Isamaa. Fernando Aramburu

      Ta jutustas Mirenile õhtusöögi ajal – meriangerjas kastmes, karahvin veini soodaveega – paremat külge kratsides, et Txato oli pakkunud, et toob talle autokastitäie mulda selle asemele, mis vool ära viis.

      „Pidi hea muld olema. Navarrast. Ta toob tasuta.“

      Kuid enne tuli ehitada müür. Ja kõigepealt koristada. Liiga palju tööd ühele mehele. Ja millal ta ülepea aega saab? Pärast tööd?

      Miren:

      „Ah, ise tead.“

      Ta soovitas küsida lastelt, kas nood on nõus aitama. Nõnda jäi Joxian õhtul üles, et oodata Gorka saabumist, ning ütles: Gorka, pühapäeval aiamaale appi, sina ja su vend, ja nõnda edasi. Poiss ei vastanud. Sellel noormehel ei ole pealehakkamist. Isa, et poega ergutada:

      „Pärast läheme kolmekesi siidribaari ja võtame igaüks korraliku prae. Mis sa arvad?“

      „Olgu.“

      Rohkem ei öelnud ta midagi ja kätte jõudis pühapäev. Päike, mõnusalt soe, jõgi tagasi oma sängis. Joxian loobus rattaretkest, sest ehkki jalgratas on tähtis, on aiamaa üle kõige. Aed on tema religioon. Neid sõnu kasutas ta kord Pagoetas vastuseks sõprade pilgetele. Et kui ta kord sureb, ärgu pakkugu taevaisa talle paradiisi või muud tilulilu; andku talle samasugune aiamaa, nagu tal on praegu. Ja kõik naersid.

      Tänaval:

      „Kas sa ütlesid Joxe Marile, et ta tuleks kell üheksa?“

      „Ei öelnud.“

      „Kuidas nii? Miks ei öelnud?“

      Siis ta rääkis, ta pidi rääkima, muud võimalust ei olnud.

      „Joxe Mari ei ela juba kaks nädalat meie linnas.“

      Joxian jäi üllatunult seisma.

      „Meile ei öelnud ta midagi. Vähemasti minule mitte. Ama kohta ma ei tea. Või on nii, et teie kõik teate ja mina mitte? Kus ta nüüd siis elab?“

      „Seda me ei tea, aita. Ma arvan, et ta läks Prantsusmaale. Mulle kinnitati, et niipea kui ta saab, annab meile teada.“

      „Kes kinnitas?“

      „Sõbrad linna peal.“

      Ülejäänud tee aiamaani olid nad vakka. Kohale jõudnud, küsis Joxian:

      „Kui ta on Prantsusmaal, kuidas pagana moodi ta siis tööl saab käia?“

      „Ta ütles koha üles.“

      „Tal ei olnud veel õpipoisiaegki täis.“

      „Nõnda on.“

      „Ja käsipall?“

      „Sellest loobus ta samuti.“

      Nad töötasid kahekesi, teine teises aianurgas. Kella üheteistkümne paiku ütles Gorka isale, et peab minema. Veidral kombel embas ta isa hüvastijätuks. Nad ei emmanud kunagi, miks siis nüüd?

      Üksi aiamaale jäänud, kaevas Joxian soppa kuni lõunasöögini, ta puhastas voolikuga siit-sealt, pani päikese kätte kuivama mudast leitud tööriistad. Prantsusmaale? Mida paganat see tobu Prantsusmaale on ära kaotanud? Ja kui ta tööl ei käi, millest ta elab?

      12

      Müür

      Nad püstitasid müüri. Kes nad? Joxian, Gorka, kes lubas kutsuda sõbra, kes pärast ei tulnud, ja Guillermo (Guillermo!), tol ajal veel lahke ja abivalmis väimees.

      Arantxa mõni aasta varem köögis:

      „Ama, mul on peigmees.“

      „Ah nii? Kas mõni meie linnast?“

      „Ta elab Errenterias.“

      „Ja mis tema nimi on?“

      „Guillermo.“

      „Guillermo! Loodetavasti ei ole ta tsiviilkaardist.“

      Igatahes Txato abita ei oleks see neil õnnestunud. Kuidas põrgut oleks see saanud õnnestuda? Sest Txato mitte ainult ei laenanud neile raketisi, vaid korraldas ka betooniveoki, mille kohta Joxian ei saanud kunagi teada, kui palju see maksma läks ega ka seda, kas autojuhile tasuti või mitte. Txato ütles: sina ära muretse, ehitusfirma on mulle teene võlgu. Nõnda pidi Joxian maksma ainult betooni eest. Ta ei olnud veel aedagi puhtaks rookinud ega kuuri parandanud, kui juba rõõmustas tema silmi hiilgav üleujutusekindel müür, vähemasti selliste üleujutuste kindel nagu möödunudkuine, kinnitas Txato.

      Probleem: müüri ees oli süvend, justkui kalatiik. Kalu mainis Joxian, hoides seejuures kätega kujutletavat tuunimõõtu hiiglast. Txato: äh, sellele leidub lahendus. Ning ta täitis lubaduse, mille oli andnud Pagoetas. See võttis aega. Kui palju? Nii umbes kaks nädalat. Siis tekkis tal transpordiots Andosillasse Navarras. Tagasiteel käskis ta juhil peale võtta koorma viljakat mulda. Nähtavasti võlgneti talle teeneid ka Navarras. Txatole olid paljud teene võlgu. Ning Joxian oli loomulikult tänulik. Et kui on vaja maksta, siis maksan.

      Teine probleem: muld laaditi maha, Txato istus ise roolis, muld oli kohalikust mullast punakam, nähtavasti sobis see hästi viinapuude kasvatamiseks, kuid selgus, et kogusest ei piisa süvendi täitmiseks.

      Joxian:

      „Vaja oleks vähemalt kolme autokoormat.“

      Lahendus: rajada terrassid.

      „Jagad aia kaheks tasapinnaks, ühendad astanguga või kaldteega käru jaoks. Sel juhul, kui üleujutus peaks korduma, koguneb vesi aia madalamasse ossa. Ja kui õnneks läheb, keerab kihva pool aeda, mitte tervet nagu seekord.“

      Txato mõte jooksis kiiresti, ideid tal jätkus. Seda kinnitasid kõik. Tema puhul kasutati vana ütlust: nutikam kui nälg. Seevastu Joxian ei olnud kuigi kiire taibuga. Sellega tuli leppida. Olnuks ta ärksam, võinuks ta osanikuna liituda veoäriga; kuid tema lõi kõhklema, tal puudus algatusvõime, Miren keelitas teda loobuma. Ettevõtlikkuse ja julguse võrdkujuks oli Txato. Seda kinnitasid linnas kõik, kuni üleöö, TXATO ENTZUN PIM PAM PUM, teda enam vestlustes ei mainitud, just nagu ei oleks teda kunagi olnudki.

      Jah, mõtteid tal oli, kuid samuti oli tal üks mure. Milline?

      See:

      „Mulle saadeti veel üks kiri.“

      ETA, Baski revolutsiooniline relvastatud organisatsioon, pöördub teie poole nõudega maksta kakskümmend viis miljonit peseetat. Nimetatud summa kasutatakse iseseisvuse ja sotsialismini viiva baski revolutsioonilise liikumise jaoks vaja mineva relvastatud struktuuri ülalpidamiseks. Organisatsiooni infotalituse andmete põhjal jne.

      Kiri viis Txatolt une. Joxian: see on normaalne, kellelt ei viiks.

      „Ja pere?“

      „Nemad ei tea.“

      „Parem ongi.“

      Et kaitsta neid painaja eest ja kuna ta alguses arvas lihtsameelselt – oh, kui lihtsameelne ta oli –, et probleemile on kiire lahendus, nagu oleks see tavaline äri. Maksan ja rahu majas. Kirjad, kus allkirja koha peal ilutses kirve ümber keerdunud mao kujutis ja muu ETA sümboolika, olid saadetud firmasse. Esimene kord 1 600 000 peseetat. Kellelegi midagi ütlemata istus ta autosse ja sõitis Prantsusmaale kohtuma preester Oxiaga, ETA tookordse laekuriga. Koju tagasi sõitis ta kergendustundega, tee peal muusikat kuulates. Väljapressimine küll, aga mis sa ära teed. Mõni päev hiljem toimus atentaat, meeleheitel lesk, orvuks jäänud lapsed ja hukkamõistvad avaldused, ning Txatot näris süütunne – sa raisk –, et tema raha võidi kasutada lõhkeaine ja püstolite soetamiseks, ning Joxian ütles, et jah, ta mõistab. Kuid tema oli maksnud ning arvas, et mõneks ajaks, võib-olla paariks aastaks, jäetakse ta rahule. Jajah. Ei möödunud nelja kuudki, kui saabus järgmine