Välisministrid. Romantikud ja küünikud. Leonid Mletšin

on alla kirjutanud üks järgmistest isikutest: Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vl. Uljanov (Lenin), Kesktäitevkomitee esimees Sverdlov ja sõjaasjade rahvakomissar L. Trotski”.

      Lev Davidovitš oli vaieldamatult riigi teine mees, riigiasutustes rippusid kaks portreed – Lenini ja Trotski omad.

      „Sõja-aastatel koondus minu kätte võim, mida võis nimetada praktiliselt piiramatuks,” meenutas Trotski hiljem ilmse rahuloluga. „Minu rongis pidas istungeid revolutsiooniline tribunal, mulle allusid rinded, tagala allus rinnetele, teatud perioodil aga oli kogu valgete poolt hõivamata vabariigi territoorium kas tagala või kindlustatud piirkond.”

      Lenin usaldas Trotskit täielikult. 1919. aasta suvel tegi Lenin – väga külmavereline inimene – uskumatu liigutuse. Ta võttis Rahvakomissaride Nõukogu esimehe kirjablanketi ja kirjutas sellele:

      „Seltsimehed!

      Teades sm. Trotski korralduste karmi olemust, olen siiski niivõrd veendunud, olen absoluutselt veendunud sm. Trotski antud korralduse õigsuses, otstarbekuses ja hädavajalikkuses asja huvidest lähtudes, et toetan seda korraldust täielikult.

V. Uljanov-Lenin.”

      Lenin lisas:

      „Ma annan teile selle blanketi ja võin neid teile anda nii palju kui kulub, sest ma kiidan teie otsused juba eelnevalt heaks. Te võite kirjutada sellele blanketile mis tahes otsuse ja see ongi juba minu allkirjaga kinnitatud.”

      Viimastel aastatel pole avalikuks saanud mitte ainult kirjakesed, vaid terved kõned, mida Lenin pidas Trotski toetuseks ja kaitseks teda ründavate parteikaaslaste vastu. Lenin pidas sõjaväeametkonda eeskujulikuks. Lenini ajal olid need dokumendid salajased, Stalini ajal – ja ka pärast teda – ei tohtinud aga Trotski kohta midagi head öelda.

      Lenini suhtumisest Trotskisse annavad kõige paremini tunnistust tema enda sõnad, mis on kirja pannud Gorki:

      „Noh, kas te oskate nimetada veel kedagi, kes suudaks vaid aastaga luua eeskujuliku armee ja saavutada seejuures ka sõjaväespetsialistide lugupidamise. Meil on selline inimene olemas… Jaa, jaa, ma tean. Seal valetatakse midagi minu suhtumisest temasse. Valetatakse palju, ja nagu tundub, eriti palju minu ja Trotski kohta.”

      Sõjaväe loojana oli Lev Davidovitš mees õigel kohal – seal läks vaja tema metsikut energiat, loomupärast organisaatoriannet, intellekti, mehisust, otsusekindlust ja julmust. Kogu sõjaaja juhtis Trotski armeed raudse käega. Pärast sõda aga polnud tal enam midagi teha.

      Jääb selline mulje, et tal hakkas igav. Võitluse pinge oli langenud ja teda haaras nagu mingi loidus. Tavaline igapäevane töö ja intrigeerimine – see temale ei sobinud. Ta ei teadnud, mida peale hakata.

      Lenin otsis Trotskile tegevust. 1921. aasta 16. juulil tegi Lenin ettepaneku määrata ta Ukraina toiduainetega varustamise ministriks, kuna seal valitses ränk näljahäda. Trotski ei tahtnud. Lenin käskis poliitbüroo otsuse tühistada.

      Lenin pakkus talle oma asetäitja kohta valitsuses. Trotski keeldus taas. Ta ei tahtnud olla asetäitja. Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehe ametis oli ta harjunud täieliku iseseisvusega. Kuid sõda oli läbi ja teist samasugust ametit enam ei olnud.

      1922. aasta jaanuari lõpus kirjutas Trotski poliitbüroole avalduse: „Ma ei tahtnud paluda puhkust kuni veebruari või märtsini, kuigi viimase poolteisekahe kuu jooksul on mind kammitsenud unetus ja närvivalu peas.

      Lootsin veeta kuu aega osaliselt puhates. Kuid nüüd olen ma sunnitud viivitamatult puhkust paluma. Minu töö tootlikkus on minimaalne, seda nii tervise tõttu kui ka töö „tükeldatud” iseloomu tõttu: palju aega võtab üleminek ühelt ülesandelt teisele mis raiskab aega, kusjuures minu sügava sisemise veendumuse kohaselt tuleks peaaegu kõigi poliitbüroo ja orgbüroo ülesannetega hõlpsamini ja paremini toime need, kelle otsene töö see on.

      Peale füüsilise ajakulutamise ei talu ma ka psüühiliselt sellist režiimi, nagu ma ei talu ka treppidel vedelevaid suitsukonisid.

      Kuna ma lakkamatult raiskan aega, ja enda meelest mõttetult, olen ma pideva ebakindluse ja ärevuse seisundis, mis täielikult halvab mu töövõime.

      Palun poliitbürool anda mulle kuu aega puhkust.”

      Puhkuse ta sai, kuid tingimusel, et säilitab kontrolli sõjaväe ja Gohrani üle ja kirjutab veel ka brošüüri „Imperialismi ja revolutsiooni vahel. Revolutsiooni põhiküsimused Gruusia konkreetse näite varal”.

      Armee probleemid huvitasid nüüd Trotskit üha vähem. Ta viis läbi demobiliseerimise ja mõtles sellele, kuidas kasutada relvajõude majanduse taastamisel.

      Aastail 1920–1921 käis diskussioon armee tuleviku üle. Wrangeli võitja Mihhail Frunze, kes pidi Trotski sõjaväes välja vahetama, lähtus sellest, et see peab olema klassiarmee, proletaarne armee, sõjalise doktriini aluseks aga pidi olema tuginemine kodusõja kogemustele.

      Pärast kodusõja lõppu väitsid mitmed sõjateoreetikud, et Punaarmeel on tekkinud oma proletaarne strateegia. Nii ei arvanud mitte ainult Frunze, vaid ka Tuhhatševski, Gussev, Budjonnõi ja Vorošilov. Trotski vaidles neile vastu: ei saa olla mingit erilist proletaarset sõjateadust. Ta märkis mürgiselt: „See, kes arvab, et marksismi abiga saab panna käima tootmise küünlavabrikus, ei jaga ei marksismi ega ka küünalde valmistamist.”

      Artiklis „Kas sõjaline doktriin või näivalt sõjaline doktrinäärsus” kutsus Trotski õpetama komandöre lahinguväljal algatusvõimet ilmutama, ise mõtlema, mitte aga vaatama iga juhtumi puhul määrustikesse ja instruktsioonidesse. Sõjaajaloolased pööravad tähelepanu sellele, et Trotski nõudis kõigilt õppimist, isegi rindel, kui seal on rahulikum hetk. Ta väitis, et tohutuid kaotusi ei saa pidada sõjakunsti ilminguks. Sõjakunsti kriteeriumiks on suurima tulemuse saavutamine väikseima jõukuluga.

      23. veebruaril 1921. aastal kirjutas Trotski Leninile: „Vladimir Iljitš, meil käib praegu partei- ja sõjaväeringkondades diskussioon sõjalise doktriini asjus. Ma arvan, et lõpuks on sellest diskussioonist ka kasu, kuid praegu on selles palju loba ja väljamõeldisi. Näiteks esitatakse Punaarmee vastu süüdistus, et selle „sõjalises doktriinis” (selle ülespuhutud sõnakõlksu ümber käibki kogu vaidlus) puudub idee revolutsioonilistest pealetungisõdadest…”

      Suhtlemine kutseliste sõjaväelastega oli Trotskile kasuks tulnud. Trotski nägi, et tekkiv nõukogude sõjateadus alahindab kaitset. Ta kirjutas, et „ainult pealetung üksi ei taga veel edu”. Armeed tuleb õpetada ka ennast kaitsma. Esialgu pole alust loota maailmarevolutsiooni võitu.

      Frunze ruttas talle vastu vaidlema ja soovitas brošüürist välja visata „arutlused, mis ülistavad kaitset”. Frunze kirjutas ja rääkis ainult pealetungist. Sel ajal oli tavaks Suvorovi kombel nimetada kaitset „alatuks” ja „kaitsesõja vaim” sõna otseses mõttes Punaarmeest välja juurida.

      Partei IX kongressil toimunud sõjaväelastest delegaatide nõupidamisel esines ettekandega Trotski, kaasettekande tegi Mihhail Frunze, kes oli sõjaväes tõusev täht. Frunze juhatas Ukraina vägesid. Enne kongressi oli temaga vestelnud Lenin, kes andis mõista, et kavatseb toetada Trotskit. Seepeale teatas Frunze, et tal ei ole vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehega erimeelsusi.

      Kui aga Trotski oli relvajõududest lahkunud, hakati kaitsesse suhtuma üha kasvava põlgusega. Selle hilisem tulemus oli, et Punaarmee astus Teise maailmasõtta, oskamata pidada kaitselahinguid. Komandörid lihtsalt ei teadnud kaitselahingu põhimõtteid, staabid ei taibanud, mis on kaitsemanööver. Nende teoreetiliste diskussioonide hind selgus 1941. aastal.

Lenini testament

      1922. aasta 26. mail tabas Leninit haigushoog – parema käe ja jala osaline halvatus ning kõnehäired. Poole aasta pärast, 16. detsembril, oli tal uus haigushoog. Kitsas ringis lausus Stalin külmavereliselt:

      „Leniniga on kaputt.”

      Jossif Vissarionovitš siiski kiirustas pisut. Vladimir Iljitš hakkas paranema, kuid täie jõuga ta enam töötada ei suutnud.

      Kogu parteiline majapidamine oli nüüd Stalini käes. Stalini lähim abiline Amajak Nazaretjan kirjutas Sergo