Välisministrid. Romantikud ja küünikud. Leonid Mletšin

XV kongressile (Partei kriis ja selle ületamise teed)”. Poliitbüroo keelas selle dokumendi levitamise ära, kuid see otsustati trükkida salaja. Opositsioonile pakkus oma teeneid keegi mees, kes asuski aktiivselt tegutsema. Kuid trükikotta tulid OGPU agendid ja kõik kohalolijad arreteeriti. Opositsiooni vabatahtlik abimees olevat olnud „endine Wrangeli ohvitser”. Opositsiooni süüdistati nüüd koostöös kontrrevolutsiooniliste organisatsioonidega ja sõjaväelise riigipöörde ettevalmistamises. Selle süüdistuse alusel arvati Trotski KK koosseisust välja. Hiljem selgus, et „Wrangeli ohvitser” oli OGPU salajane kaastööline.

      1927. aasta lõpuks oli opositsioon purustatud. Kõik silmapaistvad opositsionäärid (kokku peaaegu sada viiskümmend inimest) saadeti Moskvast välja kaugematesse linnadesse OGPU töötajate valve alla. KK pleenumil vastas Trotski mürgiselt Stalini sõnadele selle kohta, et opositsioon tuleb parteist välja pühkida: „Kui jutt käib luuast, siis olete teie omal kohal. Metallmärk rinda ja luud kätte – see ongi kogu teie platvorm.”

      1927. aasta 7. novembril toimus opositsiooni viimane avalik väljaastumine.

      Üks tulevasi raketi- ja kosmosetehnika loojaid Boriss Tšertok, kes oli sel ajal koolipoiss, nägi Trotski pooldajate viimast avaliku esinemise katset, mis toimus Mohhovaja tänaval: „Kesktäitevkomitee hoone juures, kus asus Kalinini vastuvõturuum, riputati üles Trotski portree, neljanda korruse rõdult esines Zinovjev. Äkki ilmusid rõdule sõjaväelased ja hakkasid pikkade ritvadega Trotski pilti maha sikutama. All seisev rahvas oli nördinud. Polnud selge, keda seal rohkem oli, kas Trotski pooldajaid või vastaseid. Moskva ülikooli väravatest tuli „Internatsionaali” lauldes välja ülikooli trotskistide kolonn. Tänaval puhkes kähmlus, kus oli raske aru saada, kes on kelle poolt.”

      Opositsiooni laialiajamises osales OGPU operatiivkoosseis ja spetsiaalselt välja valitud parteitöötajate ja tööliste rühmad – neile seletati, et trotskistid kavatsevad võtta võimu riigis enda kätte. Üks selles aktsioonis osalenutest kirjutas oma päevikus: „Käisin paraadil. Kuid enne seda võtsin osa trotskistide laialiajamisest. Nad olid öösel hõivanud Moskva Kõrgema Tehnikakooli. Sinna olid kogunenud kõik lõhestajad. Nad kavatsesid minna Punasele väljakule oma kolonniga, kontrrevolutsiooniliste loosungitega, desorganiseerida paraadi ning tõsta mässu KK ja Rahvakomissaride Nõukogu vastu. Kuid meie võtsime neid vastu Jelohhovi kiriku juures. Toimus kokkupõrge. Trotskistid kihutati laiali.”

      Boriss Tšertok kirjutab, et järgmisel päeval olid eelmise päeva sündmused nende klassis peamiseks kõneaineks: „Hüüdes: „Peksa trotskiste!”, tormasime suure vahetunni ajal kõrvalasuvasse 7-b klassi. Seal oldi kaitseks valmis. Tahvlile oli kirjutatud loosung „Tuld kulaku, nepmani ja bürokraadi pihta!” Pärast kerget kähmlust leppisime kokku jätkata diskussioone tsiviliseeritumal moel.”

      Stalini lähikonnas saavutati vastupidine kokkulepe. Kümne päeva pärast laskis Trotski ammune sõber Adolf Joffe end oma kodus maha. Ta oli endine KK liige, kuid oli jäänud töötuks ning oli lootusetult haige. Joffe jättis maha Trotskile adresseeritud lahkumiskirja. Ta ei kirjutanud Trotskile mitte ainult neid aastakümneid sidunud sõprusest: „Ma olen alati arvanud, et Teil jääb puudu leninlikust vankumatusest, järeleandmatusest, tema valmisolekust jääda kas või üksinda enda poolt õigeks peetavale seisukohale lootuses, et tulevikus tunnistavad paljud või koguni kõik selle tee õigsust.

      Poliitiliselt oli Teil alati õigus, alates juba 1905. aastast, minagi ütlesin Teile korduvalt, et olen kuulnud, kuidas Lenin tunnistas, et 1905. aastal polnud õigus mitte temal, vaid Teil. Surma palge ees ei valetata ning ma kinnitan seda nüüd veel kord… Teie aga loobusite tihti oma õigest seisukohast kokkulepete ja kompromisside kasuks, mida Te ülehindasite. See oli viga…

      Teil on õigus, kuid Teie õiguse võidu tagatiseks saab olla vaid maksimaalne järeleandmatus, karm sirgjoonelisus, igasuguste kompromisside täielik hülgamine, just nimelt selles peituski Iljitši võitude saladus.

      Seda olen ma tahtnud Teile korduvalt öelda, kuid söandasin seda teha alles nüüd, hüvastijätuks.”

      Joffe matused peeti leinamuusikaga ja auvahtkonnaga, kuid tööajal, et rahvast ei koguneks liiga palju. Leinamiitingul Novodevitši kalmistul esines ka Trotski. See jäi tema viimaseks esinemiseks enne asumisele saatmist.

      1927. aasta novembris heideti ta parteist välja. Järgmisel aastal saadeti ta asumisele Alma-Atasse. Kuid tema olemasolu segas Stalinit endiselt. Ta vihkas seda meest, kuid kartis teda ikka veel. 1929. aasta 18. jaanuaril vormistas OGPU juures tegutsev erinõupidamine poliitbüroos tehtud otsuse saata Trotski riigist välja (Nõukogude kodakondsus võeti temalt siiski alles kolme aasta pärast, 1932. aastal).

      Trotski koos perekonnaga sõidutati rongiga Odessasse. Tema arhiiv ja raamatukogu olid juba varem viidud aurikule „Iljitš”. 1929. aasta 10. veebruaril toodi ka Trotski auriku pardale. Kapten sai kinnipitseeritud ümbriku, mille ta tohtis avada alles avamerel.

Unenägu Mehhiko öös

      Pagenduses olles püüdis Trotski mitmel korral Inglismaale sõita. See sai teatavaks alles hiljuti, kui inglased avalikustasid oma välisministeeriumi dokumendid. Tema palvet toetasid silmapaistvad kirjanikud Bernard Shaw ja Herbert Wells, kuid Briti valitsus ei tahtnud Stalini kõige vihatuma vaenlase vastuvõtmisega Nõukogude Liitu ärritada.

      Pelgupaika pakkus Trotskile vaid Mehhiko, mis oli tookordsetest poliitilistest kähmlustest eemal. Kõik Trotski poolehoidjad olid üksteise järel hävitatud. Pärast Kirovi tapmist 1934. aastal moodustati kõikjal riigi julgeolekuasutustes üksused, mis tegelesid trotskistidega. Stalin nimetas trotskiste „nurjatuks ja põhimõttelagedaks kahjurite, diversantide, spioonide ja mõrvarite bandeks, mis täidab välisriikide luureametitelt saadud ülesandeid”. Moskva kohtuprotsessidel räägiti, et Trotski ja Hitler kavandasid Tuhhatševski kaasabil Nõukogude Liidu lagundamist ja kodanluse võimu taastamist.

      Trotski endised kaaslased püüdsid end päästa, nad kirjutasid patukahetsuskirju, lootes Stalinit veenda oma ustavuses. Endine Punaarmee Poliitpeavalitsuse ülem Antonov-Ovsejenko kirjutas 1936. aastal ajalehes Izvestija: „Mind on vallanud sügav häbi, sest aastail 1923–1927 toetasin ma Trotskit, vaatamata sellele, et kuulsin selgelt hoiatavaid hääli… Alles 1927. aasta oktoobris katkestasin ma suhted opositsiooniga… Siis kirjutasin ma ka sm. L. Kaganovitšile, et opositsionääride vastu täidaksin ma partei iga ülesande. Jah, kuni nende kui ilmselgete kontrrevolutsionääride mahalaskmiseni välja.”

      Emigratsioonis olles kirjutas Trotski väga palju ja mitte alati täpselt. Kuid mõned tema ajaloolised prognoosid läksid täide. 1931. aastal ennustas ta, et fašistid võivad Saksamaal võimule tulla. 1933. aastal väitis ta, et Hitler valmistub sõjaks. Oma märkmetes arvas Trotski, et aja möödudes moodustuvad Euroopa Ühendriigid, et Euroopa riikide vahelt kaovad tollitõkked ja neil kujuneb välja ühtne seadusandlus.

      1939. aasta kevadel kirjutas Trotski, et Stalin on küps liidu sõlmimiseks Hitleriga. Sama aasta sügisel sõlmitigi liit, mis tekitas hämmastust kogu maailmas. 2. septembril 1939 hoiatas Trotski, et kahe aasta pärast tungib Hitler Nõukogude Liidule kallale. Ei möödunud kahte aastatki, kui see traagiline prognoos täide läks…

      1940. aastal kirjutas Trotski oma testamendis: „Ma suren proletaarse revolutsionäärina, marksistina, dialektilise materialistina ja järelikult leppimatu ateistina… Millistel asjaoludel ma ka sureksin, suren ma vankumatus usus kommunistlikusse tulevikku.”

      Ta oli juba raskesti haige: „Kui veresoonte skleroos hakkab pikale venima ja mind ähvardab kestev invaliidsus… siis jätan ma endale õiguse ise otsustada oma suremise aja üle.”

      Kuid Stalin vabastas ta vajadusest seda rasket otsust langetada. Trotskil polnud kusagil maailmas eriti palju pooldajaid, tema ideede külgetõmbejõud oli hakanud kahanema. Stalinile tundus siiski, et Trotski on endiselt ohtlik. Stalinil oli kirglik soov tappa Trotski, kes oli pärast Venemaalt väljakihutamist Mehhikosse elama asunud. Vähe oli neid, keda Stalin vihkas nii tugevasti kui Trotskit.

      1940. aasta mai lõpus toimus esimene kallaletung Trotski elule. Paarkümmend politsei vormiriietuses inimest võtsid tema Coyoacanis (Mexico lähedal) asuva maja valvemeeskonnal relvad käest, heitsid majja lõhkeainepakke ja tulistasid maja kuulipildujatest.

      Trotski