Isamaa. Fernando Aramburu

üksildus. Baarid ja kohvikud ei ole tema jaoks. Ja poode mööda käimine? Ainult nii palju, kui hädapärast tarvis. Haihtunud oli kogu tema hoolitsetud välimus – veel üks lõhkenud mull? –, mis iseloomustas teda enne Txatoga juhtunut. Ning ta ostab ainult sellepärast, et Nerea käib peale, muidu kannaks ta päevast päeva samu riideid.

      Selle asemel, et poode külastada, eelistab ta istuda kirikus ja praktiseerida oma vaikivat ateismi. Ta ei luba endale pühaduseteotust ega põlgust kirikusse kogunenud usklike vastu. Ta vaatab pühakujusid ja ütleb/mõtleb: ei. Mõnikord vangutab ta seda öeldes/mõeldes eituse märgiks kergelt pead.

      Kui peetakse missat, jääb ta veidi kauemaks. Siis lükkab ta kõik preestri öeldu mõttes tagasi. Palvetage. Ei. See on Kristuse ihu. Ei. Ja nõnda kogu aeg. Mõnikord, kui väsimus võitu saab, laseb vargsi silma looja.

      Kui ta Andia tänava jesuiitide kirikust väljus, oli taevas juba tume. Oli neljapäev. Ilm oli meeldivalt soe. Pärastlõunal oli ta pannud tähele, et apteegi valgustabloo näitab kakskümmend kraadi. Liiklus, möödujad, tuvid. Ta märkas tuttavat nägu. Kõhklematult vahetas ta teepoolt. Järsk suunamuutus viis ta tahes-tahtmata Gipuzkoa väljakule. Ta ületas platsi tiigiäärset teed pidi. Veidi aega jälgis ta parte. Ta ei olnud väga ammu siitkaudu tulnud. Kui ta õigesti mäletas, oli Nerea toona alles laps. Meenusid mustad luiged, keda enam ei ole. Pimm-pomm-pimm. Provintsivalitsuse hoone kellamäng äratas ta mõtetest.

      Kell on kaheksa. Mahe õhtu, leebe oktoober. Korraga meenusid talle Nerea hommikused sõnad. Kas need, et ta vahetaks välja jalamati? Ei, et rõõmust ei tohi loobuda. Häh, tühjad sõnad, et tõsta vanainimese tuju. Bittoril ei olnud raske tunnistada, et õhtu on ilus. Kuid rõõmust hüppamiseks vajanuks ta teistsugust tõuget. Millist? Ah, kust mina tean. Et leiutataks masin, mis äratab surnud ellu ja annab mulle abikaasa tagasi. Bittori küsis eneselt, kas nii paljude aastate järel ei peaks mitte püüdma unustada. Unustada? Mis see veel on?

      Õhus levis vetikate ja mereniiskuse lõhn. Ei olnud sugugi jahe, valitses tuulevaikus ja taevas oli pilvitu. Piisav põhjus, et minna koju jalgsi ja säästa bussiraha, ütles ta endale. Urbieta tänaval kuulis ta enda nime. Kuulis selgesti, kuid ei tahtnud sinnapoole vaadata. Ta tõstis koguni tempot, kuid sellest ei olnud kasu. Rutakad sammud jõudsid talle järele.

      „Bittori, Bittori.“

      Hääl kõlas liiga lähedalt, et edasi kurti mängida.

      „Kas sa oled juba kuulnud? Nad ütlevad, et lõpetavad ära, et rohkem atentaate ei tule.“

      Bittorile meenusid vägisi ajad, kui toosama naaber vältis temaga trepikojas kohtumist või ootas tänavanurgal, ise vihmast läbiligunenud, poekott jalge vahel, et mitte välisuksel kokku juhtuda.

      Bittori luiskas:

      „Jah, mulle natukese aja eest öeldi.“

      „Nii hea uudis, eks ole? Lõpuks ometi tuleb rahu. Oli ka juba aeg.“

      „Eks me näe, eks me näe.“

      „Mul on eriti hea meel just teiesuguste pärast, kes te olete nii palju kannatanud. Et see kord ometi lõppeks ja teid rahule jäetaks.“

      „Mis lõppeks?“

      „Et nad lõpetaksid inimeste piinamise ja ajaksid oma asja ilma tapmata.“

      Ning et Bittori vaikis ega väljendanud soovi vestlust jätkata, jättis naaber hüvasti, nagu oleks tal korraga kiire hakanud.

      „Ma hakkan minema, lubasin pojale õhtusöögiks meripoisureid. Talle kangesti meeldivad. Kui sa kodu poole lähed, lähme koos.“

      „Ei, mind oodatakse siin lähedal.“

      Seejärel, et naaber silmist lasta, läks ta üle tee ja kõndis tükk aega ümbruskonnas sihitult ringi. Sest kui see plähmerdis kuuleb oma tohmanist poja jaoks kalu puhastades mind enda järel koju tulemas, mõtleb ta kindlasti: vaata aga vaata, ei tahtnud minuga olla. Bittori. Mida? Sa oled hakanud kauna kandma ja ma olen sulle mitu korda öelnud, et. Olgu, lase olla.

      Hiljem, juba koduteel, asetas ta käe pahklikule puutüvele ja pomises: aitäh inimlikkuse eest. Siis pani ta käe ühe hoone seinale ja kordas sama lauset. Niisamuti tegi ta peatumata prügikasti, pingi, fooriposti ja muude tänavaobjektide juures, mis talle teele sattusid.

      Trepikojas valitses pimedus. Bittori tundis kiusatust lifti kasutada. Ettevaatust. Müra võib mind reeta. Ta otsustas minna kolm korrust paljajalu. Veel jõudis ta sosistada viimased tänusõnad käsipuule, tolle inimlikkuse eest. Ta pistis võtme vargsi lukuauku. Mida Nerea selles jalamatis halba näeb? Mina sellest tüdrukust aru ei saa, ei ole vist kunagi saanud.

      Natukese aja pärast helises telefon. Ikatza lösutas diivanil nagu must karvakera. Asendit muutmata jälgis ta vidukil silmadega, kuidas perenaine telefonile läheneb. Bittori ootas, kuni helin lakkas, tegi kindlaks ekraanil oleva numbri ja valis selle.

      Xabier, elevil. Ama, ama. Et pangu ta televiisor mängima.

      „Mulle juba räägiti. Kes rääkis? Ülemine naaber.“

      „Ah nii, ma arvasin, et sa ei tea.“

      Ning Xabier saatis talle musi ja Bittori saatis vastu ja rohkem nad ei rääkinud, jätsid vaid hüvasti. Bittori ütles endale, et tema telekat sisse ei lülita. Kuid hetke pärast sai uudishimu võitu. Ta nägi ekraanil laua taga istumas kolme kaetud näo ja baski baretiga meest, Ku Klux Klani esteetika, valge laudlina, patriootilised plagud, mikrofon, ning ta mõtles: kas kõneleja ema tunneb poja hääle ära? Bittori tundis kaadreid vaadates ehedat tülgastust, lisaks hakkas tal kõhus keerama. Suutmata seda kauem taluda, lülitas ta televiisori välja.

      Tema jaoks oli päev lõppenud. Mis kell oli? Hakkas kümme saama. Ta vahetas kassil vee ning heitis voodisse harilikust varem, õhtust söömata ja öökapil ootavat ajakirja avamata. Öösärk seljas, seisatas ta magamistoa seinal rippuva Txato foto ees, et öelda:

      „Homme tulen sulle sellest rääkima. Vaevalt, et sa rõõmustad; kuid igal juhul on see päeva tähtsaim uudis ja sul on õigus seda teada.“

      Tuli kustus, püüdis ta sundida silmi pisarat poetama. Ei midagi. Täiesti kuivad. Ja Nerea ei ole helistanud. Ta ei vaevunud isegi Londonisse jõudmisest teatama. Eks tal ole tegemist oma abielu päästmisega.

      3

      Txatoga surnuaias

      Juba mitu aastat ei ole Bittori jalgsi Polloe kalmistule tõusnud. Ta jaksaks küll, kuid see on väsitav. Mitte et tal midagi väsimise vastu oleks, kuid milleks, milleks ometi. Pealegi hakkab tal teinekord kõhus pistma. Nõnda istub Bittori number 9 peale, mis viib ta surnuaia väravast mõne sammu kaugusele, ja tuleb pärast jalgsi linna tagasi. Allamäge on hoopis teine asi.

      Ta tuli maha ühe proua järel, nemad kaks olidki ainsad sõitjad. Reedene päev, vaikus, ilus ilm. Ning ta luges surnuaia värava võlvkaarelt: PEAGI ÖELDAKSE TEIE KOHTA SAMA, MIDA PRAEGU ÖELDAKSE MEIE KOHTA: NAD SURID!! Mind sünged fraasikesed ei kõiguta. Tähetolm (seda oli ta kuulnud televiisorist), see me oleme, ükskõik kas hingame või sööme mulda. Ning ehkki Bittori vihkas seda ebameeldivat sõnumit, ei suutnud ta ometi siseneda surnuaeda kirja lugemata.

      Mantli oleksid võinud koju jätta. See oli ülearune. Ta oli mantli selga pannud ainult selleks, et mustas olla. Esimesel aastal oli ta mustas käinud, hiljem käisid lapsed peale, et ta elaks tavalist elu. Tavalist elu? Neil kahel lihtsameelsel pole aimugi, millest nad räägivad. Et lapsed ta rahule jätaks, tegi ta nii, nagu nood ütlesid. Kuid see ei võta temalt tunnet, et surnute keskel värvilist kanda väljendab lugupidamatust. Nõnda ei jäänud tal üle muud, kui avada varavalges riidekapp ja otsida mõni must hilp, mis kataks kinni teised, sinistes toonides rõivad; ta nägi mantlit ja pani selle selga, kuigi teadis, et hakkab palav.

      Txato jagab puhkepaika emapoolsete vanavanemate ja tädiga. Haud kerget kallakut pidi kulgeva tee ääres asub kõrvuti teiste samasugustega. Hauakivil võib lugeda kadunu eesnime