Rooside ja Okaste Koda 2: Udu ja Maru Koda. Sarah J Maas

kastis, kui ma neid tapsin. Nägin nende irvitavaid maolõustu, kui nad üritasid mind metsas ära fileerida.

      Tamlin lausus vaikselt: „Ma ei saa teha seda, mida pean tegema, kui ma muretsen selle üle, kas sa oled väljaspool ohtu.”

      „Muidugi olen ma väljaspool ohtu.” Minu jõu ja kiiruse juures on mul suurhaldjana hea võimalus minema pääseda, kui midagi juhtub.

      „Palun – palun lihtsalt tee seda minu pärast,” ütles Tamlin täku paksu kaela silitades, kui elajas kärsitult hirnatas. Teised ajasid juba oma ratsud kergele galopile, esimene neist jõudis peaaegu metsa varju. Tamlin nõksatas lõuaga minu taga kõrguvale alabastermõisale. „Olen kindel, et majas on asju, kus kaasa lüüa. Võiksid ka maalida. Proovi seda uut komplekti, mille ma sulle talvise pööripäeva puhul kinkisin.”

      Majas ei oodanud mind muu kui pulmade planeerimine, sest Alis ei lubanud mul lillegi liigutada. Mitte seepärast, kes ma olin Tamlini jaoks, kelleks ma pidin tema jaoks saama, vaid... seepärast, mida ma tegin tema, tema poiste ja Prythiani heaks. Kõik teenijad olid samasugused, mõned nutsid ikka veel tänutundest, kui nad minust koridoris möödusid. Ja mis puutus maalimisse...

      „Hea küll,” kähistasin ma. Sundisin end talle silma vaatama, sundisin end naeratama. „Ole ettevaatlik,” ütlesin ma ning mõtlesin seda tõsiselt. Mõte sellest, et ta läheb sinna, jahib koletisi, kes teenisid kord Amaranthat...

      „Ma armastan sind,” lausus Tamlin tasahilju.

      Noogutasin ja pomisesin vastu, kui tema ratsu sammus sinna, kus Lucien endiselt ootas. Saadik kortsutas nüüdseks juba kergelt kulmu. Ma ei jäänud nende lahkumist vaatama.

      Kulutasin aega selleks, et aiahekkide vahelt läbi taanduda. Kevadlinnud siutsusid rõõmsalt, kruus krudises õblukeste kingade all.

      Vihkasin erksaid kleite, mis olid saanud mu igapäevaseks vormiks. Samas polnud mul südant seda Tamlinile öelda. Ta ostis neid nii palju kokku, kuna oli mind neid kandmas nähes nii õnneliku ilmega. Kuna tema sõnad polnudki tõest kaugel. Sel päeval, kui ma tõmban jalga püksid ja panen selga kuue, kui ma kinnitan enda külge relvi nagu peeneid ehteid, saadab see sõnumi selgehäälselt ja kaugele üle maade. Niisiis kandsin kleite ja lasin Alisil oma juukseid sättida – kas või selleks, et võita rahvale mingitki rahu ning mugavuse määra.

      Vähemalt ei puigelnud Tamlin vastu pistodale, mida ma kandsin oma puusal ja mis rippus juveelidega kaetud vöö küljes. Mõlemad kinkis mulle Lucien – pistoda neil kuudel enne Amaranthat, vöö tema langemisele järgnenud nädalatel. Kui kavatsed end hambuni relvastada, võiksid sama hästi ka hea välja näha, oli ta öelnud.

      Ent isegi, kui stabiilsus valitseks sada aastat, kahtlesin ikkagi, kas ma ärkaks kunagi mõnel hommikul ega paneks nuga vööle.

      Sada aastat.

      Seda mul oli – mul oli ees sajandeid. Sajandeid Tamliniga, sajandeid selles imekaunis vaikses paigas. Võib-olla jõuaksin end mingil hetkel ka korda teha. Võib-olla mitte.

      Peatusin rooside ja luuderohuga kaetud maja trepi ees ning piilusin paremale – piduliku roosiaia ja kohe selle taga olevate akende suunas.

      Tõstsin jala sellesse ruumi – oma vanasse maalistuudiosse – ainult korra siis, kui esimest korda tagasi tulin.

      Ja kõik need maalid, kõik tarbed, kogu see tühi lõuend, mis ootas, et ma valaks välja lugusid ja tundeid ja unenägusid... Ma vihkasin seda.

      Kõndisin toona mõne hetke pärast välja ega polnud sellest ajast peale tagasi läinud.

      Ma lõpetasin värvide ja tunnete ning pinnamustrite katalogiseerimise, lõpetasin selle märkamise. Suutsin vaevu mõisas rippuvaid maale silmitseda.

      Üks armas naishääl hõikas mu nime mõisa avatud uste vahelt ja pinge mu õlgades leevenes pisut.

      Ianthe. Peapreestrinna, ühtlasi ka suurhaldjast ülik ja Tamlini lapsepõlvesõbranna. Tema võttis endale kohustuse aidata pulmapidu planeerida.

      Ja kes võttis endale kohustuse kummardada mind ning Tamlinit, otsekui olnuks me värskelt vermitud jumalused, kelle õnnistas ja valis välja Katel isiklikult.

      Aga ega ma kaevelnud – kuna Ianthe tundis kõiki nii õukonnas kui ka sellest väljaspool. Tema püsis sündmustel ja õhtusöökidel minu kõrval, toitis mind üksikasjadega osalejate kohta ning tema oli peamine põhjus, miks ma selle talvise pööripäeva lõbusa keerise üle elasin. Ianthe oli ka see, kes juhtis tseremooniaid – ja mul oli enam kui heameel lasta tal valida, millised pärjad või vanikud peaks kaunistama mõisa ning selle ümbrust. Millised hõberiistad sobivad millise eine juurde.

      Kui see kõrvale jätta... ehkki Tamlin maksis mu argirõivaste eest, valis Ianthe silm need välja. Tema oli oma rahva süda, jumalanna käsi võidis teda juhtima kõiki eemale meeleheitest ja pimedusest.

      Ma ei näinud põhjust selles kahelda. Ta polnud mind veel eksiteele viinud – ja ma õppisin kartma päevi, kui tal oli tegemist omaenda templis mõisamaadel, kus ta palverändurite ning oma jüngrite eest hoolitses. Aga täna – jah, veeta aega Ianthega oli parem kui alternatiiv sellele.

      Korjasin koiduroosa kleidi seelikud kätte puntraks ja tõusin marmortrepist majja.

      Järgmisel korral, lubasin ma endale. Järgmisel korral räägin Tamlini ära, et ta laseks mul külla minna.

      „Oh, seda naist ei saa me küll lasta selle mehe kõrvale istuma. Nad kisuvad üksteist lõhki ja siis rikub veri meie laudlina ära.” Ianthe laup tõmbus kahvatu sinakashalli kapuutsi all kipra ja kortsutas sellele surutud tätoveeringut erinevatest kuufaasidest. Ta kritseldas läbi nime, mille vaid mõned hetked varem ühele toolijaotuse kaardile viskas.

      Päev tõmbus tasapisi soojaks. Ruum oli pisut umbne, ehkki avatud akendest hoovas tuult. Ja ometi jäi raske, kapuutsiga rüü selga.

      Kõik peapreestrinnad kandsid lohvakaid kunstipäraselt väändunud ja kihilisi rüüsid – kuigi kahtlemata olid nad kaugel sellest, et mõjuda mammalikult. Ianthe saledat pihta rõhutas peen vöö taevasinistest selgetest kividest, mis olid kõik täiuslikult ovaalsed ning püsisid säravas hõbedas. Ja tema kapuutsil istus sobituv diadeem – õrn hõbevõru, mida kaunistas keskel suur kivi. Selle alla oli volditud riidetükk, külge õmmeldud loor, mida sai üle lauba ja silmade tõmmata, kui Ianthe pidi palvetama, anuma Katelt ja Ema või lihtsalt mõtisklema.

      Ianthe näitas mulle kord, millisena mõjus riidetükk siis, kui see alla lasta: nähtaval olid ainult tema nina ja täidlane sensuaalne suu. Katla Hääl. Ma leidsin, et see vaatepilt on häiriv – et pelgalt näo ülemise poole katmine muutis erksa ja kavala naise mingil viisil ikooniks, millekski teiseks. Õnneks hoidis ta seda enamiku ajast üleval. Vahel võttis ta koguni kapuutsi peast, et lasta päikesel hullata pikkades, leebelt käharduvates kuldjuustes.

      Ianthe hõbesõrmused läikisid maniküüritud näppudel, kui ta kirjutas üles järgmise nime. „See on nagu mäng,” ütles ta läbi ülespidi nina ohates. „Kõik need mängunupud, kes võitlevad jõu või ülemvõimu nimel ja on valmis vajadusel verd valama. Teil on sellega ilmselt veider kohaneda.”

      Milline elegants ja jõukus – ometi säilis see metsikus. Suurhaldjad ei olnud sureliku ilma kihistavad aadlikud. Ei, kui nemad tülitsesid, siis pidi see lõppema, vererada järel. Sõna otseses mõttes.

      Kord olin ma värisenud, kui nendega hingamisruumi jagasin.

      Painutasin sõrmi, sirutasin ja moonutasin nahale graveeritud tätoveeringuid.

      Nüüd võisin võidelda nende kõrval, nende vastu. Mitte et ma oleks proovinud.

      Olin liigselt valve all – liiga suure jälgimise ja hinnangu all. Miks pidi vürsti mõrsja õppima võitlema, kui rahu naasis? See oligi olnud Ianthe loogika, kui ma tegin vea, et õhtueine ajal seda mainida. Tamlini kiituseks nägi tema asja mõlemast küljest: ma õpiks end kaitsma... kuid kuulujutud leviks.

      „Ega inimesed pole palju paremad,” ütlesin