Isamaa. Fernando Aramburu

ja teist, toimetas siin ja seal ning kella kümne paiku õhtul tõstis üles nende ühise magamistoa akna ruloo, täpselt nii palju, et toa valgus saaks imbuda tänavale. Sama tegi ta kõrvaltoa rulooga, kuid siin ei süüdanud ta lampi. Seejärel tõi ta köögist tooli, istus ja vaatas kardinaribide vahelt välja, täielikus pimeduses, et tema siluett valguskumas välja ei joonistuks.

      Möödus mitu poisikest. Juhuslikud inimesed. Poiss ja tüdruk, kes kõndisid isekeskis vaieldes, ning poiss püüdis tüdrukut suudelda, kuid too puikles vastu. Vanamees koeraga. Bittori oli kindel, et varem või hiljem näeb ta maja ees üht nendest. Kust sa seda võtad? Ma ei oska seletada, Txato. Naiselik vaist.

      Kas aimdus osutus tõeks? Jah, osutus, olgugi et Bittori pidi pikalt ootama. Kirikukell lõi üksteist. Bittori tundis ta kohe ära. Viltune barett, rinnale kokku seotud käistega kampsun õlgadel, kaenlas mõned porrud. Ta siis harib endiselt aeda? Ja kuna mees oli peatunud laterna valgusvihus, võis Bittori näha tema ilmet, mis väljendas ühtaegu uskmatust ja hämmeldust. Vaid sekund, mitte kauem; seejärel hakkas mees astuma, nagu oleks talle nõelaga tagumikku susatud.

      „Mis ma sulle ütlesin? Nüüd räägib ta oma naisele, et nägi siin valgust. Naine ütleb, et ilmselt oled joonud. Kuid uudishimu saab võitu ning ta tuleb selgust saama. Txato, kas veame kihla?“

      Kell lõi kaksteist. Ära ole kärsitu. Küll sa näed, et ta tuleb. Ning ta tuli. Muidugi ta tuli, peaaegu poole ühe ajal. Jäi vaid viivuks laterna valgussõõri ning kiikas akna poole, ei olnud tema ilmes ei uskmatust ega üllatust, pigem oli tal kulm kipras, ning pöördus kohe seejärel tuldud teed tagasi, otsusekindlal sammul, ja kadus pimedusse.

      „Peab tunnistama, et ta on hästi säilinud.“

      7

      Kivid seljakotis

      Ta lükkas jalgratta kööki. See on kerge võidusõiduratas. Harilik päev, Miren märkis pesemata nõudevirna juurest:

      „Luksuskoli jaoks sul raha jätkub, mis?“

      Joxian vastab:

      „Jah, jätkub, milles asi? Ma olen terve elu looma moodi rüganud, kurat küll.“

      Ta toob selle vaevata, seinu kraapimata keldrist üles. Õnn on, et me elame esimesel korrusel. Viskab ratta õlale nagu noore mehena, kui ta veel krossivõistlustel osales. Kell oli seitse hommikul ja oli pühapäev. Ta võis vanduda, et ei olnud teinud lärmi. Ometi istus Miren öösärgis köögilaua taga ning ootas teda etteheitval ilmel.

      „Kas tohib küsida, mida sa teed rattaga korteris? Kas sa tahad mul põranda ära määrida?“

      „Ma tahan enne, kui välja lähen, pidureid reguleerida ja ratta lapiga üle tõmmata.“

      „Ja miks sa seda tänaval ei puhasta?“

      „Kurat võtaks, sest väljas on pime ja kohutavalt külm. Ja miks sa ülepea sel kellaajal üleval istud?“

      Kaks magamata ööd, mis siin rääkida. Sõõrid silmade ümber reetsid niigi. Ja põhjus? Rulookardina ribide vahelt paistev valgus nende kodus. Mitte ainult reedel, vaid ka eile, ja kui keegi minu arvamust küsib, siis nüüdsest peale iga päev. Ja pärast räägivad, et nemad on vaesed ohvrid ja meie kõnnime lõbusate naerunägudega nende kõrval. Valgus, ruloo, inimesed, kes olid näinud Bittorit tänaval ega osanud suud pidada, vaid kandsid temale kõik ette, olid toonud talle meelde ammused mõtted, halvad mõtted, kohe väga halvad.

      „Poiss on meie elu keeruliseks ajanud.“

      „Jah, ja kui linnarahvas sind kuuleb, oleme jamas.“

      „Ma räägin seda sinule. Kellele ma veel peaksin rääkima?“

      „Ise veel igavene abertzale. Alati esireas, alati kisad kõige kõvemini, kuradima revolutsionäär. Ja kui minul vangla vestlusruumis pisar silma tuli, kukkusid sina sõimama. Ära ole pehmeke,“ osatas ta naist, „ära nuta poisi nähes, sa kurvastad teda.“

      Palju aastaid tagasi – kui palju? üle kahekümne – hakkasid nad kahtlustama, aimama, aru saama. Arantxa ühel päeval köögis:

      „Mõtle ise. Kõik need plakatid tema toa seintel. Ja kirve ümber keerdunud mao puuskulptuur öökapil, kuidas sellega on?“

      Ühel õhtupoolikul oli Miren saabunud koju rahutuna/tusasena. Nad olid näinud Joxe Marit tänavarahutustel San Sebastiánis. Kes nemad?

      „Bittori ja mina. Kes siis veel? Või arvad, et mul on peigmees tekkinud?“

      „Rahune maha. Ta on noor ja veri vemmeldab. Küll see üle läheb.“

      Miren rüüpab pärnaõieteed, mis ta endale kiiruga keetis ning palus pühalt Ignatiuselt kaitset ja nõu. Ning samal ajal kui ta kooris küüslauguküüsi, et pista need latikafileesse, lõi ta nuga käest panemata ette ristimärgi. Õhtusöögilauas rääkis ta pereliikmete tummas ringis vahetpidamata, ennustades tõsiseid ebameeldivusi ning omistades Joxe Mari tegemised halva seltskonna mõjudele. Ta süüdistas Manoli poega, lihuniku poega ja kogu nende kampa.

      „Ta on muutunud räpakaks, tema välimus ja see kõrvarõngas ajavad mind närvi. Tal oli rätik suu ette seotud.“

      Kas tol ajal olid Bittori ja Miren sõbrannad? Enamgi veel: nad olid õed. Ja seegi on vähe öeldud. Nad pidid äärepealt koos nunnaks hakkama, kuid siis ilmusid silmapiirile Joxian ja Txato, kaardipartnerid baarist, kes laupäeviti käisid koos gastronoomiaseltsis ning pühapäeviti harrastasid jalgrattasporti. Ning mõlemad naised abiellusid valges kleidis kodulinna kirikus, mõlemat tervitasid kirikuukse ees aurresku-tantsijad, üks abiellus juunis, teine juulis, samal 1963. aastal. Mõlemal pühapäeval oli taevas sinine, justkui tellitud. Kumbki oli külaline teise pulmapeol. Miren ja Joxian korraldasid peolaua linnast väljas siidrikõrtsis, mis ei olnud sugugi vilets koht, seda peab ütlema, kuid taskukohane ning lõhnas koduselt heina ja sõnniku järele; Bittori ja Txato pidu toimus peenes restoranis, kus kelnerid kandsid ülikondi, sest Txatost, kes lapsena käis linna vahel katkiste espadrillidega, oli saanud edukas ettevõtja omaenda loodud transpordifirmas.

      Miren ja Joxian veetsid mesinädalad Madriidis (neli päeva Plaza Mayori lähedal odavas võõrastemajas); Bittori ja Txato alustasid reisi Roomas, kus uus paavst rahvast tervitas, ning külastasid seejärel veel mitmeid Itaalia linnu. Miren sõbranna reisimuljeid kuulates:

      „Kohe näha, et abiellusid rikka mehega.“

      „See juhtus kogemata. Mina abiellusin temaga ta kõrvade pärast...“

      Rahutuste õhtul väljusid kaks sõbrannat San Sebastiáni vanalinna churrería’st. Nad peatusid Bulevarile suubuva tänava otsas. Leekides linnaliinibuss seisis risti sõiduteel. Must suits käis vastu hoone seina, varjates selle aknad. Teati rääkida, et bussijuht oli läbi pekstud. Too umbes viiekümne- või viiekümne viie aastane mees istus sealsamas maas, nägu verine, suu pärani nagu ei saaks ta hingata, ning tema kõrval toimetas kaks jalakäijat, kes teda aitasid ja lohutasid, ja üks ertzaina, kes žestide järgi otsustades püüdis neile selgeks teha, et nad ei tohi sinna jääda.

      Bittori:

      „Küll on kisa.“

      Tema:

      „Lähme parem Okendo tänava kaudu ja sealt ringiga bussipeatusesse.“

      Enne kui nad ümber nurga pöörasid, vaatasid nad tagasi. Eemal paistis linnavalitsuse kõrvale pargitud Ertzaintza furgoonide rivi. Politseinikud, punakiivrid, kelle nägusid katsid maskid, olid positsioonid sisse võtnud. Nad tulistasid kummikuulidega nende vastu koondunud noori, kes hüüdsid kooris tavapäraseid solvanguid: reeturid, mõrtsukad, litapojad, kord baski, kord hispaania keeles.

      Ja buss seisis samas kõrval, lõõmas stoiliselt keset tänavalahingut. Must tossupilv. Ümberkaudsetel tänavatel leviv põlevate kummide lehk ärritas limaskesti ja pani silmad kipitama. Miren ja Bittori kuulsid möödujaid vaikselt kurtmas: bussi peame kinni maksma