Rooside ja Okaste Koda 2: Udu ja Maru Koda. Sarah J Maas

kullast sametpaelad. Sama värvi topi pikad läbipaistvast kangast valmistatud varrukad olid samuti randmetelt kokku tõmmatud. Topp ise rippus vaid mu nabani ja paljastas kõndimise ajal nahariba.

      Mugav, kerge liigutada – joosta. Naiselik. Eksootiline. Piisavalt õhuke. Kui vürst ei plaaninud mind just sellega piinata, et heitis mu talvisele tühermaale meie ümber, võisin eeldada, et ma polnud lahkumas mis iganes soojendava maagia piiridest, mis paleed nii sametisena hoidis.

      Vähemalt polnuks hapra varruka vahelt piiluv tätoveering siin kohatu. Aga – need riided olid siiski osa sellest kojast.

      Ja kahtlemata osa mingist mängust, mida ta kavatses minuga mängida.

      Ülemise korruse lõpus läikis kiviveranda südames väike klaaslaud nagu elavhõbe. Laua ümber oli kolm tooli ja seda katsid kuhjana puuviljad, mahlad, küpsetised ning hommikused lihavalikud. Ja ühel nendest toolidest... Rhys istus seljaga minu poole ja põrnitses ulatusliku vaadet ning päikese käes peaaegu pimestavaid lumiseid mägesid. Samas teadsin ma kohe, et mees tajus mu saabumist samast hetkest, kui ilmusin välja saali teises otsas olevast trepikojast. Võib-olla tajus ta koguni mu ärkamist, kui seda tõmmet sai mingiks märgiks pidada.

      Peatusin viimase kahe samba vahel ja uurisin hommikusöögilauas lösutavat vürsti ning vaadet, mida ta jälgis.

      „Ma pole koer, keda kohale kutsuda,” ütlesin tervituseks.

      Rhys vaatas aeglaselt üle õla ja need violetsed silmad näisid valguses kirkad. Surusin sõrmed rusikasse, kui Rhysi pilk mind pealaest jalatallani mõõtis ja taas üles liikus. Ta kortsutas kulmu millegi peale, mida ta puuduseks pidas. „Ma ei tahtnud, et sa ära eksiks,” poetas ta kuivalt.

      Mu pea tuikas. Silmitsesin hõbedast teekannu, mis laua keskel auras. Tassike teed... „Arvasin, et siin on alati pime,” ütlesin kas või selleks, et mitte mõjuda nii meeleheitlikuna elu andva tee järele sellisel varasel hommikutunnil.

      „Oleme üks kolmest päikesekojast,” ütles Rhys. Ta viipas randme graatsilise väändega mu istuma. „Meie ööd on märksa ilusamad. Meie loojangud ja koidikud on oivalised, kuid me järgime siiski loodusseadusi.”

      Libistasin end polsterdatud toolile tema vastas. Mehe kuub oli ülalt lahti nööbitud ja paljastas vihje päevitunud rinnale. „Kas siis ülejäänud kojad otsustavad seda mitte teha?”

      „Aastaajaliste kodade loomus on seotud nende vürstidega, kelle maagia ja tahe hoiab neid igaveses kevades või talves või sügises või suves. See on alati nii olnud – mingi imelik stagneerumine. Aga päikesekojad – Päev, Koidik ja Öö – on rohkem sümboolsema loomusega. Me võime olla vägevad, kuid isegi meie ei suuda muuta päikese rada või jõudu. Teed?”

      Päikesevalgus tantsis hõbedase teekannu kumerusel. Talitsesin innuka noogutuse lõua vaoshoitud langetuseks. „Küll aga leiad sa,” jätkas Rhysand mulle tassitäit valades, „et meie ööd on palju vapustavamad. Koguni nii vapustavad, et mõned minu maadel ärkavad loojangul ja lähevad magama koidikul üksnes selleks, et elada tähevalguse all.”

      Läigatasin tee sisse sortsu piima ja vaatasin heledat ning tumedat tooni kokku keerlemas. „Miks siin nii soe on, kui seal väljas valitseb täiemahuline talv?”

      „Maagia.”

      „Ilmselgelt.” Asetasin teelusika lauale ja rüüpasin sõõmu. Ma peaaegu ohkasin kuumusepuhangu ja suitsuse rikkaliku maitse peale. „Aga miks?”

      Rhys jälgis tippude vahel kihutavat tuult. „Sina kütad ju talvel maja – miks ei peaks minagi seda paika kütma? Ma ei tea, miks mu eelkäijad ehitasid Suvekojaks sobiva palee keset mäeahelikku, mis on parimal juhul kergelt soe, aga kes olen mina, et seda küsida.”

      Võtsin veel paar lonksu. Peavalu andis juba järele ning ma söandasin korjata klaaskausist oma taldrikule mõned puuviljad.

      Ta jälgis igat mu liigutust. Seejärel nentis ta vaikselt: „Oled kaalu kaotanud.”

      „Sul on kalduvus kaevuda mu pähe iga kord, kui sul selleks tuju tuleb,” ütlesin ühte melonitükki kahvliga läbi torgates. „Ma ei taipa, miks mu kaalukaotus sind üllatab.”

      Mehe pilk ei leevenenud, ehkki sensuaalsel suul mängis taas muie. Kahtlemata oli see tema lemmikmask. „Teen seda ainult vahetevahel. Ja ma ei saa sinna miskit parata, kui sina sidet mööda asju edasi saadad.”

      Kaalusin küsimisest keeldumist nii, nagu tegin seda eelmisel ööl, kuid... „Kuidas see side töötab, mis lubab sul minu pea sisse vaadata?”

      Ta rüüpas teed. „Mõtle selle kokkuleppe sidemest kui sillast meie vahel – ja kummaski otsas on uks meie kummagi mõistusesse. Kilp. Kaasasündinud anded lubavad mul lipsata läbi kõigi vaimsete kilpide oma suva järgi, on seal siis sild või mitte – kui need pole just väga-väga tugevad või pole ulatuslikult harjutatud neid kilpe tihedana hoidma. Inimesena olid sinu mõistuse väravad minu jaoks pärani valla, et saaksin vabalt sisse jalutada. Haldjana...” Väike õlakehitus. „Vahel on sul teadmatult kilp üleval – vahel, kui emotsioon näib tugevalt kulgevat, kilp haihtub. Ja vahel, kui need kilbid on lahti, võiksid sama hästi seista oma mõistuse väraval ning hüüda oma mõtteid üle silla minule. Vahel kuulen neid, vahel mitte.”

      Vahtisin teda pahaselt ja pigistasin kahvlit kõvemini. „Ja kui sageli sa lihtsalt mu mõistuses sorid, kui mu kilbid on maas?”

      Mehe näolt hääbus kogu lõbu. „Kui ma ei saa aru, kas su luupainajad on ehtsad või väljamõeldud ähvardused. Kui sa oled abiellumas ja anud hääletult, et keegi sind aitaks. Ainult siis, kui lased oma vaimsed kilbid alla ja teadmatult neid üle silla kõmmutad. Et vastata su küsimusele enne, kui seda küsid – jah. Isegi kui sul on kilbid üleval, saaksin ma soovi korral neist läbi. Aga sa võiksid harjutada. Õpi, kuidas kaitsta end minusuguse vastu isegi siis, kui side sillutab meie mõistusi ja isegi minu võimete juures.”

      Ma ei teinud pakkumisest välja. Nõustuda temaga midagi koos tegema tundus liiga püsivana, liiga leplikuna meie vahel olnud tehingu suhtes. „Mida sa minust tahad? Sa ütlesid, et räägid mulle sellest siin. Räägi siis.”

      Rhys nõjatus toolil tagasi ja ristas võimsad käed, mida ei suutnud peita isegi peened riided. „Sellel nädalal? Ma tahan, et sa lugema õpiks.”

      6.

      PEATÜKK

      Rhysand pilkas mind kord juba selle pärast. Toona küsis ta Mäealusel, kas minu lugema sundimine oleks minu ettekujutus piinamisest.

      „Ei, aitäh,” ütlesin kahvlit pigistades, et seda mitte tema pea pihta lennutada.

      „Sinust saab vürsti abikaasa,” teatas Rhys. „Eeldatakse, et sa pead oma kirjavahetusi, võib-olla koguni esitad mõne kõne või paar. Ja Katel teab, mida tema ja Ianthe veel sinu jaoks kohaseks peavad. Valmistad pidulike õhtusöökide jaoks menüüsid, kirjutad tänukirju kõigi pulmakinkide eest, tikid patjadele magusaid fraase... See on vajalik oskus. Ja tead mis? Äkki viskame sinna kõrvale ka kilbid, kui me juba alustame. Lugemine ja kilbid – õnneks saad neid mõlemaid koos harjutada.”

      „Need mõlemad on vajalikud oskused,” pressisin ma läbi hammaste, „aga sina neid mulle ei õpeta.”

      „Mida sa muidu endaga teeks? Maaliks? Kuidas sellega neil päevil läheb, Feyre?”

      „Miks põrgu päralt see sulle üldse korda läheb?”

      „See teenib muidugi minu eesmärke.”

      „Milliseid eesmärke?”

      „Kardetavasti pead selle avastamiseks andma nõusoleku minuga koostööd teha.”

      Minu pihku torkas midagi teravat.

      Olin kahvli metallipuntraks painutanud.

      Rhys itsitas, kui selle lauale asetasin. „Huvitav.”

      „Sa