Väldi igavaid inimesi ja olukordi. Jüri Allik

ja isiksus

       Teaduse sõjad

       Kultuuri determinism

       Kas inimene on oma kultuuri nägu?

       Kuidas mõõta kultuuri mõju isiksusele?

       Kokkuvõte

       Vene hinge otsingul

       Proloog

       Vene hing

       Rahvuslikud stereotüübid: Princetoni triloogia

       Modaalne isiksus

       Stereotüüpide õigsus

       Projekt „Vene iseloom ja isiksus”

       Venemaa ja tema naabrid

       Eurooplase rahvuslik iseloom

       Skeem, mis seletab rahvuslike stereotüüpide kujunemist

       Mis ülesanne on rahvusliku iseloomu stereotüüpidel?

       Kuidas tekivad pildid rahvuse iseloomust?

       Epiloog

       Hea teadlase kokaraamat

       Kui kiiresti kulgeb aeg?

       Retseptid

       Eesti teaduse lugu

       Kuidas Eesti teadust üles ehitati?

       Zobeli-Alliku kiri

       Riigitellimuse idee on visa kaduma

       Kui hea on Eesti teadus?

       Publitseerimise huvitav maailm

       Publitseerida või mitte publitseerida?

       Suletud publikatsioonide maailm

       Avatud juurdepääs

       Eelretsenseerimise pöörane maailm

       Halvim võimalikest maailmadest

       Kuhu teadusmaailm liigub?

       Epiloog

       Viidatud kirjandus

      Sissejuhatus

      Enamiku aja oma teadlikust ja ärkvel veedetud elust, mis ei ole täpselt seesama, olen ma lakkamatult kirjutanud. Peale selle on kirjutamisele kulunud veel suur osa unest: näen tihti unes seda, kuidas keegi minu eest lauseid kokku paneb. Ma saan hästi aru, miks Jorge Luis Borges kujutas paradiisi ette millegi raamatukogu­sarnasena. Mõnele inimesele võib kirjutamine olla tõeline nuhtlus, kuid keerulise mõtte lihtsalt ja elegantselt kirjapanek võib tekitada tõelise katarsise. Ma olen selle peale koguni üles ärganud, et kirjutus­masin, mis minust sõltumata lauseid kokku seab, on liiga lärmakalt tööle hakanud. Pingelisel artiklite kirjutamise ajal on juhtunud, et hommikul ärgates on silme ees mitu lehekülge unes valmis kirjutatud teksti, tihti päris head. Ühesõnaga, lootes, et René Descartes ei pahanda: ma kirjutan, järelikult olen olemas. Mis sellest, et mõnikord suurte vigadega, mis teatavasti on veelgi kindlam tõend mu olemasolust. Tahaksin muidugi täpsustada, et enamasti kirjutan ma seda, millele olen enne kas või natuke mõelnud.

      Muidugi on mu mälestuste kirjapanek skandaalne ettevõtmine. Varases nooruses pidasin ma millalgi päevikut, mille abil ma üldse lõin mingi korra oma mõtetes ja eriti tunnetes. Seega ei ole väide „alguses oli sõna” minu jaoks mitte poeetiline metafoor, vaid lihtne tõde. Enne, kui mõtetes ja tunnetes mingi süsteem hakkas tekkima, sai päevikupidamise aeg 16. eluaastaks lihtsalt otsa. Kui ma kunagi hiljem neid pihtimusi püüdsin lugeda, siis tundusid need üsna kohutavad, ja kõik kaheksa paksu kaustikut rändasid Elvas pliidi alla, kus nad veel mitu päeva tossasid. Miks ma siis nüüd pöördun tagasi päevaraamatu, memuaaride ja mõtete logi­raamatu žanri juurde?

      Ma tean paljusid asju, mis ei paista mingil põhjusel teistele pähe tulnud olevat. Ma ei välista, et mõnel juhul on põhjus selles, et need pole olnud piisavalt head. Samuti olen ma juba küllaltki vana ning mäletan asju, mis üldiselt hakkavad unustusse vajuma. Kogu mu noorus ja suur hulk täie aruga elamise aega on möödunud keskkonnas, mida Ronald Reagan nimetas kurjuse impeeriumiks. Minuvanustele jättis see impeerium väga sügava jälje ning selle taustal tundub lausa uskumatu, et noorem põlvkond ei näi sellest mitte midagi teadvat. Ühte pidi on see väga tore, et traumaatilised mälestused on rahva ajaloolisest mälust nii kiiresti kadunud, kuid samas on see ka natuke hirmutav, et elulisi otsuseid hakkavad tegema inimesed, kes ei kujuta ette elu Twitteri ja Facebooki eelsel ajastul. Veel on ehk võimalik, et mulle lähedased inimesed – nagu näiteks mu tütar Annamari, kes on nende ridade kirjutamise ajal 14-aastane – on kunagi huvitatud sellest, mida ma mõtlesin, kuidas nägin maailma asju ning kuidas jõudsin sinna, kus ma neid ridu kirjutades olen. Ma arvan, et olen paljusid asju teinud teistmoodi, kui neid tavaliselt tehakse. Vastu­pidi laialt levinud eksi­arvamusele ei teki (välja arvatud skisofreeniline) originaalsus iseendast. See nõuab hulga tööd ja tuima harjutamist. Ma olen alati arvanud, et Malcolm Gladwelli 10 000 tunni reegel on enamikul juhtudest õige. See tähendab, et originaalsus saab tekkida vaid teadmiste põhjal, need aga vajavad pidevat ja hoolsat kultiveerimist.1

      Tegelikult pole mul aga vaja otsida põhjendusi, miks ma selle raamatu kirjutasin. Kui keegi tahab mind kahtlustada näiteks lihtsas inimlikus edevuses või milleski veel hullemas, siis olen ma sellega lahkesti nõus. Tuleb meelde filosoof Heinrich Gomperz, kes pakkus ennast