Isamaa. Fernando Aramburu

mulle tõtt, kas ma näen välja nagu vereimeja? Terve elu ei ole ma teinud muud, kui töötanud nagu hobune ja andnud tööd teistele. Praegugi on mul neliteist töölist palgal. Mida ma teen? Kas viin firma üle Logroñosse ja tõmban töölistel vaiba alt, jätan nad palgata, haiguskindlustuseta, tühjade kätega?“

      „Äkki nad ajasid midagi segamini ja saatsid sulle kellelegi teisele mõeldud kirja?“

      „Vaene ma ei ole, seda mitte. Kulud, maksud ühtedele ja nüüd ka teistele, ja rohkemaga ma sind ei tüüta, aga küllap mõistad isegi: remont, kütus, laenud ja kõik see kupatus, nii et kullas ma just ei suple. Kaugel sellest. Ma ei tea, mida inimesed arvavad. Igal juhul sõidan ma sama autoga juba kümme aastat. Mõned veokid on oma aja ära elanud, aga kust ma võtan raha uute jaoks? Natukese aja eest võtsin kahe ostmiseks laenu. Kõige rohkem teeb mulle haiget võimalus, et mõni minu enda töölistest on käinud terroristidele keelt kandmas: et sellel on raha nii, et tapab.“

      Ta vangutas närviliselt pead, silmade ümber magamatusest sõõrid.

      „Aga minuga ei lähe see läbi, pane tähele. Mind see mõrtsukabande ei hirmuta. Lasku mind maha ja minuga on rahu. Surnud, aga rahus. Kirjas nad mainivad Nereat, tema kooli ja muid üksikasju.“

      „Ära jama.“

      „See mind hulluks ajabki. Mida sina teeksid?“

      Joxian kratsis kukalt, enne kui vastas.

      „Ma ei tea.“

      Nad seisid viigipuu varjus, tõmbasid suitsu ja oli ilus ilm ning ühel kivil peesitas sisalik. Keset aeda seisis veok, rattad poolenisti pehmesse pinnasesse vajunud. Ning teiselt poolt jõge kandus nendeni Arrizabalagade töökoja masinate katkematu lõka-lõka.

      „Mis sa arvad, kas nemad ka maksavad?“

      „Kes?“

      „Arrizabalagad.“

      Joxian kehitas õlgu.

      „On vaid kolm võimalust. Sa kas maksad, lahkud või mängid eluga. Mulle ei mahu pähe, miks nad mind kotivad, kui ma maksin neile summa, mis nad küsisid, ega lasknud oodata.“

      „Mina ei tea neist asjadest midagi, aga minu meelest peab siin olema mingi eksitus.“

      „Ma ju ütlesin, et nad mainisid Nereat.“

      „Äkki nad saatsid kogemata järgmiseks aastaks mõeldud kirja.“

      Lõka-lõka. Txato viskas koni maha ja kustutas jalaga:

      „Kas ma võiksin sinult teenet paluda?“

      „Loomulikult, ütle ainult.“

      „Vaata, ma siin mõtlesin. Ma peaksin nendega rääkima, mõne ülemusega või kellegagi, kes tegeleb rahaasjadega, ja oma olukorda selgitama. Preestriga ma kohtusin, tema on kõigest vahendaja. Võib-olla nad vähendavad summat või lubavad mul maksta osakaupa, mõistad?“

      „Minu meelest on see hea mõte.“

      Lõka-lõka. Kuulda oli ka linnuhääli ning üle silla sõitvate autode ja veokite müra.

      „Mul on tarvis Joxe Mariga rääkida. Seda teenet ma sinult palungi.“

      Joxian, üllatunud ilmel:

      „Mis on minu pojal sellega pistmist?“

      „Mul on vaja kedagi, kes hangiks mulle kontakti.“

      „Joxe Mari ei kuulu ETA-sse. See veel puudus! Pealegi on ta praegu ära. Kus? Seda me ei tea. Joxe Mari on tohmakas ja laiskvorst. Ta loobus tööst ja Miren räägib, et laseb sõpradega mööda maad ja ilma ringi. Võimalik, et nüüdseks on ta juba Ameerikas.“

      Lõka-lõka-lõka.

      13

      Kaldtee, vannituba, hooldaja

      Mirenile oli asi selge algusest peale. Kui nad ei oleks elanud esimesel korrusel, oleksid nad pidanud ära kolima. Miks? Kurivaim, sest me ei saa Arantxat iga päev ratastooliga trepist üles-alla tassida. Mida sina siis arvad? Nende korteri uks asub maja välisuksest vaid kolm trepiastet kõrgemal. Vähe küll, kuid pikas perspektiivis oli sedagi ülemäära palju.

      „Oletame, et sina oled ära ja mina äkki ei jaksa või jään keset tänavat haigeks. Mida ma siis teen? Kas karjun appi? Jätan Arantxa üksinda välisukse juurde?“

      Miren ütles Joxianile, et nuputagu probleemile lahendus, ning mees sättis hetkegi kõhklemata bareti pähe ja seadis sammud Pagoetasse ning sealt läks ta sõprade soovitusel puusepa juurde ja tellis kaldtee. Puusepp võttis mõõdud, tegi rambi valmis, katsetas ja sättis paika. Ning ühel hommikul avastasid majaelanikud, et pisike trepp oli kolmveerandi ulatuses kaetud puust seadeldisega, mis lisaks ulatus poole meetri jagu üle alumise trepiastme, et kaldenurka vähendada. Joxian ja Miren proovisid ratastooli üles ja alla sõidutada, esmalt Arantxata ja siis koos temaga, ning tõsi ta oli, näis, et edaspidi ei takista trepp vähimalgi määral tütre õue viimist.

      Nõnda jäi eeskoja trepist majarahva kasutada vaevu kahe vaksa laiune jupp, kui nad just ei soovinud liikuda üles ja alla mööda rampi, nagu tegid seda lapsed ning nagu kõlas ka Mireni soovitus naabrile, kes pahandas, et asja ei olnud majaelanikega läbi arutatud.

      „Kõnnitegi mööda kaldteed. Mis see siis ära ei ole?“

      Tekkis kahekordne probleem. Naabrite jaoks, et mõelda, kui keegi libiseb ja kukub pea lõhki. Meie jaoks, et iga kord, kui keegi mööda rampi kõnnib, kostavad sammud korterisse ega lase meil magada. Joxianile anti baaris nõu katta kaldtee vaibaga. Miren oli vaimustuses. Vaip, kuidas me varem selle peale ei tulnud? See summutaks ühtaegu samme ja takistaks libisemist. Ning nad panidki rambile vaipkatte, üks tuttav paigaldas, kinnitas puiduliimiga ning tugevdas kinnitust naeltega.

      Joxian süngelt:

      „Nad hakkavad vaipa jalamatina kasutama. Ei taha mõeldagi, milline see vihmaga välja näeb.“

      Naabrid, ükskõikselt või leppinult või hoopis soovist vältida erimeelsusi perekonnaga, kelle liige kuulub ETA-sse, neelasid pahameele alla, välja arvatud üks, Arrondo, kes elas teisel korrusel paremal. Õieti saatis naine teda ütlema, et võtku otsekohe see kolakas jalust. Trepikoda kuulub kõigile; tema 88 aastane ema ei saa sealtkaudu käia, ja nõnda edasi. Miren oli naisega missalt tulles pikalt vaielnud, mõlemal silmis tiigripilk, hambad kokku surutud ja ülahuul põlglikult kerkinud. Ning ühel laupäeval tuli Arrondo, vähese jutu, kuid järsu sõnaga mees, nende ukse taha ultimaatumiga: võtke ramp üles või ma võtan ise, põrgut.

      Ukse avas Miren. Joxian oli köögis peidus.

      „Sina rampi ei puutu.“

      „Ei puutu?“

      Arrondo on tugev kui tammepuu, kuid mõtlematu. Ta ei arvestanud tagajärgedega, naine oli ta üles kehutanud. Niisiis ta läks ja võttis rambi üles ning viskas postkastide juurde nurka. Oi-oi, Arrondo. Tõmbasid endale suure jama kaela. Miren tormas põlle eest võtmata ja toatuhvlites joonelt Arrano Tabernasse. Oli veel vara ja rahvast vähe. Pole midagi. Piisab kahest. Kahekümne minuti pärast oli Arrondo rambi oma kohale asetanud. Kunagi enam ei kurdetud ning puukolakas seisab omal kohal, kole, kuid vajalik.

      Joxian: oleks võinud asju teisiti ajada. Kuidas teisiti? Teisiti, ma ei teagi, heaga, rääkimisega.

      „Miks sa ise rääkimas ei käinud, kui arvad, et oleks pidanud?“

      Trepikoja ramp ei olnud ainus muutus, millega elamist Arantxa vajaduste järgi ümber seati. Vannitoas tehti põhjalik remont. Lõpuks ei olnud sel varasemaga midagi ühist. Remondi puhul lähtuti taastusravi keskusest saadud infobrošüüris kirja pandud juhistest. Osa kuludest maksis Guillermo. Miren: muidugi, ta ju tahtis Arantxast võimalikult kiiresti lahti saada. Säh, siin on teie halvatu, annan ta teile tagasi, mina leidsin endale juba uue voodisoojendaja. Ning