes olid Zaragoza inimesed (ülikool, naabrid, sõbrad), kes võisid teada, et ta on viimase, peagi eelviimase, peagi eeleelviimase ETA ohvri tütar? Tema kaks korterikaaslast ja kogu lugu, kui need kaks just keelel käia ei lase. Tema perekonnanimi on Euskadis üsna tavaline ja seda esineb sageli ka mujal. Juhul, kui keegi peaks küsima, kas ta on mõrvatud Gipuzkoa ärimehe sugulane või ehk tunneb teda, vastab tema eitavalt.

      Enne korterikaaslasi kuulis asjast see poiss. José Carlos. Ta tuli Nereale järele, et minna lähedal asuvasse baari, kus nad pidid teiste tudengitega kokku saama. Hiljem pidid kõik koos sõitma mitme autoga veterinaariateaduskonna peole. Samal ajal kui teised viskasid nalja ja naersid, tabas Nereat uudis. Kui ta vahepeal José Carlosega kahekesi jäi, palus ta noormeest, et too ei jätaks teda üksi ning tuleks kellelegi midagi ütlemata tema poole. Nad sulgusid Nerea tuppa. Poiss püüdis leida sõnu tema lohutamiseks, kuid tulutult. Ta kirus pikalt terroriste ja praegust valitsust, kes midagi ette ei võta, ning jäi oma lohutamatu sõbratari soovil tema juurde ööbima.

      „Kas sa tõesti tahad seda?“

      „Mul on seda vaja.“

      Ja noormees vabandas ette juhuks, kui ta erektsiooni ei saa. Ta rääkis vahetpidamata:

      „Nad tapsid su isa, täitsa perses, nad tapsid ta.“

      Suutmata keskenduda erootilistele mängudele, paiskas noormees õhku vandesõnu, samal ajal kui Nerea püüdis tema suud suudlustega sulgeda. Kesköö paiku sättis Nerea end noormehe peale ja nad viisid ühte kiirelt lõpuni. José Carlos pomises endiselt vägisõnu ja kirus, kuni lõpuks sai väsimus temast võitu ning ta pööras end kõrvale ega öelnud enam midagi. Tema kõrval pimedas ei saanud Nerea öö läbi und. Selg vastu voodipeatsit, tõmbas ta ühe sigareti teise järel ja meenutas isa.

      Telefon helises uuesti. Seekord võttis Bittori toru.

      „Ama, oli ka juba aeg. Olen sulle kolm päeva helistanud.“

      „Kuidas Londonis läheb?“

      „Vaimustavalt. Mis ma ka ei ütleks, sõnadest jääb puudu. Kas sa vahetasid uksemati välja?“

      11

      Uputus

      Kolm päeva kallas nagu oavarrest. Öösel voodis kuulas Joxian ärevalt piiskade trummeldamist vastu katuseid ja sillutist. Ning päeval valukojas vangutas iga kord aknast välja vaadates üha kasvava meeleheitega pead, jälgides lakkamatut vihmavalingut, mis varjas ümberkaudsed mäed ja pani jõe veetaseme ohtlikult kerkima. Aiamaa, sa kuradi raisk. Kallanud oli kolm päeva ja lõppu ei paistnud.

      Köögivili oli kõige väiksem mure. Külvan uuesti. Aga puud? Ka need peavad vastu. Sarapuud võib-olla lähevad hukka. Kõige rohkem kartis ta, et jääb ilma tööriistadest ning et tõusuvesi viib kaasa tara ja küülikukuudi. Ta rääkis sellest töökaaslasega.

      „Tara sul vastu ei pea, kui sa selle tsemendist tegid.“

      Joxian:

      „Tarast polegi mul sooja ega külma, jumal temaga. Aga kui tara on läinud, viib jõgi ära hunniku pinnast. Mul haigutab seal vaat niisugune auk. Kuristik. Küülikud on kindla peale viimseni uppunud. Ja viinapuudest ma parem ei räägi.“

      „Ise sa rajasid oma aia jõe äärde.“

      „No kurat, just seal on maa kõige viljakam.“

      Tööpäeva lõppedes seadis Joxian sammud otseteed aiamaale. Kas sadas endiselt? Nagu kapast. Kallakust alla minnes, vihmavari pea kohal, barett viltu peas, nägi ta, et Ertzaintza on sillal liikluse sulgenud. Puudus mõni sentimeeter, et kiire sogane veevool tungiks üle silla äärise. Milline vaatepilt! Kui vesi käib niisama hästi kui üle silla, mis on sel juhul järel aiast, mis asub madalamal? Ta läks ümber majadeploki. Üks asi on üleujutus, teine asi, kui vesi kisub lahti, rebib kaasa ja purustab. Ta andis ukse taga kella, avaldas, suu vastu fonolukku, oma soovi ja talle avati. Ja sõbra rõdult, mis avanes jõe poole:

      „Sa püha rist, kus on minu aed?“

      Palgid hulpisid kui kummuli kanuud, oksad kerkisid ja vajusid koorekohvi karva vees, jonnipunnina hüpeldes triivis mööda roostes kanister, kiirelt kihutasid plastnõud ning raevunud jõgi levitas vänget sambla, hallituse ja kõdu lõhna. Sõber, võib-olla soovist vaigistada Joxiani hädaldamist, osutas sõrmega vastaskalda poole:

      „Näe, seal on vendade Arrizabalagade töökoda. Sellest nad välja ei tule.“

      „Mu küülikud, sa vana lits.“

      „See läheb neile maksma terve varanduse.“

      „Kogu töö, mis ma sinna olen pannud. Isegi puurid tegin oma käega. Sa sitikas!“

      Möödus mitu päeva, sadu lakkas, veetase alanes. Joxian vajus kummikutega poolest säärest aiamaa vettinud pinnasesse. Mudaga kaetud puud olid ellu jäänud, samuti sarapuupõõsad; ning – oli see nüüd ime või head juured – ka viinapuud. Ülejäänu ajas nutu peale. Jõega piirnev tara oli kadunud, kogu täiega välja kistud. Alles ei olnud ainsatki tomatitaime, ühtegi porrut, mitte midagi. Madalast kaldaäärsest osast oli vool uhtunud välja suure lahmaka pinnast kõigega, mis seal leidus: vaarikad, mustsõstrad, kalla- ja roosipeenar. Küülikukuuri ühelt küljelt olid kadunud lauad, samuti oli puudu katuseeterniit. Küülikud lebasid oma puurides, mudased, pundunud, surnud. Tööriistad olid jumal teab kus.

      Joxian veetis neil päevil iga vaba hetke söögitoa diivanil istudes, küünarnukid toetumas reitele, pea käte vahel. Kurbuse võrdkuju. Talle esitati küsimusi, tema ei vastanud.

      „Tahad ajalehte?“

      Mitte piuksugi. Kuni Mireni kannatus katkes.

      „Jumala pärast, kui see aed sulle nii palju muret valmistab, siis mine ja tee see korda.“

      Joxian ajas end kuulekalt püsti. Nagu