Rooside ja Okaste Koda 2: Udu ja Maru Koda. Sarah J Maas

mis kuuletusid mu hääletutele käskudele. „Kuidas siis kõik mind kutsuma hakkavad?” Tamlin riivas alla kallutades mu naba ja imes mu rinnanibu endale suhu.

      „Hmm?” küsis ta ja mürin nibu vastas pani mind vähkrema.

      „Kas kõik hakkavad siis lihtsalt mind Tamlini naiseks kutsuma? Kas ma saan... tiitli?”

      Ta tõstis pead, et mind vaadata. „Kas sa tahad tiitlit?”

      Enne, kui jõudsin vastata, näksas ta mu rinda ja limpsis siis väikese vigastuse üle – samal ajal, kui tema sõrmed viimaks ometi mu jalge vahele laskusid. Ta silitas aeglaste, õrritavate ringidega. „Ei,” ahmisin ma. „Aga ma ei taha, et rahvas...” Katel mind keetku, tema neetud sõrmed – „ma ei tea, kas ma tulen toime sellega, et nad mind vürstinnaks kutsuvad.”

      Tamlini sõrmed libisesid taas minusse ja mees urises heakskiitvalt mu reite vahel oleva märguse peale, mis pärines nii minust kui ka temast. „Nad ei kutsugi,” ütles ta mu nahale. Ta sättis end uuesti minu kohale ja libistas end mööda mu keha alla, jättes käigu pealt maha suudlusi. „Pole olemas sellist asja nagu vürstinna.”

      Ta pigistas mu reisi, et mu jalgu laiali ajada, langetas suu ja…

      „Mis mõttes pole olemas sellist asja nagu vürstinna?”

      Kuumus, puudutus – see kõik peatus.

      Ta vaatas mu jalgade kohalt üles ja ma jõudsin peaaegu tippu. Aga see, mida ta ütles, mida vihjas... Ta suudles mu reie sisekülge. „Vürstid võtavad ainult naisi. Kaasasid. Pole kunagi olnud ühtki vürstinnat.”

      „Aga Lucieni ema…”

      „Tema on Sügiskoja emand. Mitte vürstinna. Täpselt nagu sinust saab Kevadkoja emand. Nemad pöörduvad sinu poole nii, nagu nad pöörduvad tema poole. Nad austavad sind nii, nagu nad austavad teda.” Ta langetas pilgu tagasi kehaosale, mis asus mõne sentimeetri kaugusel tema suust.

      „Nii et Lucieni…”

      „Ma ei taha praegu kuulda su huultel ühegi teise mehe nime,” urises ta ja langetas suu minu peale.

      Tema esimese keeletõmbe peale lõpetasin vaidlemise.

      3.

      PEATÜKK

      Tamlini süü pidi teda karmilt tabama, sest järgmisel päeval ootas Lucien mind pakkumisega vaadata üle arengud lähedal asuvas külas. Tamlin ise oli kusagile kadunud.

      Ma polnud käinud selles külas kaugelt rohkem kui kuu – ma ei suutnud meenutada viimast korda, kui üldse mõisamaadelt lahkusin. Paar külaelanikku kutsuti küll meie talvise pööripäeva pidustustele, kuid ma suutsin tohutus rahvamassis vaevu enamat teha kui neid tervitada.

      Hobused seisid juba saduldatuna talli peaukse ees. Loendasin vahte kaugema värava juures (neli), kummalgi pool maja (kaks igal nurgal) ja neid, kes olid nüüd aias, mille kaudu ma just välja tulin (kaks). Ehkki ükski neist ei rääkinud, surusid valvsad pilgud mulle peale.

      Lucien hakkas just õunikhalli ratsu otsa ronima, kuid ma lõikasin tal tee ära. „Kukkumine su neetud hobuse pealt?” sisistasin ma teda tõugates.

      Lucien lausa tuikus tagasi, mära hirnatas ärevusest ja ma pilgutasin oma väljasirutatud käe peale silmi. Ma ei lubanud endal mõelda, mida valvurid sellest arvaks. Enne, kui Lucien jõudis midagi öelda, nõudsin ma: „Miks sa nagade kohta valetasid?”

      Lucien ristas käed, mehe metallsilm ahenes ja ta raputas punaseid juukseid näo eest ära.

      Pidin korraks kõrvale vaatama.

      Amarantha juuksed olid tumedamad ja nägu kreemjalt valge, üldse mitte selline nagu päikesest suudeldud kuld Lucieni nahal.

      Uurisin selle asemel talli tema taga. Vähemalt oli see suur ja avar, tallitöölised askeldasid nüüd teises tiivas. Tavaliselt kaasnes mul tallis viibimisega vähe probleeme, peamiselt siis, kui ma piisavas tüdimuses seal hobuseid külastasin. Küllaldaselt ruumi, et liikuda, et põgeneda. Seinad ei mõjunud liiga... püsivatena.

      Mitte nagu liiga madalas ja liiga paksude seintega köögis, kus aknad polnud läbi ronimiseks piisavalt suured. Mitte nagu töötoas, kus nappis loomulikust valgusest või lihtsatest väljapääsudest. Mul oli peas pikk loetelu paikadest, mida ma suutsin ega suutnud mõisas taluda. Need olid järjestatult täpselt selliselt, kui palju need panid mu keha lukustuma ja higistama.

      „Ma ei valetanud,” pressis Lucien pingutatult. „Tehniliselt ma kukkusin oma hobuselt.” Ta patsutas ratsu külge. „Pärast seda, kui üks neist mind hobuse seljast maha paiskas.”

      Milline haldjalik viis mõelda, valetada. „Miks?”

      Lucien vajutas suu kõvasti kinni.

      „Miks?”

      Ta vaid käänas end tagasi kannatliku mära poole. Aga ma tabasin ilme tema näol – seda... haletsust tema silmas.

      Pahvatasin: „Kas me ei võiks pigem kõndida?”

      Ta keeras end aeglaselt. „Sinna on viis kilomeetrit.”

      „Ja sa suudad selle mõne minutiga läbi joosta. Tahan näha, kas ma jõuan sammu pidada.”

      Mehe metallsilm vurises. Teadsin, mida ta ütleks enne, kui suu avas.

      „Vahet pole,” ütlesin oma valge mära poole suundudes. See oli armsa loomuga elajas, ehkki pisut laisk ja ärahellitatud. Lucien ei proovinud mind ümber veenda ja püsis vagusi, kui me mõisast metsateele ratsutasime. Kevad oli täies õieilus, tuulel lastiks sirel ja rada ääristavas põõsastikus sahistas elu. Ei mingit märki boggest, nagadest või ühestki teisest elukast, kes kord metsale taolise liikumatuse heitsid.

      „Ma ei taha su neetud haletsust,” laususin viimaks.

      „See pole haletsus. Tamlin käskis mul vaikida…” Mees võpatas pisut.

      „Ma pole klaasist. Kui sind ründasid nagad, väärin sellest teada saamist.”

      „Tamlin on minu vürst. Tema annab käsu, mina järgin seda.”

      „Seda meelelaadi siis sul küll polnud, kui tegutsesid tema käskude järgi ja mind surieliga kohtuma utsitasid.” Olin toona peaaegu surmasuus.

      „Siis olin ma meeleheitel. Me kõik olime. Aga nüüd – nüüd vajame korda, Feyre. Me vajame reegleid ja hierarhiat ja korda, kui meil on lootustki taas kõike üles ehitada. Nii et see, mida Tamlin ütleb, läheb käiku. Mina olen esimene, kelle poole teised vaatavad. Mina annan eeskuju. Ära palu mul riskida selle koja stabiilsusega sel moel, et hakkan vastu. Mitte praegu. Tamlin annab sulle niipalju liikumisruumi, kui saab.”

      Sundisin liigkitsaid kopse täituma kindla hingetõmbega. „Arvestades kõike seda, kuidas sa keeldud suhtlemast Ianthega, kõlad küll väga tema moodi.”

      Lucien sisistas: „Sul pole aimugi, kui raske tal on sind isegi mõisamaadelt välja lasta. Ta on arvatust märksa suurema surve all.”

      „Ma tean täpselt, kui palju survet Tamlin talub. Ja mulle ei jõua siiani kohale, et minust on saanud armetu vang.”

      „Sa ei ole…” Ta surus hambad risti. „Asi pole nii ja sa tead seda isegi.”

      „Tamlin lasi mu lõdvalt omapäi jahtima ja ringi uitama, kui olin pelgalt inimene. Kui piirid olid märksa vähem kindlad.”

      „Ta ei hoolinud sinust siis nii, nagu hoolib praegu. Ja pärast Mäealusel juhtunut...” Sõnad kolisesid mu peas, liigselt pinges lihaseid pidi. „Ta on kabuhirmul. Kabuhirmul selle üle, et näeks sind oma vaenlaste käes. Ja ka nemad teavad seda. Nad teavad, et Tamlinist jagu saamiseks on vaja sind.”

      „Sa arvad, et ma ei tea seda? Aga kas Tamlin eeldabki tõepoolest, et veedan ülejäänud elu selles mõisas, kantseldan teenijaid ja kannan ilusaid riideid?”