Rooside ja Okaste Koda 2: Udu ja Maru Koda. Sarah J Maas

57.

       58.

       59.

       60.

       61.

       62.

       63.

       64.

       65.

       66.

       67.

       68.

       69.

      Joshile ja Anniele –

      minu enda Unistuste Kojale

      Võib-olla olin ma alati olnud sisimas murtud ja tume.

      Võib-olla oleks keegi, kes sündinud tubliks ja terviklikuks, pannud pihlapuust pistoda maha ja pigem leppinud surmaga kui sellega, mis laius mu ees.

      Verd oli kõikjal.

      Raske oli pistoda peos hoida, sest mu verest läbiligunenud käsi värises. Kuna ma murenesin kild-killult sel ajal, kui suurhaldjast nooruki laip marmorpõrandal jahtus.

      Ma ei suutnud relvast lahti lasta, ei suutnud liigutada end oma kohalt tema kõrval.

      „Tore,” nurrus Amarantha troonil. „Uuesti.”

      Ootel oli juba järgmine pihlapuust pistoda ja järgmine põlvitav suurhaldjas. Naine.

      Ma teadsin, mis sõnu ta lausuks. Mis palvet ta esitaks.

      Ma teadsin, et mõrvaksin tema nii, nagu mõrvasin nooruki enda ees.

      Et vabastada neid kõiki, et vabastada Tamlinit, teeksin ma seda.

      Ma olin süütute lihunik ja ühe maa päästja.

      „Millal iganes oled valmis, kallis Feyre,” venitas Amarantha. Tema sügavpunased juuksed olid sama kirkad kui veri mu kätel. Marmoril.

      Mõrvar. Lihunik. Koletis. Valetaja. Pettur.

      Ma ei teadnud, kumba ma mõtlesin. Piirid minu ja kuninganna vahel hägustusid ammuilma.

      Mu sõrmed pistoda ümber lõdvenesid ja see kolksatas maha, pritsides verd üha laienevas lombis. Piisku lendas mu kulunud saabastele – riismed surelikust elust, mis oli nii kaugel minu taga, et oleks võinud sama hästi olla üks mu palaviku-unenägudest nendel viimastel kuudel.

      Seisin vastamisi surmale mõeldud naisega. Kapuuts oli ta pea kohale längu vajunud, nõtke keha liikus viimsete hingetõmmete taktis. Ta ootas lõppu, mille mina pidin talle andma. Ohvrit, milleks ta pidi muutuma.

      Sirutasin käe teise pihlapuust pistoda poole mustal sametpadjal, selle käepide tundus jäine mu soojas ja niiskes peos. Valvurid sikutasid naisel kapuutsi peast.

      Ma teadsin seda nägu, mis mulle vastu põrnitses.

      Teadsin neid sinakashalle silmi, pruunikaskuldseid juukseid, täidlast suud ja teravaid põsesarnu. Teadsin kõrvu, mis olid nüüd muutunud hapralt teravatipuliseks. Teadsin sihvakaks tahutud jäsemeid, mida ääristava väe iga inimlik puudujääk oli silutud aimatava surematu kuma sisse.

      Teadsin seda õõnsust, ahastust, rikutust, mida lekkis sellest näost.

      Mu käed ei värisenud, kui sättisin pistoda õige nurga alla.

      Kui ma pigistasin luist õlga ja vahtisin sellesse vihatud näkku – minu näkku.

      Ja surusin pihlapuust pistoda minu ootavasse südamesse.

ESIMENE OSA ELAJATE KODA

      1.

      PEATÜKK

      Öökisin tualetipotti. Embasin selle jahedaid külgi ja üritasin iivelduse helisid kontrolli all hoida.

      Massiivsesse marmorist vannituppa imbuv kuukuma pakkus ainsat valgust. Minul oli aga vaikselt, üdini süda paha.

      Tamlin ei liigutanud, kui ma ärkvele kargasin. Kui ma ei suutnud eristada oma kambri pimedust Amarantha vangikongide lõputust ööst. Ja kui külm higi kattis mind nagu nende haldjate veri, kihutasin ma vannituppa.

      Olin seal olnud nüüd viisteist minutit ja ootasin öökimise vaibumist, et püsivad värinad leviks laiali ja hääbuks nagu lained tiigipinnal.

      Toetasin end hingeldades poti kohale ja loendasin igat hingetõmmet.

      Ainult õudusunenägu. Üks paljudest, nii unes kui ka ilmsi, mis mind neil päevil kummitasid.

      Möödunud oli kolm kuud sellest, kui ma viibisin Mäealusel. Kolm kuud kohanemist oma surematu kehaga. Maailmaga, mis üritas end raskustega tükikaupa kokku panna pärast seda, kui Amarantha selle kildudeks lõi.

      Keskendusin hingamisele – nina kaudu sisse, suu kaudu välja. Uuesti ja uuesti.

      Kui tundus, et sain oksendamisega ühele poole, nihutasin end tualetist välja – ent ma ei läinud kaugele. Ainult kõrval asuva seina juurde katkise akna lähedal. Siin sain ma näha öötaevast, kus tuul võis hellitada mu kleepuvat nägu. Nõjatasin pea seina vastu ja asetasin peopesad kargele marmorpõrandale. Päris.

      See oli päris. Ma jäin ellu, ma tulin sellest välja.

      Kui see polnud just unenägu – lihtsalt üks palaviku-unenägu Amarantha vangikongis ja mina ärkasin taas selles ning…

      Tõmbasin põlved vastu rinda. Päris. Päris.

      Ütlesin neid sõnu hääletult.

      Ütlesin neid seni, kuni suutsin jalad haardest lahti lasta ja pead tõsta. Valu torkis läbi mu käte…

      Olin need kuidagi nii kõvasti rusikasse kägardanud, et küüned läbistasid peaaegu nahka.

      Surematu jõud – pigem needus kui kink. Olin koolutanud ja ajanud lömmi iga hõbedast söögiriista, mida siia naastes kolme päeva jooksul puudutasin. Ma koperdasin oma pikematel kiirematel jalgadel nii sageli, et Alis eemaldas mu tubadest kõik asendamatud väärtasjad. Eriti pahurdas ta selle üle, kui ajasin ümber laua koos kaheksasaja-aastase vaasiga ja purustasin viis klaasust. Ma lihtsalt sulgesin neid kogemata liiga kõvasti.

      Läbi nina ohates ajasin sõrmed sirgu.

      Mu parem käsi oli lihtlabane, sile. Täiesti suurhaldjalik.

      Keerasin teistpidi oma vasaku kämbla. Tumeda tindi pöörised katsid mu sõrmi, rannet, käsivart küünarnukini välja, imesid endasse ruumi pimedust. Peopesa keskmesse uuristatud silm jõllitas mind tüüne ja salakavalana nagu kass – selle kitsas pupill oli päevase ajaga võrreldes laiem. Justkui oleks see kohanenud valgusega nagu iga tavaline silm.

      Vahtisin seda pahaselt.

      Seda, kes iganes võis läbi tätoveeringu vaadata.

      Ma polnud nende siinoldud kolme kuu jooksul Rhysist sõnagi kuulnud. Ei kõssugi. Ma ei söandanud küsida ka Tamlinilt või Lucienilt või üldse kelleltki – muidu oleksin äkki Öökoja vürsti kohale kutsunud. Oleksin äkki