Rooside ja Okaste Koda 2: Udu ja Maru Koda. Sarah J Maas

päeval, kui Tamlin palus mul endaga abielluda, tundsin seda kohe kindlasti. Nutsin rõõmust, kui ütlesin talle jaa, jaa – tuhat korda jaa, ning armatsesin temaga sellel metsalillede välul, kuhu ta mind selleks tarbeks tõi.

      Ianthe noogutas. „Seda liitu on Katel ise õnnistanud. See, et elasite üle Mäealuse õudused, vaid tõestab seda.”

      Tabasin sel hetkel Ianthe pilgu, mis mu vasakule käele, tätoveeringute poole libises.

      Tundsin tohutut soovi kätt laua alla peita.

      Tema laubal olev tätoveering oli maalitud kesköösinise tindiga, kuid ometi see sobis ja rõhutas ikkagi naiselikke kleite ning kirkalt hõbedasi ehteid. Erinevalt minu tätoveeringu elegantsest jõhkrusest.

      „Võime teile kindad hankida,” pakkus ta asjalikult.

      Ja see saadaks järjekordse sõnumi – võib-olla isikule, kelle puhul ma nii meeleheitlikult lootsin, et ta on mu eksistentsi unustanud.

      „Ma kaalun seda,” ütlesin mageda naeratusega.

      Oli tükk tegu, et mitte putkata minema enne, kui tund aega mööda saab ja Ianthe oma isiklikku palveruumi hõljub – kink Tamlinilt tema tagasituleku puhul, et pakkuda keskpäevast tänu Katlale meie maa vabastamise, minu triumfi ning Tamlini kindlakäelise ülemvõimu eest sellel maal.

      Vahel arutlesin omaette, kas paluda tal palvetada ka minu eest.

      Palvetada, et ma õpiks ühel päeval armastama kleite ja pidusid ning minu rolli õhetava ilusa pruudina.

      Lebasin juba voodis, kui Tamlin mu tuppa astus, hääletu kui hirvesokk metsas. Tõstsin pead ja sirutusin pistoda poole öökapil. Rahunesin, nähes tema laiu õlgu ja koridorist paistvat küünlavalgust, mis kuldas ta tõmmukat nahka ning looritas näo varjudesse.

      „Oled ärkvel?” ümises ta. Kuulsin kulmukortsutust tema hääles. Ta töötas õhtusöögi järel oma töötoas ja lappas läbi paberikuhja, mille Lucien tema töölauale tõstis.

      „Ma ei suutnud magada.” Vaatasin tema lihaseid liikumas, kui ta vannituppa end pesema läks. Olin üritanud nüüdseks juba tunni uinuda, aga iga kord silmi sulgedes tõmbus mu keha lukku, ruumi seinad surusid peale. Heitsin koguni aknad pärani, kuid... Pidi tulema pikk öö.

      Lebasin patjadel ja kuulasin kindlaid tõhusaid helisid, kui Tamlin voodisse minekuks valmistus. Tal oli jätkuvalt oma tuba, sest Tamlin pidas ülimalt tähtsaks asjaolu, et mul oleks oma ruum.

      Ent igal ööl magas ta siin. Ma polnud veel külastanud tema voodit, kuigi mõtisklesin selle üle, kas meie pulmaöö muudaks seda. Palvetasin, et ma ei rapsiks end ärkvele ega oksendaks linale, kui ei tundnud ära oma asukohta, kui ei teadnud, kas pimedus on alaline.

      Võib-olla seepärast polnudki ta selles küsimuses veel mulle peale käinud.

      Tamlin ilmus vannitoast ning heitis kuue ja särgi seljast. Ajasin end küünarnukkidele ja vaatasin teda voodiääre ees seisatumas.

      Mu tähelepanu paelusid kohe tugevad nutikad sõrmed, mis püksinööpe lahti sõlmisid.

      Tamlin vallandas vaikse heakskiitva lõrina. Hammustasin alahuulde, kui ta võttis ära püksid koos aluspesuga ja paljastas uhke pikkusega suguliikme. Mu suu tõmbus kuivaks. Tirisin pilgu mööda ta lihaselist rindkeret üles, üle rinna laiuste ja siis…

      „Tule siia,” urises ta nii jõhkralt, et suutsin sõnu vaevu eristada.

      Lükkasin teki pealt ja paljastasin oma alasti keha. Tamlin sisistas.

      Tema näojooned muutusid näljaseks, kui roomasin üle voodi ja tõusin põlvili. Võtsin ta näo oma käte vahele, kuldset nahka raamisid mõlemal küljel vandlikarva ja mustavate pööristega sõrmed. Suudlesin teda.

      Tamlin vastas kogu suudluse ajal mu pilgule ka siis, kui surusin end lähemale ja neelasin alla väikese häälitsuse, kui ta mu kõhtu riivas.

      Tema rakkus käed libisesid mu puusadel, mu pihal ja hoidsid mind paigal, kui ta pea langetas ning suudluse üle võttis. Tema keele puudutus mu huulte liitumiskohal avas mind talle üleni. Ta paiskus sisse, kuulutas mind enda omaks, märgistas mu ära.

      Nüüd ma küll oigasin ja kallutasin pea kuklasse, et anda talle paremat ligipääsu. Tema käed klammerdusid mu pihale ja läksid siis liikvele – üks võttis pihku mu tagumiku, teine libistas end meie vahele.

      See – see hetk, kui olin mina ja tema ning meie kehade vahel polnud midagi...

      Tema keel kraapis mu suulage, kui ta sõrmega mööda mu keskosa alla libistas. Ahmisin õhku ja mu selg kaardus. „Feyre,” sosistas ta mu huultele. Mu nimi kõlas justkui palve, pühalikum kui miski muu, mida ükski Ianthe oleks saanud Katlale sellel pimedal pööripäeva hommikul pakkuda.

      Tema keel pühkis taas läbi mu suu, sedapuhku kooskõlas sõrmega, mille ta minu sisse libistas. Mu puusad lainetasid, nõudsid enamat, ihaldasid teda üleni. Tamlini urin kaikus mu rinnus, kui ta lisas veel ühe sõrme.

      Liikusin tema poole. Välk sähvas läbi mu soonte ja fookus ahenes tema sõrmedele, tema suule, tema kehale minu vastas. Tamlini pihk surus vastu närvipundart mu reite tipus. Oigasin tema nime, kui purunesin.

      Pea kuklasse heidetud, ahmisin jahedat ööõhku sisse. Seejärel langetati mind õrnalt ja armastavalt voodile.

      Tamlin sirutus minu kohale, tema pea laskus mu rinna juurde. Vaja oli vaid üht hammaste survet mu nibul, et küünistaksin ta selga, et haagiksin oma jalad talle ümber ja ta end nende vahele sätiks. See – see oli see, mida ma vajasin.

      Ta peatus, käsivarred värisemas, kui end minu kohal hoidis.

      „Palun,” ahhetasin ma.

      Ta üksnes riivas huultega mu lõuga, mu kaela, mu suud.

      „Tamlin,” anusin ma. Ta võttis mu rinna pihku, nipsas pöidlaga üle mu nibu. Karjatasin ja ta mattis end ühe võimsa hooga minusse.

      Hetkeks olin ma eimiski, eikeegi.

      Siis sulandusime, kaks südant lõid ühisena. Lubasin endale, et see jääb alatiseks nii, kui ta tõmbus mõned sentimeetrid välja, tema seljalihased pinguldusid mu käte all ja ta lajatas minusse tagasi. Uuesti ja uuesti.

      Murdusin ja murdusin tema vastu, kui ta liikus, kui ta pomises mu nime ning lausus mulle armuavaldusi. Ja kui see välk täitis veel korra mu sooni, mu pead, kui ma ahhetasin Tamlini nime, vallandus ka tema. Pigistasin teda iga judiseva laine ajal, mõnulesin tema koorma all, tema naha tunnetuse, tema jõu käes.

      Viivuks täitis tuba vaid meie hingamise kähedus.

      Kortsutasin kulmu, kui ta viimaks tagasi tõmbus, kuid ta ei läinud kaugele. Ta sirutas end küljel välja, pea rusikale toetatud, ja joonistas äraolevalt ringe mu kõhule, mu rindade ümber.

      „Vabandust varasema pärast,” ümises ta.

      „Pole midagi,” kähisesin mina. „Ma saan aru.”

      Polnud vale, aga polnud ka päriselt tõsi.

      Tema sõrmed riivasid allapoole, tegid ringe ümber mu naba. „Sa oled minu jaoks kõik,” lausus ta kangelt. „Mul on vaja, et sul oleks kõik hästi. Teada, et nad ei pääse sinuni ja ei saa enam sulle viga teha.”

      „Ma tean.” Sõrmed kaldusid veel rohkem alla. Neelatasin kõvasti ja ütlesin uuesti: „Ma tean.” Pühkisin tal juukseid näo eest. „Aga kuidas on sinuga? Kes saab sind väljaspool ohtu hoida?”

      Tamlini suu tõmbus pingule. Kui tema vägi naasis, ei vajanud ta kedagi end kaitsma või varjama. Ma peaaegu et nägin nähtamatuid karvu turri tõusmas – mitte minu, vaid selle mõtte peale, mis ta vaid mõned kuud tagasi oli: sõltuv Amarantha tujudest, kui tema vägi oli vaevalt nire võrreldes selle kaskaadiga, mis temast nüüd läbi voogas. Ta hingas rahustavalt sisse ja nõjatus alla suudlema mu südant, otse rindade vahele. See oli piisav vastus.