Rooside ja Okaste Koda 2: Udu ja Maru Koda. Sarah J Maas

kõrgusest või mägesid katvast lumest, mis võimsate tuulte saatel looridena tippudelt maha hõljus nagu uitav udu.

      Saali täkkisid väikesed istumise, einestamise ja töötamise alad. Neid eraldasid kardinad, lopsakad taimed või kuukivist põrandale pillutatud paksud vaibad. Tuule toel hulpis laekaartest alla kõlkuvate värvitud klaaslaternate kõrval paar valguskera.

      Polnud kuulda ühtki karjet, hüüet ega palvet.

      Minu taga kerkivat valgest marmorist seina murdsid aeg-ajalt hämaratesse trepikodadesse viivad ukseavad. Seal pidi asuma ülejäänud Öökoda. Mõni ime, et ma kedagi röökimas ei kuulnud, kui nad kõik seal sees olid.

      „See on minu privaatresidents,” selgitas Rhys muretult. Tema nahk oli võrreldes minu mälestustega tumedam – pigem kuldne kui kaame.

      Kaame seetõttu, et Rhys veetis viiskümmend aastat Mäealusel luku taga. Uurisin teda. Otsisin mingitki märki massiivsetest läbipaistvatest tiibadest – nendest, millega lendamise armastamist ta mulle tunnistas. Aga seal polnud midagi. Ainult üks mulle muigav mees.

      Ja see liigagi tuttav olek – „Kuidas sa julged…”

      Rhys turtsatas. „Sellest ilmest su näol tundsin kohe kindlasti puudust.” Ta hiilis kassilike liigutustega lähemale, violetsed silmad muutusid summutatuks – surmavaks. „Pole tänu väärt, kas tead.”

      „Mille eest?”

      Rhys peatus vaevalt kolmandiku meetri kaugusel ja libistas käed taskutesse. Siin ei tunnetanud ma temast lainetavat ööd – ja mees nägi täiuslikkusest hoolimata peaaegu normaalne välja. „Et päästsin su siis, kui seda palusid.”

      Kangestusin. „Ma ei palunud midagi.”

      Tema põrnitsev pilk laskus mu vasakule käele.

      Rhys ei hoiatanud mind ette, kui rabas mul käsivarrest, lõrises tasahilju ja rebis kinda käest. Tema puudutus oli põletav raud. Võpatasin taandudes, kuid ta hoidis minust kõvasti kinni, kuni sai mõlemad kindad käest. „Kuulsin, kuidas sa kedagi anusid. Ükskõik keda, kes su päästaks, kes su minema viiks. Kuulsin ei-sõna su huulil.”

      Ma ei öelnud midagi.

      Ta keeras mu palja käe teistpidi. Mehe haare tugevnes, kui ta enda tätoveeritud silma uuris. Ta toksas pupilli. Ühe korra. Kaks korda. „Kuulsin seda valjusti ja selgesti.”

      Väänasin käe eemale. „Vii mind tagasi. Kohe. Ma ei tahtnud, et mind ära röövitaks.”

      Rhys kehitas õlgu. „Milline aeg oleks su siinviibimiseks veel parem? Võib-olla Tamlin ei märganud, et kavatsesid talle kogu tema koja ees ära öelda – võib-olla saad nüüd lihtsalt selles minu süüks panna.”

      „Värdjas. Sa tegid piisavalt selgeks selle, et mul oli... kõhklusi.”

      „Milline tänu, nagu alati.”

      Tegin raskustega üheainsa, sügava hingetõmbe. „Mida sa minust tahad?”

      „Tahan? Tahan, et sa alustuseks mind tänad. Seejärel võta see jube kleit seljast. Sa näed välja...” Mehe huuled vormusid julmaks jooneks. „Sa näed välja täpselt selline hirvesilmne näitsik, keda tema ja see halisev preestrinna sinust teha tahavad.”

      „Sa ei tea minu kohta midagi. Meie kohta.”

      Rhys heitis teadjamehe naeratuse. „Kas Tamlin siis teab? On ta vaevunud sinult kunagi küsima, miks sa igal ööl sisikonna välja öögid? Miks sa ei saa teatud ruumidesse minna või konkreetseid värve näha?”

      Tardusin. Rhys oleks võinud sama hästi mind alasti koorida. „Kasi põrgu päralt mu peast välja.”

      Tamlinil olid omaenda õudused, mida ta pidi kannatama, millega pidi vastamisi seisma.

      „Samad sõnad.” Ta marssis paar sammu eemale. „Arvad sa tõesti, et ma naudin seda, kui mind äratavad igal ööl pildid oksendavast sinust? Selles meievahelises sidemes ei sobi mul absoluutselt istuda esireas ajal, kui ma üritan magada.”

      „Tropp.”

      Veel üks naerupugin. Aga ma ei kavatsenud küsida, mida ta selle meievahelise sideme all täpsemalt silmas pidas. Ma ei kavatsenud kinkida talle rahulolu, et mõjun uudishimulikuna. „Mis puutub sellesse, mida ma veel sinust tahan...” Rhys viipas meie taga olevale hoonele. „Räägin sulle homme hommikusöögi ajal. Praeguseks säti end korda. Puhka.” Jälle väreles ta silmis see raev kleidi, soengu peale. „Mine parempoolsest trepist, üks korrus alla. Esimene uks on sinu tuba.”

      „Polegi vangikong?” Vahest oli rumal seda hirmu paljastada, seda talle soovitada.

      Ent Rhys pöördus pooleldi, kulmud kerkimas. „Sa pole mu vang, Feyre. Sa sõlmisid kokkuleppe ja mina teen selle teoks. Sa oled minu külaline minu kojaliikme privileegidega. Keegi minu alamatest ei puutu sind, ei tee sulle viga ega isegi mõtle sinust halvasti seni, kuni sa siin viibid.”

      Mu keel oli kuiv ja raske, kui küsisin: „Ja kes võiks olla need alamad?”

      „Osa elab siin – mäe sees meie all.” Ta kallutas pea viltu. „Neil on keelatud siia residentsi jalga tõsta. Nad teavad, et allkirjastavad sellega oma surmaotsuse.” Tema pilk kohtus minu omaga, mehe silmad olid karmid ja selged. Justkui tajuks paanikat, sisse hiilivaid varje. „Amarantha polnud kuigi loominguline,” lausus ta tasase raevuga. „Minu koda selle mäe sees on ammu kardetud. Too nõid otsustas seda matkida, rikkus ruumi Prythiani püha mäe sees. Nii et, jah: selle mäe all on koda. Su armas Tamlin eeldab, et allutan sind just nimelt sellele. Aeg-ajalt ma juhin seda, kuid suuremalt jaolt valitseb see ennast ise.”

      „Millal sa mu sinna viid?” Kui pean uuesti maa alla minema, nägema uuesti neid õudusi... Kavatsesin teda anuda – anuda, et ta mind sellest säästaks. Mind ei huvitanud, kui haledaks see mind muudab. Kaotasin juba ammu igasuguse tõrke selle vastu, milliseid piire ma ellujäämiseks ületaks.

      „Ma ei vii.” Ta pööritas õlgu. „See on minu kodu. Koda selle all on mu amet, nagu teie, surelikud, seda kutsute. Mulle ei meeldi, kui need kaks liiga sageli kattuvad.”

      Mu kulmud kerkisid pisut. „Surelikud?”

      Tähevalgus tantsiskles ta näo tasapindadel. „Kas peaksin sind millekski muuks pidama?”

      Väljakutse. Tõukasin eemale ärrituse selle lõbu peale, mis jälle tema huulenurki sikutas, ning ütlesin hoopis: „Ja ülejäänud su koja elanikud?” Öökoda oli tohutu – suurem kui miski muu Prythianis. Ja kõikjal meie ümber kõrgusid need tühjad, lumest piitsutatud mäed. Ei mingeid märke asulatest, linnadest, üldse millestki.

      „Pillutatud kõikjale, elutsevad oma soovi järgi. Täpselt nagu sinul on nüüd vabadus uidata seal, kus soovid.”

      „Ma soovin koju uidata.”

      Rhys naeris. Ta jalutas viimaks saali teise otsa, mis lõppes tähtedele avatud verandaga. „Olen valmis igal ajal vastu võtma su tänu, kas tead,” hüüdis ta mulle tagasi vaatamata.

      Minu silme ees lõhkes punast. Ma ei suutnud hingata piisavalt kiiresti, ei suutnud mõelda valjemini sellest möirgest oma peas. Ühel silmapilgul põrnitsesin talle järele – järgmisel hoidsin juba kinga käes.

      Heitsin selle tema poole kogu jõuga.

      Kogu märkimisväärse, surematu jõuga.

      Nägin vaevu oma siidsussi, kui see lendas läbi õhu sama kiiresti kui langev täht. Kiiremini, kui isegi üks vürst suutis selle lähenemist tajuda.

      Ja see põrutas talle vastu pead.

      Rhys keerles ringi, käsi tõusis kuklale, silmad suured kui tõllarattad.

      Mul oli teine king juba käes.

      Vürsti huuled tõmbusid hammastelt. „Katsu sa ainult.” Ägedus – ta pidi olema täna ikka erilises tujus, kui lasi oma keevalisusel nii palju välja paista.