Isamaa. Fernando Aramburu

peas ja suu rätiga kaetud. Oi, Joxe Mari. Mida tema siin teeb? Palju ei puudunud, et Miren oleks teda hõiganud. Noormees oli ilmunud samast tänavaotsast, kust nemad mõni minut varem. Kuus või seitse noormeest, teiste hulgas lihuniku poeg ja Manoli poeg, jäid seisma kalapoe nurgal. Ning Joxe Mari oli üks neist, kes jooksid, seljakott käes. Seljakotid asetati kõnniteele ja üksteise järel astusid noormehed ligi ja sirutasid käed, et võtta midagi, mille kohta Miren ei teadnud, mis see oli. Bittoril oli hea nägemine, ning ta ütles sõbrannale: kivid. Ning tõepoolest need olid kivid. Kivid, mis visati kõigest jõust ertzaina’de pihta.

      8

      Üks ammune episood

      Mireni tähelepanu köitis sädelus jalgrattaveljel. Piisab õrnast hommikuvalgusest Joxiani jalgrattal, et meenuks üks ammune seik. Tegevuspaik? Seesama köök. Esimesena meenusid õhtusööki valmistavad värisevad käed. Pelk meenutus tõi lämbumistunde, mille põhjuseks oli Miren tookord pidanud pannilt õhkuvat kuumust ja suitsu. Isegi avatud aknaga tuli õhust puudu.

      Pool kümme, kümme, ning lõpuks kuulis Miren teda tulemas. Ilmeksimatult äratuntavad sammud trepikojas. Tema pidi alati jooksuga üles tulema. Kohe astub sisse.

      Astuski, suur, üheksateistaastane, õlgadeni juuksed ja see neetud kõrvarõngas. Joxe Marist, tervest, tugevast, hea isuga lapsest oli sirgunud pikk turske noormees. Ta oli kõigist pereliikmetest kahe vaksa jagu pikem, välja arvatud nooremast pojast, kes kasvas samuti pikaks, ehkki oli teist tüüpi, ma ei teagi, Gorka oli sale ja habras; Joxiani sõnul rohkem ajudega.

      Kulm kipras, tõrjus Miren tagasi tema tervitussuudluse.

      „Kust sa tuled?“

      Nagu ta ise ei oleks teadnud. Nagu ei oleks ta näinud poissi samal õhtupoolikul San Sebastiáni Bulevaril. Sestsaadik oli ta kujutlenud noormeest haiglas: riided kõrbenud, otsaesine lõhki.

      Joxe Mari vastas esialgu põiklevalt. Ta oli viimasel ajal üldse endassetõmbunud. Oh, neid sõnu tuli tangidega välja kiskuda. Kuna noormees ise ei vastanud, vastas Miren tema eest. Kellaaja, koha ja kive täis seljakoti kohta.

      „Ega sina juhuslikult bussi süütajate kambas ei olnud? Ära sa meile jama kraesse tõmba…“

      Mis kuradi jama, pistis poiss kisama. Ja Miren? Esmalt kiirustas ta akent sulgema. Muidu saab terve linn teada. Okupatsioonijõud, Euskal Herria vabadus. Miren haaras pannivarrest, valmis end kaitsma, sest kui ma pean talle virutama, siis ma ka virutan. Kuid siis märkas ta kuuma õli ning muidugi langes see võimalus ära. Joxiani ka ei olnud. Joxian istub Pagoetas ja tema siin üksi oma hullunud pojaga, kes röökis vabastamisest, võitlusest, iseseisvusest nii agressiivselt, et Miren lihtsalt pidi mõtlema, et nüüd tuleb kallale. Ometi oli see tema enda poeg, tema Joxe Mari; tema oli poisi sünnitanud, teda imetanud, ja nüüd ta karjub nõnda oma ema peale.

      Miren sõlmis põlle lahti, käkerdas kokku ja virutas – vihaga? hirmuga? – põrandale, enam-vähem samasse kohta, kus praegu seisab Joxiani jalgratas, on ikka tahtmine kola tuppa vedada. Ja seda ta ei tahtnud, et poeg teda nutmas näeks. Nõnda tormas ta köögist välja, silmad vidukil, huuled torus, terve nägu allasurutud nutust moondunud, ka siis, kui ta sisenes/tungis Gorka tuppa ja ütles, mine kutsu aita. Ning raamatute ja vihikute kohal küürutav Gorka päris, mis juhtus. Ema kiirustas takka ja poiss, kuusteist aastat vana, pistis tuhatnelja Pagoeta poole jooksu.

      Veidi hiljem jõudis kaardimängu pooleli jätnud Joxian tusasena koju.

      „Mis sa emale tegid?“

      Pikkusevahe tõttu pidi ta rääkima pojaga alt üles. Rattavelje peegeldusel nägi Miren tervet stseeni, ilma et oleks pidanud mälu pingutama. Seal paistsid vähendatud kujul poolde köögi seina ulatuvad kahhelkivid, helendavad torulambid, mis levitasid laminaadist köögikappidele kehva töölisklassi valgust, praelõhn umbses köögis.

      Palju ei puudunud, et ta oleks äianud. Kes? Turske poeg oma jupatsist isale. Ta raputas isa. Iial varem ei olnud ta isale sedasi vastu hakanud. Nende vahel ei olnud vanu pingeid. Joxian polnud kunagi olnud kõva käega isa. Tema ja lööb poega? Pigem kirus vaikselt ja kadus baari niipea, kui aimas tüli. Ta jättis alati kõik minu kaela, laste kasvatamise, haigused, kodurahu.

      Esimese raputuse peale lendas barett peast ja kukkus mitte põrandale, vaid toolile, nagu oleks tal kästud istuda. Joxian astus kurvalt/jahmunult, hirmunult/aralt sammu tagasi, vähesed allesjäänud hallid juuksed löödult sassis, kaotanud igaveseks juhtisase positsiooni selles perekonnas, kus polnud sugugi halba läbisaamist, seda ei saa ütelda, vähemasti kuni tolle hetkeni.

      Kord ütles Arantxa külla tulles emale:

      „Ama, kas tead, mis on meie pere probleem? See, et me kunagi ei räägi omavahel.“

      „Häh.“

      „Ma usun, et me ei tunne üksteist.“

      „Mina tunnen teid kõiki. Liigagi hästi tunnen.“

      Ka see jutuajamine püsis rattaveljel, peegelduses kahe kodara vahel koos tolle ammuse stseeniga, ah, seda ma ei unusta, kuniks mul on elupäevi. Seal nägi ta Joxiani, vaest meest, noruspäi köögist lahkumas. Ta heitis magama tavalisest varem head ööd soovimata ja Miren ei kuulnud teda norskamas. Mees ei saanud öö läbi und.

      Ta oli mitu päeva vait. Ta rääkis üldse vähe. Nüüd veel vähem. Joxe Mari vaikis täpselt samuti, vaikis kõik need neli või viis päeva, mis ta veel kodus elas. Ta avas suu vaid söömiseks. Seejärel, laupäeval, korjas ta oma asjad kokku ja lahkus. Siis me veel ei aimanud, et ta oli läinud igaveseks. Võimalik, et ka tema ise ei aimanud seda. Köögilauale jättis ta paberi: barkatu. Isegi nime ei kirjutanud alla. Barkatu, oli ta kirjutanud venna vihikust rebitud paberile, barkatu ja ei enamat. Isegi mitte muxus, ega kuhu ta läks ega hüvasti.

      Ta tuli tagasi kümne päeva pärast, kaasas kott musta pesuga ja teine kott, et viia kaasa hulk asju, mis oli jäänud tema tuppa, ja emale kinkis ta kimbu kallasid.

      „Minule?“

      „Kellele siis veel?“

      „Kust sa need lilled välja tõmbasid?“

      „Eks ikka poest. Kust siis mujalt? Õhust või?“

      Miren jäi teda vaatama. Tema poeg. Väiksena oli ta teda pesnud ja riietanud, putru lusikaga suhu pistnud. Mida ta ka ei teeks, ütlesin ma endale, ta on minu poeg ja ma pean teda armastama.

      Samal ajal kui pesumasina trummel ringi käis, istus ta sööma. Pistis üksinda peaaegu terve leiva nahka. Tiiger. Ning keset söömist jõudis isa aiamaalt koju.

      „Kaixo.“

      „Kaixo.“

      See oli kogu vestlus. Kui pesu sai pestud, pistis Joxe Mari asjad niiskena kotti. Küll ta oma korteris kuivatab. Oma korteris?

      „Praegu me üürime sõpradega mitme peale korterit Goizueta maantee alguses.“

      Joxe Mari jättis hüvasti, suudles kõigepealt ema, siis patsutas isale sõbralikult seljale. Kaks kotti kaasas, lahkus ta oma sõprade ja teab veel kelle maailma, mis asus küll lähedal, samas linnas, kuid mida tema vanemad ei tundnud. Miren mäletas, et oli läinud akna peale ja vaadanud Joxe Marit mööda tänavat eemaldumas, kuid sedakorda mälupilt katkes, sest Joxian liigutas äkki jalgratast ja rattavelje sädelus haihtus.

      9

      Punane

      Ikatza tõi talle jälle surnud linnu. Varblase. Kolme päeva jooksul juba teise. Mõnikord toob ta hiiri. Ilmselt on see kassi viis majapidamisse panustada või väljendada tänu perenaiselt saadud kohtlemise eest. Vaevata ronib kass mööda hobukastani tüve oksani, mis võimaldab hüpata ühele kolmanda korruse rõdule; sealt liigub ta edasi Bittori omale, kuhu toimetab kingituseks saagi, kas põrandale või lillepoti mullale. Juhtub rõduuks lahti olema, võib ta vabalt jätta saagi elutoa vaibale.