Rooside ja Okaste Koda 2: Udu ja Maru Koda. Sarah J Maas

      PEATÜKK

      Paar päeva enne pulmatseremooniat hakkasid külalised saabuma. Tundsin tänu, et minust ei saa kunagi vürstinnat, sest ma poleks kunagi Tamliniga võrdväärne vastutuse ja võimu suhtes.

      Üks väike ununenud osa minust möirgas ja röökis selle peale, aga...

      Õhtusöök õhtusöögi otsa, banketid ja piknikud ja jahilkäigud.

      Mind tutvustati ja talutati ringi. Mu nägu valutas sellest võlts­naeratusest, mida ma sinna kleebitult päeval ja ööl hoidsin. Hakkasin pulmapidu ootama kas või teadmise pärast, et kui see läbi saab, ei pea ma terve nädala olema meeldiv või vestlema kellegagi või tegema midagi. Ehk isegi kuu? Aasta?

      Tamlin talus seda kõike talle omasel vaiksel, peaaegu metsistunud moel ja rääkis muudkui, et peod on vahendiks minu tutvustamisel tema kojale. Et tema rahval oleks midagi tähistada. Ta kinnitas mulle, et vihkab neid kogunemisi sarnaselt minuga sama palju ja et Lucien naudib ainsana kogu värki, kuid... vahel tabasin Tamlini irvitamas. Ja tõesti, ta vääris seda. Ta oli selle ära teeninud. Ja ka see rahvas vääris seda.

      Niisiis kannatasin ära ja klammerdusin Ianthe külge, kui Tamlinit polnud minu kõrval. Ja kui nad koos olid, lasin neil kahel vestlusi juhtida, kuni mina loendasin tunde hetkeni, millal kõik lahkuvad.

      „Sa peaks voodisse minema,” ütles Ianthe, kui vaatasime kogunenud pidutsejaid suurde saali saabumas. Märkasin Ianthet kolmkümmend minutit tagasi lahtiste uste juures ja tundsin tänulikkust ettekäände üle jätta maha kamp vestlushimulisi Tamlini sõpru. Õigemini, mitte vestlushimulisi. Nad lihtsalt põrnitsesid mind otse või üritasid nii pagana meeleheitlikult ühiseid teemasid leida. Peamiselt küttimisest. Vestlus seiskus üldiselt kolme minuti pärast.

      „Mul on veel tunnike enne, kui pean magama minema.” Ianthe kandis tavapärast kahvatut rüüd, kapuuts peas ja sinise kiviga hõbe­diadeem selle peal.

      Meist möödunud suurhaldjatest mehed piilusid Ianthet kas aukartuse või iha või vahest nende mõlema tõttu. Aeg-ajalt takerdusid nende pilgud ka minu külge. Ma teadsin, et suurtel silmadel polnud midagi pistmist mu erkrohelise kleidi või kena näolapiga (mis oli Ianthega võrreldes üpris ilmetu). Üritasin neist mitte välja teha.

      „Olete homseks valmis? Saan ma midagi teie heaks veel teha?” Ianthe rüüpas vahuveini. Minu tänane kleit oli tegelikult Ianthe kingitus – Kevadkoja-roheline, nagu tema seda kutsus. Alis püsis vaid läheduses, kui ma riietusin ja oli kõhedalt vaikne, lastes Ianthel üle võtta muidu talle kuuluvad ülesanded.

      „Kõik on hästi.” Jõudsin juba selle üle mõttes aru pidada, kui hale see oleks, kui paluksin tal pärast pulmapidu püsivalt sinna jääda. Kui paljastaksin, et kardan sellesse kotta, selle rahva juurde jäämist, kuni saabub Nynsar – pisike kevadpüha, mis tähistab põldude seemendamise lõppu ja jagab laiali hooaja esimesed lõikelilled. Selleni jäi praegusest hetkest mitu-mitu kuud. Isegi see, kui Ianthe elab oma templis, jääb ta minust liiga kaugele.

      Kaks meest tiirutasid meist juba mitmendat korda mööda ja nüüd kogusid nad lõpuks piisavalt julgust ning lähenesid meile – temale.

      Nõjatusin seinale, puitpaneel kaevus selga, kui mehed Ianthe kummalegi küljele astusid. Nägusad selles mõttes, et enamik neist olid kenad ja kandsid relvi. Need tähistasid mehi kahe suurhaldjana, kes valvasid Tamlini maid. Võib-olla töötasid nad koguni Ianthe isa alluvuses. „Preestrinna,” tervitas üks sügavalt kummardades.

      Nüüdseks olin ma sellega harjunud, et suudeldi Ianthe hõbe­sõrmuseid ja paluti, et naine palvetaks paluja, tema pere või tema armastatu eest. Ianthe võttis selle kõik vastu nii, et tema imekaunis nägu ei liikunud ka vähimalgi määral.

      „Bron,” lausus ta pruunijuukselisele ja pikale vasakpoolsele mehele. „Ja Hart,” pöördus ta mustajuukselise ja kehaehituselt veidi võimsama parempoolse mehe poole. Ianthe andis oma huultele kavala ja ilusa kalde. Olin ammu aru saanud, et see märk tähendas jahti öisele kaaslasele. „Pole teid kaht tülitekitajat ammu näinud.”

      Mehed vehklesid vastastikku flirtivate märkustega, kuni hakkasid pilke minu suunas heitma.

      „Aa,” nentis Ianthe, kapuuts nihkumas, kui ta pöördus. „Lubage tutvustada, emand Feyre.” Ta langetas silmad ja kallutas pead sügava kummarduse saatel. „Prythiani päästja.”

      „Me teame,” lausus Hart vaikselt ja kummardas koos sõbraga kogu ülakeha liigutades. „Olime teiega Mäealusel.”

      Suutsin veidike pead kallutada, kui nad end sirgu ajasid. „Õnnitlused homse puhul,” irvitas Bron. „Sobiv lõpp, mis?”

      Sobiv lõpp oleks tähendanud mind hauapõhjas lamamas ja põrgus põlemas.

      „Katel õnnistas meid kõiki selle liiduga,” ütles Ianthe. Mehed pomisesid nõustuvalt ja kallutasid taas päid. Ma ei teinud sellest välja.

      „Pean tunnistama,” jätkas Bron, „see proovilepanek middengardi-ussiga? Vaimustav. Üks kõige vaimustavamaid asju, mida olen iial näinud.”

      Raske oli end mitte üleni seina vastu suruda. Mitte mõelda mudaleha, liha rebivate hammaste laksumise peale, kui need minu poole kihutasid. „Aitäh.”

      „Oh, see kõlas kohutavalt,” lausus Ianthe lähemale astudes. Ta märkas kohe, et ma ei kandnud enam seda ilmetut naeratust. Ta pani mulle käe käsivarrele. „Selline vaprus on aukartustäratav.”

      Olin nii tänulik, nii haledalt tänulik selle rahustava puudutuse eest. Pigistuse eest. Teadsin sel hetkel, et ta inspireeriks hordide kaupa noori haldjanaisi oma orduga liituma – mitte Ema või Katla kummardamiseks, vaid selleks, et õppida, kuidas ta elas. Kuidas ta suutis särada nii kirkalt ja armastada iseennast, liikuda ühelt mehelt järgmisele nii, nagu oleksid nad road-banketil.

      „Jäime jahist sel päeval ilma,” poetas Hart muretult, „nii et meile pole antud võimalust teie andeid lähedalt näha. Vürst vist määrab meid järgmisel kuul mõisa juurde – oleks suur au teie kõrval ratsutada.”

      Tamlin ei lase mind välja ka tuhande aasta pärast. Ja mul puudus tahtmine öelda, et mul pole enam kunagi mingit huvi kasutada vibu ja nooli või üldse midagi küttida. Jaht, kuhu mind kaks päeva tagasi lohistati, oli peaaegu liig mis liig. Isegi kui kõik mind vahtisid, ei vinnastanud ma noolt.

      Mehed ootasid endiselt vastust, niisiis ütlesin: „Au oleks minu­poolne.”

      „Kas mu isa paneb teid kaht homme valvesse või tulete tseremooniale?” küsis Ianthe ja asetas eksitava käe Broni käsivarrele. Täpselt see põhjus, miks ma ta üritustel üles otsisin.

      Bron vastas talle, kuid Harti silmad püsisid minul – mu ristatud käsivartel. Mu tätoveeritud sõrmedel. „Kas olete vürstist üldse midagi kuulnud?”

      Ianthe kangestus ja Bron heitis kohe pilgu mu tindiga kaetud ihule.

      „Ei,” ütlesin Harti pilgule vastates.

      „Ilmselt jookseb nüüd hirmunult ringi, sest Tamlin sai oma väe tagasi.”

      „Siis ei tunne te Rhysandit üldse hästi.”

      Hart pilgutas silmi ja isegi Ianthe püsis vagusi. See oli ilmselt kõige jõulisem fakt, mida söandasin kellelegi nende pidude käigus öelda.

      „Noh, küll me hoolitseme vajadusel tema eest,” lausus Hart jalalt jalale tammudes, kui jätkuvalt tema pilgule vastasin ega vaevunudki ilmet leevendama.

      „Peapreestrinnad tegelevad sellega. Me ei luba, et meie päästjat koheldakse nii kehvasti,” lausus Ianthe talle. Ja mulle.

      Voolisin näoilme neutraalseks. Kas seepärast otsiski Tamlin algselt Ianthe üles? Et leida liitlast? Mu rinnus tõmbus pisut kokku. Pöördusin tema poole. „Ma lähen üles. Ütle Tamlinile, et näeme homme.”

      Homme, sest täna, nagu Ianthe mulle selgitas, pidime veetma