Rooside ja Okaste Koda 2: Udu ja Maru Koda. Sarah J Maas

roosiõite, kohe üle rohu ja paelte, mis jooksid kaht poolt ääristavate toolide juurest vahekäiku.

      Mu naha ja luude vahel ümises ning trummeldas, tõusis ja trügis miski. See nähvas läbi vere…

      Nii palju silmi. Liiga palju minule surutud silmi. Tunnistajaks igale minu sooritatud kuriteole, igale alandusele…

      Ma ei tea, miks ma üldse vaevusin kindaid kandma. Miks ma lasin Ianthel end veenda.

      Hääbuv päike kõrvetas liiga kuumalt, aed oli hekkidest liiga piiratud. Sama pääsmatu kui tõotus, mida olin andmas ja mis pidi mind temaga igaveseks köitma. Aheldama ta minu murtud ja väsinud hinge külge. Olend minu sees vähkres nüüd, mu keha vappus paisuva jõuga, kui see väljapääsu jahtis…

      Igaveseks – ma ei parane kunagi. Ei vabane kunagi endast, sellest kongist, kus ma kolm kuud veetsin…

      „Feyre,” lausus Tamlin. Mehe käsi oli kindel, kui ta jätkuvalt minu käe poole sirutus. Päike vajus läänepoolse aiamüüri ääre taha, varjud koondusid õhku jahutama.

      Kui ma minekule pöördun, hakkavad nad rääkima, aga ma ei suutnud teha viimaseid üksikuid samme. Ma ei suutnud, ei suutnud, ei suutnud…

      Valmistusin sealsamas laiali lagunema. Just sel hetkel – ja nad näevad täpsemalt, kui puruks ma olen.

      Aita mind, aita mind, aita mind, anusin kedagi. Ükskõik keda. Anusin esireas istuvat Lucieni, kelle metallsilm mulle kinnitus. Anusin Ianthet, kelle nägu oli kapuutsi varjus tüüne ja kannatlik ja armas. Päästa mind – palun päästa mind. Vii mind minema. Tee sellele kohe lõpp.

      Tamlin astus sammu minu poole – tema silmi varjutas mure.

      Taganesin sammu. Ei.

      Tamlini suu tõmbus pingule. Rahvas pomises. Kuldse haldjavalgusega koormatud siidlindid sätendasid meie kohal ja lõid ümbruse ärkvele.

      Ianthe lausus mahedalt: „Tule, mõrsja, ja lase end liita oma tõelise armastusega. Tule, mõrsja, ja lase headusel viimaks ometi võidutseda.”

      Hea. Ma polnud kaugeltki hea. Ma olin eimiski ja mu hing, mu igavene hing oli neetud…

      Üritasin reeturlikke kopse sundida õhku sisse tõmbama, et saaksin öelda välja selle sõna. Ei – ei.

      Aga ma ei pidanudki seda tegema.

      Minu taga raksatas kõu, justkui oleks üksteise vastu löödud kaht rahnu.

      Rahvas karjus, taganes. Mõni haihtus lausa minema, kui pimedus lahvatas.

      Keerasin kannapeal ringi. Avastasin läbi öö, mis triivis minema kui suits tuules, et Rhysand kohendas taamal musta kuue revääre.

      „Tervist, Feyre, mu kullake,” nurrus ta.

      5.

      PEATÜKK

      See poleks pidanud mind üllatama. Rhysandile meeldis ju kõigest vaatemängu teha. Ja tema jaoks oli Tamlini närvi ajamine omaette kunst.

      Aga seal ta oli.

      Rhysand, Öökoja vürst, seisis nüüd minu kõrval. Pimedust imbus temast nagu tinti vette.

      Rhysand kallutas pea viltu, tema sinakasmustad juuksed nihkusid selle liigutuse peale. Violetsed silmad sätendasid kuldses haldjavalguses, kui need kinnitusid Tamlinile. Kui ta tõstis käe sinnapoole, kus Tamlinil ja Lucienil ja vahtidel olid mõõgad pooleldi välja tõmmatud. Kui nad kaalusid parajasti, mil moel mind eest ära saada ja kuidas Rhysandi pikali panna…

      Ent selle käetõste peale nad tardusid.

      Ianthe taganes aeglaselt, näolt valgunud igasugune jume.

      „On alles kena väike pulmake,” poetas Rhysand. Ta torkas käed taskutesse ning arvukad mõõgad jäid oma tuppedesse. Allesjäänud rahvas trügis minema, mõned ronisid eemale pääsemiseks üle toolide.

      Rhys vaatas mind aeglaselt üle ja laksutas mu siidkinnaste peale keelt. Mis iganes mu naha all end kogus, muutus nüüd liikumatuks ja külmaks.

      „Kasi siit põrgu päralt minema,” urises Tamlin meie poole marssides. Tema nukkidest kärisesid välja küünised.

      Rhys laksutas uuesti keelt. „Oi, mina küll nii ei arva. Pean teoks tegema oma kokkulepe Feyre-kullakesega.”

      Mu kõht tõmbus õõnsaks. Ei – ei, mitte praegu.

      „Kui üritad kokkulepet murda, siis tead küll, mis juhtuma hakkab,” jätkas Rhys. Ta kõkutas veidike naerda rahva peale, kes endiselt üksteisele otsa koperdas, et tema juurest minema pääseda. Ta tõmbas lõuaga minu poole. „Andsin sulle kolm kuud vabadust. Peaksid mind nähes vähemalt õnnelik olema.”

      Vappusin liiga hullusti, et midagi öelda. Rhysi silmad värelesid pahameelest.

      See ilme kadus selleks ajaks, kui ta uuesti Tamlini poole pöördus. „Ma võtan ta nüüd kaasa.”

      „Ära mõtlegi,” lõrises Tamlin. Tema taga oli poodium tühi, Ianthe haihtus täielikult. Nagu suurem osa kohalolijatest.

      „Kas ma segasin? Arvasin, et see sai läbi.” Rhys heitis mulle mürgist tilkuva naeratuse. Ta teadis läbi selle sideme või mis iganes meie vahel peituva maagia, et olin parajasti ära ütlemas. „Vähemalt Feyre näib küll nii arvavat.”

      Tamlin lõrises: „Las me lõpetame tseremoonia…”

      „Sinu peapreestrinna,” nähvas Rhys, „näib samuti arvavat, et see on läbi.”

      Tamlin kangestus, kui vaatas üle õla ja avastas eest tühja altari. Kui ta uuesti meie poole pöördus, olid küünised pooleldi käte sisse tagasi tõmbunud. „Rhysand…”

      „Mul pole kauplemiseks tuju,” sisistas Rhys, „ehkki suudaksin selle oma kasuks keerata. Olen selles kindel.” Võpatasin, kui tema käsi mu küünarnukki silitas. „Lähme.”

      Ma ei liigutanud end.

      „Tamlin,” kähistasin ma.

      Tamlin astus üheainsa sammu minu poole. Mehe kuldne nägu tõmbus kollakaks, kuid püsis Rhysil. „Ütle oma hind.”

      „Ära näe vaeva,” kõõrutas Rhys ja võttis mind käevangu. Iga kokkupuude oli jäle. Talumatu.

      Ta viib mu tagasi Öökotta. Paika, mille põhjal Amarantha väidetavalt Mäealuse lõi. See oli täis räigusi ja piinamist ja surma…

      „Tamlin, palun sind.”

      „Kui dramaatiline,” ilkus Rhysand mind lähemale sikutades.

      Ent Tamlin ei liigutanud ennast – ja need küünised olid täielikult asendunud sileda nahaga. Tamlin kinnitas pilgu Rhysile, huuled tõmbusid lõrinal pingule. „Kui sa talle viga teed…”

      „Ma tean, ma tean,” venitas Rhysand. „Toon ta nädala pärast sulle tagasi.”

      Ei – ei! Tamlin ei teeks selliseid ähvardusi, kui need poleks tähendanud, et ta laseb mul minna. Isegi Lucien vahtis Tamlinit ammulisui, nägu maruvihast ja šokist valge.

      Rhys lasi mu küünarnukist lahti ainult selleks, et libistada käsi ümber mu piha ja suruda mind oma küljele. Ta sosistas mulle kõrva: „Hoia kinni.”

      Seejärel pimedus möiratas. Tuul kiskus mind siia-sinna, maapind langes alt ja maailm kadus mu ümbert. Jäi ainult Rhys. Vihkasin teda, kui klammerdusin tema külge. Vihkasin teda kogu südamest.

      Seejärel pimedus haihtus.

      Esmalt haistsin jasmiini – siis nägin tähti. Terve tähemeri väreles kumavate kuukivist sammaste taga, mis raamisid uhket vaadet lõpututele lumemütsidega mägedele.

      „Tere tulemast Öökotta,” ühmas Rhys vaid.

      See oli