Rooside ja Okaste Koda 2: Udu ja Maru Koda. Sarah J Maas

kohta päris tugev?”

      „Olen või?”

      „Võtan seda eitava vastusena.” Rhys pistis suhu tüki melonit. „Oled sa kunagi end kellegi vastu proovile pannud?”

      „Miks ma peaks seda tegema?” Olin niigi täielik vrakk.

      „Sest sind äratati ellu ja sa sündisid uuesti seitsme vürsti ühiste võimete kaudu. Mina sinu asemel uuriksin uudishimulikult, kas selle protsessi käigus võis mulle veel midagi üle kanduda.”

      Mu veri jäätus. „Mitte miski ei tulnud mulle üle.”

      „See oleks lihtsalt üpris huvitav,” muigas ta selle sõna peale, „kui tuli.”

      „Ei tulnud ja ma ei hakka sinuga õppima lugemist ega kilpide tekitamist.”

      „Miks? Kiusu pärast? Arvasin, et saime sinuga sellest Mäealusel üle.”

      „Ära üldse sunni mind meenutama, mida sa mulle Mäealusel tegid.”

      Rhys muutus liikumatuks.

      Nii liikumatuks, et ma polnud teda varem sellisena näinud. Nii liikumatuks kui see surm, mis nüüd neis silmis kutsus. Seejärel hakkas ta rind paisuma, kiiremini ja kiiremini.

      Võisin vanduda, et tema taga kõrguvate sammaste kohal levis vägevate tiibade vari.

      Ta avas suu, nõjatus ettepoole ja peatus siis. Sekundiga kadusid varjud, katkendlik hingamine ja intensiivsus ning tagasi hiilis laisk irve. „Meile lisandus seltsi. Räägime sellest hiljem.”

      „Ei räägi.” Kuid saalis kõlasid kiired kerged sammud ja siis ilmus välja tema.

      Kui Rhysand oli kõige ilusam mees, oli see tema naiselik vaste.

      Naise kirkad kuldsed juuksed olid kinnitatud hooletusse palmikusse ja türkiissinine riietel tõi esile päikesest suudeldud naha ning pani ta peaaegu hommikuvalguses kumama.

      „Tere, tere,” säutsus ta. Täidlased huuled lõhenesid säravaks naeratuseks ja rikkalikult pruunid silmad keskendusid minule.

      „Feyre,” poetas Rhys sujuvalt, „minu nõbu Morrigan. Mor, armastusväärne, sarmikas ja avatud meeltega Feyre.”

      Kaalusin talle tee näkku läigatamist, kuid Mor astus minu poole. Iga samm teadlik ja kindel, nõtke ja... asjalik. Lõbus, kuid valvel. Keegi, kes ei vajanud relvi – või vähemalt ei vaevunud neid puusale riputama. „Olen sinust nii palju kuulnud,” sädistas ta. Ajasin end püsti ja torkasin kohmakalt käe ette.

      Mor eiras seda ja haaras mind luid purustavasse embusesse. Ta lõhnas nagu tsitruselised ja kaneel. Üritasin pingul lihaseid lõdvestada, kui ta eemale tõmbus ja üpris põrgulikult irvitas. „Tundub, et sa olid Rhysile naha alla pääsemas,” ütles ta ning patseeris toolini meie vahel. „Tore, et ma parajasti siia tulin. Kuigi ma oleks nautinud vaatepilti sellest, kuidas Rhysi pallid vastu seina põrutavad.”

      Vürst libistas hämmeldunud silmad Mori poole ja tema kulmud kerkisid.

      Peitsin muiet, mis mu huuli sikutas. „On tore sinuga kohtuda.”

      „Valetaja,” nähvas Mor, valas endale teed ja kuhjas taldriku täis. „Sa ei taha meiega mingit tegemist teha, eks? Ja nurjatu Rhys sunnib sind siin istuma.”

      „Sa oled täna reibas, Mor,” nentis mees.

      Mori vapustavad silmad kerkisid nõbu näole. „Andestust, kui tunnen elevust selle üle, et kordki on meil ka külalisi.”

      „Sa võiksid oma kohustega tegeleda,” nähvas Rhys pepsilt. Surusin huuled kõvemini kokku. Ma polnud iial Rhysi ärritatuna näinud.

      „Ma vajasin pausi. Sa ise ütlesid mulle, et tuleksin siia iga kord, kui ma tahan. Mis oleks veel parem aeg kui praegu, kui tõid oma uue sõbranna viimaks ometi minuga kohtuma?”