Isamaa. Fernando Aramburu

kallaste, viimati juhtus see aasta alguses, siis hüvasti peenramaa. On hullematki, ütleb Joxian. Varem või hiljem vesi alaneb. Tema kuivatab tööriistad, pühib kuuri põranda üle, ostab uued küülikupojad ja külvab uued köögiviljad riknenute asemele. Õunapuu, viigipuu ja sarapuud elavad üleujutuse üle ja kogu lugu. Kogu lugu? Et vesi kannab endaga tööstusjääke, levitab muld hiljem vänget haisu. Mehe sõnul on see vabriku hais. Miren vastab:

      „Mürgi hais. Ühel päeval me veel kõngeme hirmsas kõhuvalus.“

      Joxiani teiseks lemmiktegevuseks on pärastlõunane kaardipartii. Neli sõpra mängivad karahvini veini peale kaarte. Samas lähedal, linnaväljaku ääres asuvas Pagoeta baaris. Iseasi, kas nelja peale kulub tõesti vaid üks karahvin.

      Selle järgi, kuidas Joxian porrusid käes hoidis, teadis Miren, et mees on auru all. Miren ütles, et varsti on tal nina punane peas nagu tema kadunud isal. On üks ilmeksimatu märk, mis näitab, et Joxian on joonud: kui ta kratsib paremat külge, nagu kipitaks tal maksa kohalt. Siis ei ole kahtlust. Aga ega ta tuikudes mööda tänavat ei käi, seda mitte. Ei kipita tal ka midagi. Tema jaoks on külje kratsimine sama kinnistunud komme nagu mõnel teisel ristimärgi tegemine või vastu puud koputamine.

      Ta ei oska ära öelda. See on tema probleem. Trimpab baaris sellepärast, et teised trimpavad. Ja kui üks neist ütleks „Noh, mehed, hüppame pea ees jõkke“, järgneks Joxian teistele kui talleke.

      Igatahes saabus ta koju, barett viltu peas, silmis tuluke, kratsides särki maksa kohal, ning muutus härdaks.

      Söögitoas andis ta Arantxale laubale hella, peaaegu matsuva musi. Vaata et kukub veel tüdrukule otsa. Miren aga tõrjus mehe tagasi.

      „Käed eemale, sa lõhnad kõrtsi järele.“

      „Ära ole karm.“

      Naine sirutas mõlemad käed ette, et teda eemal hoida.

      „Köögis on sulle kala. Ilmselt juba jahtunud. Eks sa ise soojendad.“

      Pool tundi hiljem hõikas Miren meest, et too aitaks Arantxa magama panna. Nad tõstsid tütre ratastoolist, üks hoidis ühest käest, teine teisest.

      „Kas hoiad?“

      „Mida?“

      „Kas hoiad teda. Ütle, enne kui tõstame.“

      Deformeerunud jalg ei luba Arantxal kõndida. Mõnikord astub ta paar sammu. Üksikut ja ebakindlat. Kas kepi või kellegi abiga. Kodus ringi liikumine, iseseisev söömine, kõnevõime taastumine on praegu perekonna peamised eesmärgid. Edaspidi, eks paistab. Füsioterapeut süstib neisse usku. Ta on väga tore. Baski keelt räägib väga vähe, peaaegu üldse mitte, kuid see ei puutu praegu asjasse.

      Isa ja ema tõstsid kahekesi Arantxa voodi ette püsti. Nad olid seda teinud palju kordi. Olid juba kogenud. Ja mis see Arantxa võis tol hetkel kaaluda. Natuke üle neljakümne kilo. Mitte rohkem. Ja kui tugev oli ta olnud parematel päevadel.

      Isa hoidis Arantxat, kuni Miren ratastooli seina äärde lükkas.

      „Vaata, et sa teda maha ei kukuta.“

      „Miks ma peaksin oma tütre maha kukutama!“

      „Sinust võib kõike oodata.“

      „Rumalus.“

      Ning nad põrnitsesid teineteist vaenulikult, halvatujuliselt, mehel olid hambad ristis, nagu püüaks ta takistada inetutel sõnadel üle huulte libisemast. Miren tõmbas kõrvale päevateki ning seejärel asetasid nad kahekesi ettevaatlikult ja pikkamööda – kas hoiad? –Arantxa voodile.

      „Sa võid nüüd minna, ma riietan ta lahti.“

      Siis kummardas Joxian ja suudles tütart laubale. Ja soovis head ööd. Ning ütles: „Homseni, polita“, silitades sõrmenukiga tema põske. Siis seadis ta külge kratsides sammud ukse poole. Ta oli juba toast lahkumas, kui pööras end ringi ja ütles:

      „Pagoetast tulles nägin nende aknas tuld.“

      Miren võttis parajasti tütrel kingi jalast.

      „Küllap käis keegi koristamas.“

      „Koristamas kell üksteist õhtul?“

      „Mind need inimesed ei huvita.“

      „Hästi. Ma lihtsalt ütlesin, mida nägin. Võib-olla kavatsevad nad tagasi tulla.“

      „Võib-olla. Nüüd, kus relvastatud võitlus on lõppenud, lähevad veel tähtsust täis.“

      5

      Kolimine pimedas

      Mõni nädal pärast leseks jäämist sõitis Bittori paariks päevaks San Sebastiáni. Eelkõige selleks, et kõnnitee, kus tapeti tema abikaasa, ei oleks pidevalt silme ees ning et ei peaks taluma naabrite kõõrdpilke, nendesamade naabrite, kellega aastaid sõbralikult läbi käidi ja kes nüüd on neile selja pööranud, ning et ei peaks iga päev mööduma kritseldustest seintel, iseäranis ühest viimasena ilmunud maalingust peaväljaku kõlakojal, mis kujutab kadunu nime peale joonistatud märklauda. Ilmus kritseldus ja mõni päev hiljem, jumalaga.

      Õieti meelitasid lapsed ta pettusega San Sebastiáni. Jeesus, Joosep ja Maarja, kolmas korrus! Tema, kes oli harjunud elama esimesel.

      „Seda küll, ama, aga seal on lift.“

      Nerea ja Xabier otsustasid ühel nõul ema iga hinna eest kodulinnast ära tuua, sealt, kus ta oli sündinud, kus ta ristiti, kus ta abiellus; ning püüdsid hiljem takistada naasmist, muuta see tasahilju võimatuks.

      Nõnda tõid nad Bittori korterisse, mille rõdult paistis meri. Perekond, kellele korter oli kuulunud, oli juba pikemat aega püüdnud seda müüa. Kuulutus seisis pidevalt lehes. Helistanud oli juba mitu huvilist, kes soovisid kas osta või vähemasti tahtsid hinda teada. Txato oli korteri ostnud mõni kuu enne seda, kui ta mõrvati, sest tahtis, et tal oleks kodulinnast eemal pelgupaik.

      Korteris olid lambid ja veidi mööblit. Bittorile ütlesid lapsed, et ta kolib sinna vaid ajutiselt. Püüdsid selgitada, kuid tema ei saanud aru. Ta elas nagu oma maailmas. Oli apaatne. Tema, kes varem rääkis vahetpidamata. Aga nüüd vaikis kui kivikuju. Näis, et tal ei ole meeles silmigi pilgutada.

      Xabier koos kolleegiga haiglast tõi Bittorile vähehaaval veidi majakraami. Kodulinna sõideti kaubikuga õhtul hilja, juba hämaras, et mitte äratada liialt tähelepanu. Ühtekokku tehti tosinkond sõitu, alati peale päikeseloojangut. Üks päev laaditi peale see, teine päev too. Ega autos ei olnudki ülearu ruumi.

      Abieluvoodi jäeti koju, sest ilma abikaasata keeldus Bittori seal magamast. Kuid ühtekokku toodi ära üsna palju kraami: lauanõud, söögitoa vaip, pesumasin. Ja kord nädala sees, kui nad parajasti kompse peale laadisid, valati nad sõimuga üle. Tüüpiline noortekamp, Xabieri kunagised tuttavad, koolikaaslased. Üks pomises midagi vihaselt ja hõikas, et jättis auto numbri meelde.

      Tagasiteel San Sebastiáni märkas Xabier, et sõpra valdab tugev ärevus, ning mõtles, et kui too sellises seisundis, üle kere vappudes, edasi juhib, võivad nad kraavi sõita. Xabier palus sõbral auto teepervel kinni pidada.

      Sõber:

      „Ma ei saa sinuga järgmine kord kaasa tulla. Anna andeks.“

      „Ära muretse.“

      „Mul on tõesti kahju. Anna andeks.“

      „Rohkem ei olegi tarvis minna. Kolimine on lõppenud. Emal piisab sellest, mis me seni oleme toonud.“

      „Kas sa mõistad mind, Xabier?“

      „Jah, muidugi. Ära muretse.“

      Möödus aasta, siis teine, möödus veel mitu aastat. Ning selle aja jooksul tegi Bittori koduvõtmest salaja koopia, sest ega ta rumal ei ole. Milleks?