Isamaa. Fernando Aramburu

kui Arantxa nende juurde elama asus, nägi vannituba välja nagu viietärnisanatooriumis, duširuum oli ilma aluse ja astanguta, kergesti ligipääsetav. Mis veel? Käetoed, libisemisvastased katted, kangiga kraan; teisisõnu, kõik oli nõnda, nagu soovitas haigla taastusravikeskuse juhataja ja nagu õpetati brošüüris.

      Kuid selleks, et pesta nagu kord ja kohus, läks vaja kaht inimest. Miren üksi ei saa hakkama, sest Arantxa, kes alguses oli nii õbluke, on hakanud juurde võtma ja kaalub nüüd omajagu. Ta tuleb lahti riietada, seada istuma spetsiaalsele dušipingile, seebitada, kuivatada ja riietada.

      „Hästi, olgu, olgu, ära seleta mulle seda, mida ma niigi tean.“

      Ja Joxian, kes tahtis esimesel võimalusel jalga lasta, et Pagoetas kaarte taguda, leppis koduabilise palkamisega. Sest Miren ei ole mingil juhul nõus, et Joxian näeks/puudutaks/hoiaks alasti Arantxat, mis sest et on tema isa. Ei tule kõne allagi.

      Ühel päeval tuli Joxian koju, ja mis ta näeb? Pisike indiaanisilmne pikkade sirgete juustega naine võtab ta niksutades vastu, kaks rida lumivalgeid hambaid välkumas, nimetab teda härraks – härraks! – ja ütleb:

      „Tere päevast, härra. Minu nimi on Celeste, teie teenistuses.“

      Ecuadorist. Väga armas, kas pole? Ja tagasihoidlik.

      Joxian õhtul voodis:

      „Kust sa ta välja võtsid?“

      „Küsisin igalt poolt. Kas nägid, kui puhas ja viisakas ta on?“

      „Aga kust sa ta välja võtsid?“

      „Lihakarnis rääkisin. Juani: ma tunnen ühtesid Ecuadorist ja naine käib vähese raha eest kodudes koristamas. Nad ei ela kuigi kaugel, veidi enne silda. Mees veab kaubikuga kaupa laiali. Ja eile, kui ma Arantxaga jalutasin, küsisin tema järele ja nüüd on ta siin. Kuldaväärt naine. Ma rääkisin talle, et üks mu poegadest elab Andaluusias ja et ma käin kord kuus teda vaatamas. Celeste ütleb, et ärgu ma muretsegu, et ta hoolitseb Aranxta eest.“

      „Ja kui palju sa kavatsed talle maksta?“

      „Kümme eurot iga korra eest.“

      „Seda on vähe.“

      „Nad on vaesed. Ta on sellegi eest tänulik.“

      14

      Viimased kohtumised

      Bittori armastas marmelaadiga röstsaia ja kofeiinivaba kohvi; Miren šokolaadi churro’dega. Mis sest, et teevad paksuks. Temal ükskõik. Kas nad saavad hästi läbi? Suurepäraselt, nad on väga lähedased. Üks laupäev mindi Avenida tänava kohvikusse, teine laupäev vanalinna churrería’sse. Alati San Sebastiánis. Kord ütlesid nad hispaaniapäraselt San Sebastián, kord baski keeles Donostia. Juuksekarva lõhki ei aetud. Kas San Sebastiáni? San Sebastiáni. Kas Donostiasse? Donostiasse. Nad alustasid vestlust baski keeles, läksid siis üle hispaania keelele, siis jälle baski keelele ja nii õhtu läbi.

      „Kas sa kujutad ette, et me oleksime nunnadeks hakanud?“

      Mõlemad naersid. Õde Bittori, õde Miren. Ja samas vaimus edasi. Juuksurisoengud peas, arutasid nad üksipulgi läbi viimased linnauudised, teineteist mõisteti kuulamata, enamasti räägiti korraga. Nad kritiseerisid preestrit, igavest seelikukütti; klatšisid naabrinaisi; räägiti kodust ja voodist, räägiti kõigest. Joxiani karvasest seljast, Txato nurjatutest vallatustest. Ühesõnaga kõigest.

      Ka sellest:

      „Me teame, et ta on Prantsusmaal, aga ei tea, mis linnas. Lõpuks see röövel kirjutas meile. Vaene Joxian ei saa pahameelest und. Ta tahab mõista, mida me valesti tegime, et meiega nii juhtus.“

      Oli pärastlõuna röstsaia, vihma ja tuulega. Kohvik oli rahvast täis. Neil oli rääkimiseks oma nurk, kus keegi ei seganud.

      „Ma ei saanud kirja kaasa võtta. Joxe Mari ei luba. Ta kirjutas, et peame selle hävitama. Rebisingi kirja kärrdi tükkideks, kuigi oli kahju. Joxian on endast väljas. Et kas ma ei mõista, et kirja saab tükkidest kokku panna. Noh, pistku siis pintslisse. Ta võttis tikud ja pani paberitükkidele kraanikausis tule otsa.“

      Kirja tõi eile õhtul pruut või oli kes ta oli, kes tänapäeval neid asju teab. Mireni oletus: nad paarituvad nagu küülikud. Muidugi, nüüd kus on kõik võimalused rasedusest hoidumiseks. Seda ütles ta mitu korda ja Bittori noogutas. Nad olid veendunud, et olid sündinud kolmkümmend aastat enne õiget aega. Franco, preestrid, teiste arvamus: olid nemad alles omal ajal süütukesed. Nii nad mõtisklesid ja einestasid, üks silm jälgimas kõrvallaudu, kas mõni kirikuisa pole antenni välja rihtinud.

      „Kiri postiga? Ei, muidugi mitte. Neil on omad kanalid. Saatja aadressi ei olnud. Nii me ei teagi, kus ta elab. Külalised pole lubatud. Veel mõni aasta tagasi võis minna teisele poole, viia riideid ja kõike muud, mida neil vaja võis minna. Nüüd peavad nad ette vaatama, sest fašistid on neil sabas.“

      „Kas sa ei karda, et temaga võib õnnetus juhtuda?“

      „Joxian kardab. Joxian ei lähe mõnikord baarigi, et mitte näha uudistesaates Joxe Mari fotot. Mina olen rahulik. Ma tunnen oma poega. Ta on tark ja tugev. Küllap suudab end kaitsta.“

      Röstsaiaampsude ja piimakohvilonksude vahepeal tsiteeris Miren peast kirjakatkeid. Et ärgu nad lasku end kuulujuttudest häirida. Inimesed räägivad asju, mida nad ei tea. Veel vähem tasub uskuda ajalehtede valesid. Et tema jaoks on võitlus ohver meie rahva vabastamise nimel ja kui keegi räägib tema aita’le või ama’le, et ta on astunud kuritegelikku jõuku, siis ärgu nad teda kuulaku, sest tema lihtsalt annab kõik Euskal Herria eest ning samuti nende õiguste eest, kes kurdavad, kuid ise midagi ei tee. Gudari’sid on palju, kinnitas ta. Aina rohkem ja rohkem. Parimad baski noored. Ning ta lõpetas: „Ma armastan teid. Ma ei unusta oma õde-venda. Tugev muxu ja loodan, et olete uhked.“

      Ikatza läheneb ettevaatlikult. Ühe hüppega maandub ta Bittori süles ja ootab kannatlikult silitamist. Bittori sõrmed kontrollivad kaelarihma, ega see liialt ei pigista, mängivad kõrvadega, riivavad lauge, mis meeldiva puudutuse peale sulguvad. Ning Bittori ütleb kassile, samal ajal peopesaga üle turja libistades, nõnda et loom nurru lööb, et mul oli tõesti kahju, mu kaunis Ikatza. Kujutad sa ette? Ma muretsesin oma parima sõbranna poja pärast, kes oli loobunud tööst, käsipallimeeskonnast ja pruudist või pooleldi pruudist, et astuda sarimõrvadega tegeleva organisatsiooni liikmeks.

      Ja Miren? Kui sa juba küsid, Ikatza, ütlen sulle, mis ma arvan. Sisimas, andku Txato mulle andeks, mõistan ma teda. Mõistan tema muundumist, kuid heaks ma seda ei kiida. Tookordse Avenida kohviku külastuse ja järgmise, vanalinna churrería’s toimunud kohtumise vahepeal minu sõbranna Miren muutus. Korraga sai temast teine inimene. Ühesõnaga, ta asus oma poja poolele. Ma ei kahtle hetkekski, et fanaatik sai temast emainstinkti mõjul. Võib-olla oleksin tema asemel toiminud samamoodi. Kuidas sa pöörad selja omaenda lapsele, ehkki tead, et ta teeb halba? Kuni tolle hetkeni ei tundnud Miren poliitika vastu vähimatki huvi. Mind ei huvitanud see siis ega huvita ka praegu, ja Txatost rääkimata. Txatole läksid korda ainult perekond, pühapäeviti rattasõidud ja muul ajal veokid.

      Nemad ja rahvuslased? Mitte tuhkagi. Kui üldse, siis ainult valimispäeval, kui nad oma hääle kohalikele andsid. Mina, Ikatza-maitia, ei kuulnud neid kunagi poliitilistel teemadel arvamust avaldamas. Ehk Arantxas oli pisut abertzale’t, kuid ainult natukene ja võib-olla mitte sedagi. Ja pesamuna, ah, tema oli süütukene. Ma tõesti ei usu, et nad oma lapsi vihkamise vaimus kasvatasid. Sõbrad, kamp, halb seltskond süstisid kaabakasse mürgist õpetust, mille mõjul ta hävitas kes teab mitu perekonda. Ja peab end ilmselt sealjuures veel kangelaseks. Öeldakse, et ta on karm vend. Karm või juhmakas. Ta ei oska raamatutki lahti teha.

      Järgmisel laupäeval märkaski Bittori esimest korda, et sõbranna on muutunud. Pärast churro’sid ja šokolaadi sammusid nad nagu harilikult bussipeatuse poole ja mida nad näevad: järjekordne meeleavaldus Bulevaril. Kõik on nagu tavaliselt: loosungid, iseseisvus, amnestia, gora ETA.