Rooside ja Okaste Koda 2: Udu ja Maru Koda. Sarah J Maas

ei kavatsenud seda teha, kuid noogutasin.

      Ruumist välja lipsates piilusin ettepoole – sinna, kus Tamlinit ja Lucieni ümbritses ring mees- ning naissoost suurhaldjatest. Nad polnud vahest nii rafineeritud kui mõned ülejäänud, aga... Neil oli selliste isikute ilme, kes on kaua koos ja üksteise kõrval võidelnud. Tamlini sõbrad. Tamlin tutvustas mind neile ja ma unustasin kohe nende nimed. Ma ei üritanudki neid uuesti teada saada.

      Tamlin kallutas pea kuklasse ja naeris. Teised huilgasid koos temaga.

      Lahkusin enne, kui ta jõudis mind märgata. Libistasin end läbi rahvarohkete koridoride, kuni jõudsin elamutiiva hämarale ja tühjale ülakorrusele.

      Üksinda magamistuppa jäädes ja mõtteid heietades ei mäletanud ma enam viimast korda, kui südamest naersin.

      Lagi tungis alla. Suured nürid ogad olid nii tulised, et ma nägin neil kuumust värelemas, kuigi lamasin aheldatult põranda küljes. Aheldatult, sest ma ei osanud lugeda ega suutnud veerida kokku seinale kirjutatud mõistatust ja Amarantha tundis heameelt lasta mind ogade otsa ajada.

      Lähemale ja lähemale. Polnud kedagi, kes tõttaks mind sellest hirmsast surmast päästma.

      See teeb haiget. See teeb põrguvalu ja on aeglane ning ma nutaks – võib-olla nutaks isegi oma ema järele, kes minust kunagi nagunii ei hoolinud. Võib-olla ma anuks, et ta päästaks mind…

      Vehklesin käte-jalgadega, kui voodis istuli sööstsin ja nähtamatuid kette sikutasin.

      Oleksin viskunud vannitoa poole, kui mu jalad ja käed poleks nii hullusti vappunud. Kui ma oleks suutnud hingata, hingata, hingata…

      Uurisin judinal magamistuba. Päris – see oli päris. Need õudused olid luupainajad. Ma olin väljas, ma elasin, ma viibisin ohutus kohas.

      Üks öine tuuleke hõljus läbi avatud akna sisse, sasis mu juukseid, kuivatas külma higi mu peal. Tume taevas kutsus, tähed näisid nii tuhmid ja väikesed nagu härmakübemed.

      Bron kõlas nii, nagu oleks minu ja middengardi-ussi kohtumise vaatamine olnud spordivõistlus. Justkui ma polnukski ühe vea kaugusel sellest, et mind oleks üleni alla kugistatud ja mu luud välja sülitatud.

      Pealtnäha nii päästja kui ka kojanarr.

      Koperdasin avatud akna juurde ja lükkasin selle rohkem lahti, tehes vabaks vaate tähisele pimedusele.

      Toetasin pea seina vastu ja nautisin jahedaid kive.

      Mõne tunni pärast olen ma abielus. Ma saan õnneliku lõpu. Ükskõik, kas ma väärin seda või mitte. Aga see maa, see rahvas – nemad saavad ka oma õnneliku lõpu. Esimesed sammud paranemise poole. Rahu poole. Ja siis saavad asjad kombe.

      Siis saan mina kombe.

      Ma vihkasin tõeliselt ja tõsiselt oma pulmakleiti.

      See oli mingi koletis tüllist ja šifoonist ja õhulisest siidist – nii erinev lohvakatest kleitidest, mida ma tavaliselt kandsin: pihik kiilus keha ümber, dekoltee kaardus alla mu rindu üles upitama ja kleidid... Kleidid olid üks sädelev telk, mis peaaegu hõljus sametises kevadõhus.

      Mõni ime, et Tamlin naeris. Isegi Alis ümises mind riietades omaette, kuid ei öelnud midagi. Tõenäoliselt seepärast, et Ianthe valis kleidi isiklikult täiendama mis iganes lugu ta kavatses täna põimida – legendi, mida ta maailmale kuulutab.

      Ma oleksin võinud kõige sellega toime tulla, kui poleks olnud puhvis õlakatteid. Need olid nii hiiglaslikud, et ma peaaegu nägin neid silmanägemise piirimail sätendamas. Pooleldi üles ja pooleldi alla sätitud lokitatud juuksed olid läbi põimitud pärlite, vääriskivide ja Katel-teab-millega. Mul kulus kogu enesekontroll sellele, et mitte peegli ees kössi tõmbuda enne, kui kaarduvast trepist alla peasaali laskun. Mu kleit sisises ja kahises iga sammuga.

      Peatusin suletud verandauste taga. Aeda kaunistasid kreemjad, punetavad ja taevasinised paelad ning laternad. Suurimasse hoovi olid paigutatud kolmsada tooli, igaühe neist võttis endale Tamlini õukond. Mina pidin suunduma mööda peamist vahekäiku ja taluma nende pilke enne, kui jõuan teises otsas oleva poodiumini – ja Tamlinini.

      Siis pühitseb ja õnnistab Ianthe meie liitu napilt enne päikeseloojangut, esindades kõiki kahtteist peapreestrinnat. Ta vihjas nende tungivale soovile kohal olla, kuid mingi kavaluse kaudu suutis ta ülejäänud eemal hoida. Kas siis selleks, et võita kogu tähelepanu endale või säästa mind sellest, et nende kari mind taga ajab. Ma ei osanud seda öelda. Võib-olla mõlemal põhjusel.

      Mu suu muutus paberkuivaks, kui Alis kleidi sädelevat sleppi aiauste varjus soputas. Siid ja läbipaistev kangas sahisesid ning ohkasid. Pigistasin kahvatut buketti kinnastatud kätes ja murdsin varred peaaegu pooleks.

      Küünarnukkideni ulatuvad siidkindad pidid varjama märgistusi. Ianthe tõi need selsamal hommikul sametiga vooderdatud karbis ise kohale.

      „Ärge närvitsege,” laksutas Alis keelt. Naise puukoore karva nahk oli mesikuldses õhtuvalguses rikkalik ja õhetav.

      „Ma ei närvitse,” käristasin vastu.

      „Te nihelete nagu mu noorim õepoeg juukselõikuse ajal.” Alis lõpetas kleidiga askeldamise ja ajas minema teenrid, kes saabusid mind enne tseremooniat piiluma. Teesklesin, et ma ei näinud neid ega sätendavat, päikeseloojangust kullatud rahvast hoovil. Mängisin nähtamatu tolmukübemega seelikutel.

      „Olete imeilus,” lausus Alis vaikselt. Teadsin üpris veendunult, et tema mõtted mu kleidi kohta olid samad kui mul endal, ent ma uskusin teda.

      „Aitäh.”

      „Ja te kõlate, nagu läheksite omaenda matustele.”

      Kleepisin näole irve. Alis pööritas silmi ja müksas mind uste poole, kui need avas surematu tuul ning sisse voogas laulvat muusikat. „See saab läbi rutem, kui jõuate silmagi pilgutada,” lubas ta mind õrnalt viimasesse päikesevalgusesse tõugates.

      Kolmsada osalejat tõusis püsti ja keeras kohapeal minu poole.

      Alles kogunesid mu viimase katsumuse ajal nii paljud mind vaatama, mind hindama. Kõik kaunites riietes, nii sarnastes sellega, mida nad Mäealusel kandsid. Nende näod hägustusid, sulasid kokku.

      Alis köhatas maja varjudest ja ma hakkasin kõndima, vaatasin poodiumit…

      Tamlinit.

      Mul tõmbas hinge kinni. Raske oli jätkata teed trepist alla, takistada põlvedel nõtkumast. Mu tulevane oli oma rohekuldses tuunikas oivaline, tema pealael kiiskas läikima löödud loorberilehtedest kroon. Ta oli oma maagiat rohkem vallandanud, lubas surematul valgusel ja ilul läbi paista – minu jaoks.

      Mu pilk ahenes talle, minu vürstile. Mehe suurtes silmades läigatas miski, kui astusin pehmele murule valgete roosiõite sisse…

      Ja punastesse.

      Kellegi käsi oli pritsinud punaseid kroonlehti ees olevale rajale nagu veretilku valgete sekka.

      Sundisin pilgu üles Tamlinile, tema õlad olid taga, pea kõrgel.

      Nii teadmatu sellest, kui tõeliselt katki ja sünge olin ma seesmiselt. Kui sobimatu valgete riiete tarbeks, kui mu käed olid nii määritud.

      Kõik teised mõtlesid seda küll. Pidid lihtsalt mõtlema.

      Iga samm oli liiga kiire, lennutas mind poodiumi ja Tamlini poole. Ja Ianthe poole. Täna õhtul tumesinisesse rüütatud naine säras kapuutsi ja hõbekrooni all.

      Justkui oleks ma hea – justkui poleks ma mõrvanud kaht nendesugust.

      Ma olin mõrvar ja valetaja.

      Minu ees lasus kobar punastest kroonlehtedest – täpselt selliselt kogunes haldjanooruki veri mu jalgade ette loiguks.

      Kümne sammu kaugusel poodiumist, selle punase läraka äärel, aeglustasin ma sammu.

      Ja siis seisatasin.

      Kõik