Rooside ja Okaste Koda 2: Udu ja Maru Koda. Sarah J Maas

kui Rhys lõpuks... Isegi kui ta polnudki päriselt vaenlane.

      Tamlini jaoks, jaa. Iga teise koja jaoks siin ilmas, jaa. Nii vähesed söandasid liikuda üle Öökoja piiride. Mitte keegi ei teadnud tegelikult, mis elutses Prythiani põhjapoolseimas otsas.

      Mäed ja pimedus ja tähed ja surm.

      Aga mina ei tundnud end Rhysandi vaenlasena, kui vestlesin temaga neil tundidel pärast Amarantha surma. Ma ei rääkinud kellelegi sellest kohtumisest, mulle öeldust, talle tunnistatust.

      Ole õnnelik oma inimsüdame üle, Feyre. Tunne kaasa neile, kes ei tunne üldse midagi.

      Pigistasin sõrmed rusikasse ja katsin kinni selle silma – selle tätoveeringu. Kerisin end püsti ja lasin vee peale. Siis ukerdasin kraanikausi juurde suud loputama ja nägu pesema.

      Soovisin, et ma poleks midagi tundnud.

      Soovisin, et mu inimsüda oleks muutunud koos kõige muuga minust, tahutud surematuks marmoriks. Selle lõhestatud pimedusetüki asemel, mis nüüd immutas minusse oma mäda.

      Tamlin magas endiselt, kui ma tagasi pimendatud magamis­tuppa hiilisin. Tema alasti keha laiutas üle madratsi. Korraks ma vaid imetlesin võimsaid lihaseid ta seljal, mida kuuvalgus nii andunult välja joonistas, tema kuldjuukseid, mida olid sasinud uni ja minu sõrmed. Libistasin need sealt ennist läbi, kui armatsesime.

      Tema nimel tegin ma seda – tema nimel lõhkusin ma rõõmuga ära iseenda ja oma surematu hinge.

      Ja nüüd oli mul terve igavik, et sellega edasi elada.

      Jätkasin teed voodi poole, iga samm rängem ja raskem. Lina ja tekk olid nüüd jahedad ning kuivad. Lipsasin teki alla, keerasin end kerra, seljaga tema poole ja mähkisin endale käed ümber. Tema hingamine oli sügav – ühtlane. Aga oma haldjakõrvadega... Vahel mõtlesin, kas ma kuulsin ta hingamise takerdumist, ainult silmapilguks. Mul polnud iial julgust küsida, kas ta on ärkvel.

      Ta ei ärganud kunagi, kui luupainajad mind unest välja lohistasid. Ei ärganud kunagi, kui ma ööde kaupa sisikonda seest öökisin. Kui ta ka teadis sellest või kuulis seda, ei öelnud ta igatahes selle kohta midagi.

      Teadsin, et sarnased unenäod kihutasid teda une rüpest välja sama tihti, kui mina pagesin enda omade eest. Kui see esimest korda juhtus, ärkasin ma üles – üritasin temaga rääkida. Ent Tamlin tõrjus mu puudutuse kõrvale. Tema nahk oli niiske ning ta võttis endale selle karusnaha ja küüniste ja sarvede ja kihvadega elaja kuju. Ülejäänud öö veetis ta voodi jalutsis lesides ja ust ning akendega seina valvates.

      Ta veetis sellest ajast peale palju öid niiviisi.

      Tirisin kerratõmbunult tekki kõrgemale ja otsisin selle soojust külmas öös. Sellest sai meie sõnatu kokkulepe – mitte lasta Amaranthal võita läbi ülestunnistuse, et ta piinas meid endiselt meie unenägudes ja ka ilmsi.

      Nagunii oli kergem seda mitte selgitada. Mitte talle öelda, et ehkki ma vabastasin tema, päästsin ta rahva ja kogu Prythiani Amarantha käest... lõhkusin ma iseend laiali.

      Ka terve igavik poleks piisavalt pikk aeg selleks, et mind terveks teha.

      2.

      PEATÜKK

      „Ma tahan minna.”

      „Ei.”

      Panin käed risti, torkasin tätoveeritud kämbla parema biitsepsi alla ja ajasin jalad talli muldpõrandal veidike rohkem harki. „Möödunud on kolm kuud. Midagi pole juhtunud ja küla pole isegi seitsme kilomeetri…”

      „Ei.” Talliuste vahelt sisse voogav keskhommikune päike säratas Tamlini kuldjuukseid, kui ta lõpetas pistodavöö kinnitamise oma rinnale. Tema nägu – jõuliselt nägus. Täpselt selline, nagu unistasin neil pikkadel kuudel, kui ta maski kandis – meelekindel, huuled õhukeseks kriipsuks.

      Tema taga istus Lucien juba oma õunikhallil hobusel kolme ülejäänud suurhaldja ülikutest vahtide kõrval. Lucien raputas hääletult hoiatuseks pead ja tema metallsilm ahenes. Ära käi talle peale, näis ta ütlevat.

      Ent kui Tamlin sammus sinna, kus tema must täkk juba saduldatuna seisis, kiristasin ma hambaid ja tormasin talle järele. „Külal on vaja kogu abi, mida saame pakkuda.”

      „Ja meie jahime endiselt Amarantha elajaid,” ütles ta üheainsa nõtke liigutusega hobusele tõustes. Vahel mõtisklesin ma selle üle, kas hobused olid vaid selleks, et säilitada muljet tsiviliseeritusest – normaalsusest. Et teeselda – ta ei suutnud neist kiiremini joosta. Ei elanudki nii, et üks jalg on metsas. Tema rohelised silmad olid jäätükid, kui täkk sammu alustas. „Mul pole vabu vahte, et sind saata.”

      Sööstsin päitsete poole. „Ma ei vaja saatjat.” Mu haare tugevnes parknahal. Sundisin hobuse seisatama. Mu kuldsõrmus koos selle peal sätendava ja nelinurkseks lõigatud smaragdiga välgatas päikese käes.

      Kaks kuud oli möödunud sellest, kui Tamlin tegi abielu­ettepaneku – kaks kuud lillede, rõivaste, toolide jaotuse ja toiduga seonduvate ettekannete talumist. Nädal tagasi sain tänu talvisele pööripäevale väikese puhkuse, kuigi vahetasin sitsi ja siidi üle mõtisklemise igihaljaste pärgade ja vanikute valimise vastu. Aga vähemalt oli see kosutavaks pausiks.

      Kolm päeva pidutsemist ja joomist ning väikeste kingituste vahetamist, mis kulmineeruks pika üpris jälestusväärse tsere­mooniaga eelmägedes sellel kõige pikemal ööl. Et saata meid ühest aastast teise, kui päike sureb ja uuesti sünnib. Või midagi sellist. Talvepüha tähistamine paigas, mis oli püsivalt kinni kevades, ei aidanud kuigi palju kaasa mu üldisele piduliku rõõmu puudumisele.

      Ma ei kuulanud eriti selle algupära selgitusi – ja suurhaldjad ise vaidlesid omakeskis, kas see oli pärit Talvekojast või Päevakojast. Mõlemad kuulutasid seda nüüd oma kõige pühamaks pühaks. Mina teadsin vaid seda, et mul tuleb elada üle kaks tseremooniat: üks loojangul, et alustada vana päikese surma auks lõputut kingituste ja tantsimise ja joomise ööd, ning teine järgmisel koidikul, et ähmaste silmade ja valutavate jalgadega tervitada päikese taassündi.

      Nagunii oli piisavalt halb, et mina pean seisma kokku kogunenud õukondlaste ja väheldasemate haldjate ees, kuni Tamlin oma arvukaid tooste ja tervitusi lausub. Asjaolu, et ka minu sünnipäev langes aasta pimedaimale ööle, oli midagi sellist, mida ma unustasin mugavalt ükskõik kellele mainida. Ma sain nagunii piisavalt kinke – ja kahtlemata saan oma pulmapäeval veel palju-palju rohkem. Mul oli nii paljude asjade jaoks vähe kasutust.

      Nüüd jäi minu ja tseremoonia vahele vaid kaks nädalat. Kui ma mõisast minema ei saa, kui mul pole üht päeva, et teha midagi muud peale Tamlini raha kulutamise ja enda ees lömitada laskmise…

      „Palun. Taastumispingutused on nii aeglased. Võiksin pidada külaelanike jaoks jahti, hankida neile toitu…”

      „See pole ohutu,” nähvas Tamlin oma täkku taas sammuma müksates. Hobuse karvkate läikis tumeda peeglina isegi talli varjudes. „Eriti sinu jaoks.”

      Ta ütles seda iga kord, kui me seda vaidlust pidasime. Iga kord, kui ma anusin, et ta laseks mul minna lähedal asuvasse suurhaldjate külla, aitamaks üles ehitada seda, mille Amarantha aastaid tagasi maha põletas.

      Järgnesin talle kirkasse pilvitusse päeva talli taga, lähedal asuvaid eelmägesid kattev rohi lainetas pehmes tuules. „Rahvas tahab tagasi tulla, nad tahavad kohta, kus elada…”

      „Seesama rahvas näeb sinus õnnistust – stabiilsuse tähist. Kui sinuga midagi juhtuks...” Tamlin katkestas end ja peatas hobuse enne mullarada, mis viinuks ta idapoolse metsa suunas. Lucien oli juba mõned meetrid seda mööda edasi ratsutanud ja ootas seal. „Pole mingit mõtet midagi üles ehitada, kui Amarantha olendid läbi maade laamendavad ja selle uuesti ära lõhuvad.”

      „Kaitsepiirded on püsti…”

      „Mõned lipsasid sisse enne,