Välisministrid. Romantikud ja küünikud. Leonid Mletšin

Lenin Trotski kui oma liitlase ja mõttekaaslase poole. Kui algas diskussioon väliskaubanduse asjus, läksid Lenini ja Stalini seisukohad lahku. 12. detsembril 1922. aastal kirjutas Lenin oma mõttekaaslastele: „Haiguse halvenemise tõttu olen sunnitud loobuma pleenumil osalemisest. Mõistan täiesti, kui halvasti – enam kui halvasti – ma teie suhtes käitun, kuid mul ei tule isegi enamvähem korralikust esinemisest midagi välja.

      Sain täna sm. Trotskilt siia lisatud kirja, millega ma kõiges olulises nõus olen, välja arvatud ehk viimased read Riikliku Plaanikomitee kohta. Ma kirjutan Trotskile oma nõustumisest temaga ja oma palvest, et ta võtaks minu haiguse tõttu enda peale minu seisukoha kaitsmine.”

      15. detsembril informeeris Lenin Stalinit, et sõlmis „kokkuleppe Trotskiga oma väliskaubanduse monopoli käsitlevate seisukohtade kaitsmiseks… ja olen veendunud, et Trotski ei kaitse minu seisukohti sugugi halvemini, kui ma seda ise teeksin”. See tuletas Stalinile meelde asja, mida ta kõige rohkem kartis – Lenini ja Trotski liitu. Stalin loobus kohe oma senisest seisukohast, et mitte kahekordse löögi alla sattuda.

      Varsti pöördus Lenin uuesti Trotski poole abipalvega, pakkudes talle sisuliselt liitu Stalini vastu: „Lugupeetud seltsimees Trotski. Ma paluksin teid väga võtta enda peale Gruusia loo kaitsmine KK-s. See asi on Stalini ja Dzeržinski „jälgimise” all ja ma ei saa olla kindel nende erapooletuses. Isegi lausa vastupidi. Kui te selle kaitsmise enda peale võtaksite, siis võiksin ma rahulik olla…”

      Lenini seisund hakkas kiiresti halvenema. 23. detsembril hakkas ta dikteerima oma kuulsat „Kirja kongressile”, mida peetakse tema testamendiks. „Kirja” esimene ja süütum osa puudutas vajadust suurendada KK liikmete arvu ja „anda teatavatel tingimustel Riikliku Plaanikomitee otsustele seadusandlik jõud, tulles sellega vastu sm. Trotski nõudmistele”.

      Seejärel dikteeris Lenin oma testamendi põhilise osa, kus ta iseloomustas partei peamisi juhte – Stalinit, Trotskit, Zinovjevit, Kamenevi, Buhharinit ja Pjatakovi. Kõik iseloomustused on vägagi karmid ja paljastavad. Trotskit ja Stalinit nimetas ta partei „väljapaistvateks juhtideks”, kuid oletas, et nende kokkupõrge võib partei hukutada. Lenini arvates „sm. Stalin, kes on saanud peasekretäriks, on koondanud enda kätte mõõtmatu võimu ja ma pole kindel, kas ta suudab seda võimu alati piisavalt ettevaatlikult kasutada… Sm. Trotskil… pole mitte ainult väga silmapaistvad võimed. Isiklikult on ta praeguses KK-s vist küll kõige andekam inimene, kuid kiitleb liiga palju, on enesekindel ja armastab ülearu tegeleda asjade puhtadministratiivse küljega.”

      4. jaanuaril 1923. aastal dikteeris Lenin kirjale lisa: „Stalin on liiga jõhker… See halb omadus muutub talumatuks peasekretäri ametis. Seepärast teen ma seltsimeestele ettepaneku mõelda läbi moodus, kuidas Stalin sellelt kohalt mujale paigutada ja määrata tema asemele teine inimene, kel kõige muu osas oleks sm. Staliniga võrreldes vaid üks paremus, nimelt, et ta oleks kannatlikum, lojaalsem, viisakam… vähem kapriisitseks jne. See asjaolu võib tunduda tühise pisiasjana… Kuid lõhenemise vältimise seisukohast ja minu poolt ülalpool kirjeldatud Stalini ja Trotski suhete seisukohast pole see pisiasi, või on selline pisiasi, mis võib omandada määrava tähtsuse.”

      Pärast kodusõda muutusid Lenini ja Trotski suhted keerukamaks. Kuni käis sõda, ei olnud nende vahel mingeid vastuolusid. Kui tekkis küsimus, kuidas taastada normaalset elu, algasid vaidlused, mis olid vahetevahel väga karmid. Muide, nii Lenin kui ka Trotski pidasid vaidlusi ja diskussioone loomulikuks ja vajalikuks asjaks. Isiklikke suhteid need ei mõjutanud.

      1922. aasta juuli keskel, reageerides mingile suhete teravnemisele poliitbüroos, kirjutas juba haige Lenin Kamenevile: „Heita Trotski üle parda – aga sellele Te ju vihjate, teisiti pole võimalik mõista – see on ülim tobedus. Kui Teie ei pea mind juba lootusetult lolliks, siis kuidas Te võite seda mõelda???? Verd täis valgunud silmadega poisikesed…”

      Ühel partei XI kongressi ajal toimunud parteilisel nõupidamisel 1921. aasta märtsis rääkis Lenin, et erimeelsustele vaatamata „saame Trotskiga hästi läbi”. Kuid lisas kohe: „Ta on armunud aparaati, kuid poliitikast ei tea ta mõhkugi.” Saanud teada, mida Vladimir Iljitš tema kohta ütles, Trotski nähtavasti solvus. Kuid Lenin polnudki tõest eriti kaugel…

      Miks Trotski nii loiult ja initsiatiivitult käitus, kuigi Lenin teda tegelikult esikohale upitas? Trotski oli naiivne, ta ei uskunud, et teda võidakse võimu tipust kukutada. Tõeliselt ta esikohale ei kippunudki. Talle meeldis targa roll, kes toimuvat kättesaamatust kõrgusest vaatleb. Teda ei kannustanud vaibumatu võimuiha, seepärast ta lüüa saigi.

      Lenini testament, kuidas seda ka tõlgendada, sisaldab vaid ühe konkreetse korralduse: Stalin tuleb peasekretäri ametist maha võtta, teisi pole vaja välja vahetada, kuigi Lenin tõi ja üsna valulikul moel esile kõigi silmapaistvate bolševike puudused. Kuid Stalin oli ainus, kes lõpuks oma kohale jäi. Kõik teised hävitas ta ajapikku ära. Enamgi veel. Koguni Lenini testamenti hakati pidama trotskistlikuks dokumendiks, peaaegu et võltsinguks.

      Lenin valmistas selle kirja ette järgmiseks, s-o partei XII kongressiks, mis toimus veel tema eluajal. Nagu iga inimene, ei uskunud temagi, et ta varsti sureb, ja lootis oma peatsesse paranemisse. Kuid Stalin tegi kõik, et see kiri ei jõuaks kongressi delegaatideni, kes – Lenini elus olles – oleksid võinud nõuda Lenini juhtnööride täitmist.

      Trotski, kes oli Lenini sõnade teravusest solvunud ega mõistnud, mis edasi juhtuma hakkab, ei hoolitsenud selle eest, et Lenini kiri oleks delegaatidele teatavaks saanud. Kongressil tervitati Trotski esinemist selliste tormiliste ovatsioonidega, sellise katkematu aplausitormiga, et Stalin ja teised poliitbüroo liikmed läksid vihast ja kadedusest roheliseks. Vorošilov ütles, et „sellised ovatsioonid on lausa ebasündsad, nii tohiks tervitada vaid Leninit”.

      Nähes, kuidas Trotski kannul astus saali KK liige Karl Radek, lausus Vorošilov:

      „Näe, seal tuleb Lõvi, ja tema taga tema saba.”

      Teravmeelne Radek vastas sellele värsiridadega:

      „Vorošilovil on kõva pea,

      Mõtted seal ei püsi reas,

      Parem olla Lõvi saba,

      Kui Stalini tagumik.”

      Delegatsioonid, kes tulid kongressi delegaate tervitama, hüüdsid: „Elagu meie juhid Lenin ja Trotski!” Stalini nime nad meelde ei tuletanud.

      Trotski nägi selles partei tunnustust enda andele ja autoriteedile. Lääne kommunistid rääkisidki üldiselt temast kui revolutsiooni sümbolist, ning Stalin ja teised otsustasid kindlalt, et Trotskist tuleb vabaneda. Alates XII kongressist pidasid Stalin ja tema pooldajad Trotski vastu tõelist võitlust.

      Trotski, keda ümbritses palju vaimustatud austajad, ei pidanud vajalikuks oma toetusbaasi laiendada. Ta ei mõistnud, et see on hädavajalik. Revolutsioonile järgnenud aastate vältel oli ta nii harjunud aplausi, vaimustatud vastuvõtu ja ülistuskõnedega, et arvas siiralt – nii jääb see alatiseks.

      1923. aasta märtsis, kui Lenin veel elas, kirjutas Karl Radek artiklis „Lev Trotski – võitude organiseerija”: „Vene revolutsioon toimus selle silmapaistva esindaja aju, närvisüsteemi ja südame kaudu… Trotski töö ja tegemised pole mitte ainult armastuse objekt, vaid ka maailma vallutamiseks valmistuvate uute töölispõlvkondade teadus.”

      Oktoobris tegi Radek teatavaks veel mõned komplimendid Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehe aadressil: „Kui sm. Leninit võib nimetada revolutsiooni mõistuseks, mis valitseb tahte ülekandumise kaudu, siis sm. Trotskit võiks iseloomustada kui raudset tahet, mida talitseb mõistus. Trotski kõne kõlas kui tornikella helin, mis kutsus tööle…”

      Antonov-Ovsejenko ütles: „Trotski on revolutsiooni võidu juht, organiseerija ning innustaja.”

      Lunatšarski: „Lenin ja Trotski on juba ammu olnud meie ridades nii erakordse andega inimesed, nii vaieldamatud juhid, et nende tohutu esiletõus revolutsiooni ajal ei saanud kelleski erilist imestust tekitada.”

      Kirjanik Larissa Reisner, kes tegi kodusõja läbi rindel, kirjeldab tookordseid tundeid ja meeleolusid: „Trotskiga oleks võinud lahingus surmale vastu