Rooside ja Okaste Koda 2: Udu ja Maru Koda. Sarah J Maas

sentimeetri kaugusel näost.

      Rhys sisises ja langetas kinga. Põhjatud silmad kohtusid minu omadega, kui siid lahustus tema rusikas sätendavaks mustaks tolmuks. Tema sõrmed kägardusid lahti, viimane osa küütlevast tuhast puhuti olematusesse. Mees uuris mu kätt, mu keha, mu nägu.

      „Huvitav,” ümises ta teed jätkates.

      Kaalusin talle peale kargamist ja selle ülbe näo tümitamist rusikatega, kuid ma polnud rumal. Viibisin tema kodus, pealtnäha ühe mäe tipus kusagil absoluutselt eikusagil. Mitte keegi ei tõtanud mind päästma – kedagi poleks isegi siin mu röökimist kuulmas.

      Niisiis pöördusin osutatud ukseava poole ja suundusin selle taga olevasse hämarasse trepikotta.

      Jõudsin peaaegu kohale ega söandanud liiga valjusti hingata, kui üks reibas lõbustatud naishääl kauguses lausus. Seal, kuhu iganes Rhys saali teises otsas suundus. „Noh, see läks küll hästi.”

      Vastuseks tulnud Rhysi lõrin muutis mu sammud kiireks.

      Minu tuba oli unistuste unistus.

      Loomulikult tuulasin ma kohe selle põhjalikult läbi iga ohumärgi leidmiseks, nuuskisin välja iga sisse- ja väljapääsu ning peidupaiga. Seejärel seisatasin ruumi keskel ja mõtisklesin selle üle, kus ma siis täpsemalt järgmise nädala veetma pean.

      Sarnaselt ülakorruse eluruumiga olid ka selle aknad avatud nende taga laiuvale jõhkrale maailmale. Ei mingit klaasi ega luuke – üksnes haprad ametüstkardinad hõljusid ebaloomuliku tasase tuule käes. Suur kreemjas voodi, valge ja vandlivärvi moodustis. Asemel vedeles kuhjade kaupa patju, tekke ja katteid. Voodi muutsid veelgi kutsuvamaks kaksiklambid selle külgedel. Riidekapp ja tualettlaud võtsid enda alla ühe seina, neid raamisid klaasita aknad. Teisel pool tuba asus võlvitud puitukse taga kamber portselankraanikausi ja tualetipotiga, aga vann...

      Vann.

      Magamistoa teise poole võttis enda alla vann. Ei, tegelikult otse mäeküljel rippuv bassein. Bassein, kus naudisklevalt liguneda. Selle kaugem äär näis kaduvat olematusesse, vesi voolas hääletult üle külje ja selle taga olevasse öhe. Külgneva seina peal asuvat kitsast eendit katsid paksult hubisevad küünlad, mille kuma kuldas tumedat klaasjat pinda ja kerkivaid aurukombitsaid.

      Avatud, õhuline, luksuslik ja... tüüne.

      See ruum oli sobilik keisrinnale. Marmorpõrandate, siidide, sametite ja elegantsete üksikasjade tõttu olekski ainult keisrinna saanud seda endale lubada. Üritasin mitte mõelda, milline pidi olema Rhysi kamber, kui ta oma külalisi niiviisi kohtles.

      Külalist – mitte vangi.

      Noh... see ruum tõestas seda.

      Ma ei vaevunud ust barrikadeerima. Rhys võis soovi korral tõenäoliselt ka sisse lennata. Ma olin näinud teda purustamas ühe haldja mõistust silmagi pilgutamata. Otse loomulikult ei suuda üks puutükk seda jubedat väge eemal hoida.

      Uurisin taas ruumi, mu pulmakleit sisistas soojadel marmorpõrandatel.

      Piilusin alla enda poole.

      Sa näed naeruväärne välja.

      Kuumus sügeles põskedel ja kaelal.

      See ei vabandanud Rhysi teguviisi. Isegi kui ta... mind päästis – see sõna jäi mulle kurku kinni. Sellest, et öelda Tamlinile ära. Et anda selgitusi.

      Tõmbasin aeglaselt nõelad ja kulinad lokitud juustest välja ning kuhjasin tualettlauale. Ainuüksi sellest vaatepildist piisas, et mind hambaid kiristama panna. Pühkisin need jalamaid tühja sahtlisse ja virutasin selle nii kõvasti kinni, et peegel laua kohal klirises. Hõõrusin valutavat peanahka ja neelatasin kraapiva kipituse peale kurgus.

      Sel pärastlõunal pidi Tamlin iga nõela ükshaaval mu juustest välja sikutama. Iga nõela eest palav suudlus, aga nüüd…

      Rhys oli vähim minu muredest. Tamlin tajus seda kõhklust, aga kas ta mõistis, et olin eitavalt vastamas? Kas Ianthe oli? Ma pean Tamlinile seda ütlema. Pean selgitama, et ei saa pulma tulla, mõnda aega küll mitte. Võib-olla tuleb niikaua oodata, kuni kaaslaseside paika laksab. Kuni ma kindlalt tean, et see ei saanud olla mingi eksitus. Et... et ma olen teda väärt.

      Võib-olla ootama ka seda, kuni temagi astub vastu teda jahtivatele luupainajatele. Kuni ta asjadel veidi oma haaret lõdvendab. Minul. Isegi kui ma mõistsin tema vajadust kaitsta, seda hirmu minu kaotamise ees... Vahest pean naastes kõike selgitama.

      Aga – nii paljud nägid seda, nägid mind kõhklemas.

      Mu alahuul värises. Hakkasin kleiti lahti nööpima ja sikutasin selle siis üle õlgade.

      Lasin uhkel rüül maha libiseda siidi, tülli ja helmeste ohkena, see oli justkui marmorpõrandale lössi vajunud suflee. Astusin sellest suure sammuga välja. Isegi mu aluspesu näis naeruväärne: vahulised siidiriismed olid mõeldud ainult Tamlinile imetlemiseks – ja siis ribadeks kiskumiseks.

      Napsasin kleidi kätte, tormasin riidekapi juurde ja tõukasin selle sinna sisse. Siis koorisin aluspesu seljast ja loopisin sinna järele.

      Mu tätoveering torkas valge siidi- ja satsikuhja taustal kaugelt silma. Hingamine muudkui kiirenes. Ma ei märganudki oma pisaraid, kui rabasin pihku esimese riidekapist leitud kangatüki – komplekti türkiissiniseid ööriideid – ja tõukasin jalad pahkluuni ulatuvatesse pükstesse. Tõmbasin selga samasuguse lühikeste varrukatega särgi, alumine äär riivas mu naba. Ma ei hoolinud asjaolust, et see pidi olema mingi Öökoja mood. Ma ei hoolinud sellest, et need olid pehmed ja soojad.

      Ronisin suurde kohevasse voodisse. Siidpehmed linad ja tekid tervitasid mu keha. Jõudsin vaevu kindlamalt sisse hingata, et kummalgi küljel lampe kustu puhuda.

      Ent niipea, kui pimedus ruumi kattis, tabasid nuuksed mind täielikult – suured ahmivad hingeldused judisesid minust läbi ja voogasid avatud aknast välja tähisesse, lumest suudeldud öhe.

      Rhys ei valetanud väites, et pean temaga koos hommikul einestama.

      Mu kunagised teenijad Mäealuselt ilmusid kohe koidiku järel minu ukse taha koputama. Ma poleks muidu ilusaid tumedapäiseid kaksikuid ehk ära tundnudki, kui nad poleks käitunud nii, nagu tundnuks nemad mind. Ma ei näinud toona neid iial muul moel kui varjudena, nende nägusid kattis alati läbistamatu öö. Kuid siin – või siis vahest Amarantha puudumise tõttu – olid nad üleni füüsilised.

      Nuala ja Cerridwen. Mõtisklesin, kas nad olid end mulle kunagi üldse nimepidi tutvustanud. Kas ma suutsin Mäealusel elades üldse millestki hoolida või midagi tähele panna.

      Esimene leebe koputus raputas mu ärkvele – mitte et ma oleks öö jooksul kuigi palju maganud. Silmapilguks imestasin, miks mu voodi mõjus nii palju pehmemana, miks kauguses voogasid mäed ja mitte kevadrohi ning künkad... Siis tuli kõik hoovates tagasi. Koos tuikava ja vaibumatu peavaluga.

      Teisele kannatlikule koputusele järgnes summutatud selgitus läbi ukse selle kohta, kes nad on. Rabelesin voodist välja neid sisse laskma. Näruselt kohmetu tervitamise järel teavitasid nad mind peatsest hommikusöögist. Pidin end kähku pesema ja riietama.

      Ma ei vaevunud küsima, kas viimase käsu taga seisis Rhys või oli see nende enda soovitus selle põhjal, kui süngena ma kahtlemata paistsin. Nad asetasid voodile mõned rõivaesemed ja lasid mul seejärel privaatselt pesuruumi minna.

      Tundsin kiusatust jääda vanni luksuslikku kuumusesse ka ülejäänud päevaks, kuid üks nõrk, lõputult lõbustatud tõmme lõikas läbi mu peavalu. Tundsin seda tõmmet – kord juba kutsus see mind nendel tundidel pärast Amarantha langust.

      Sukeldusin kaelani vette ja uurisin selget talvetaevast. Äge tuul piitsutas lund nende lähedal asuvatelt tippudelt... Ei mingit märki temast, ei mingit pekslevate tiibade kõminat. Aga taas sikutas see tõmme mu mõistust, mu sisikonda – kutse. Nagu teenijate kelluke.

      Rhysi mahlakalt needes hõõrusin end puhtaks ja riietusin jäetud rõivastesse.

      Ja