Välisministrid. Romantikud ja küünikud. Leonid Mletšin

kohtumist Trotskiga ütles Sergei Jessenin, et Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees on „ideaalne inimtüüp”.

      Trotskil oli anne inimesi endaga köita ja mitte väiksem anne endale vaenlasi soetada. Stalin ja teised silmapaistvad parteitegelased lausa vihkasid teda.

      Trotski aga hoidus neist eemale ja jäi lõpuks üksikuks. „Külaskäigud üksteise juurde, usin balletietenduste külastamine, kollektiivsed joomingud, kus klatšiti neid, keda parajasti kohal ei olnud, ei köitnud mind üldsegi. Uus ladvik tundis, et ma ei sobi sellisesse elulaadi. Mind isegi ei üritatud sellesse kaasa tõmmata. Just seetõttu katkes tihti mõne rühmakese vestlus, kui mina sinna ilmusin, ja osavõtjad läksid laiali, tundes piinlikkust enda pärast ja vaenulikkust minu vastu., Kui soovite, siis see tähendaski, et ma hakkasin oma võimu kaotama.”

      Tema seisund parteis oli sõltunud Leninist. Kui Lenin suri, siis loojus ka tema täht.

      Ajaloolased vaidlevad seniajani, kes oli Lenini järel parteis teisel positsioonil – kas Stalin või Trotski?

      Nüüd avalikustatud OGPU eriteated, mida koostati pärast Lenini surma iga päev, annavad tunnistust, et rahvas pidas järglaseks Trotskit: „Elanikkond ei usu, et Trotski on haige… Masside hulgas võib märgata rahulolematust sellega, et sm. Trotski on kõrvale tõrjutud… Seoses diskussiooniga parteis ja sm. Trotski haigusega liiguvad kuuldused, et sm. Trotski portreed kõrvaldatakse, et sm. Trotski astub kommunistide vastu seepärast, et need rõhuvad töölisi, et ta on arreteeritud ja asub Kremlis…”

      Stalini nime ei nimetata eriteadetes kordagi. Rahvas ei tundnudki teda. Just seetõttu, et Trotski oli paljude meelest Lenini seaduslik mantlipärija, äratas ta oma poliitbürookaaslastes viha ja hirmu. Kõik nad liitusid Trotski vastu. Zinovjev ja Kamenev ning ka teised kahtlustasid, et kui Lev Davidovitš peaks saama partei ja riigi etteotsa, viskab ta nemad partei juhtkonnast välja. Seepärast tegidki tema äsjased võitluskaaslased nüüd panuse Stalinile, kes Trotskit vihkas. Ja sellega kirjutasid nad alla ka oma surmaotsusele – ajapikku hävitas Stalin nad kõik…

      1923. aasta lõpus Trotski tegelikult isoleeriti. Kuus ülejäänud poliitbüroo liiget kohtusid omavahel ja otsustasid asja ära, ametlikul istungil esitati juba lõplik otsus. Kui Trotski vastu vaidles, jäi ta täiesti üksi. Ta püüdis vastu hakata, rääkis, et demokraatia on parteist kadumas, et enam pole võimalik diskuteerida, et parteiorganid harjuvad sellega, et mitte valitud, vaid ülaltpoolt määratud parteisekretärid neid lihtsalt käsutavad.

      1923. aasta 5. oktoobril kirjutas Trotski poliitbüroole kirja, milles väitis, et „sekretäride bürokraatiale tuleb piir panna… Partei demokraatia peab oma õigused tagasi saama, ilma selleta ähvardab parteid tardumus ja kängumine.”

      Parteis võtsidki võimu just sekretärid, kuid partei liikmeskonnas oli Trotski ikka veel populaarne. Poliitbüroo oli sunnitud teatama: „Olemata nõus sm. Trotskiga mõnedes küsimustes, märgib poliitbüroo siiski, et oletus, nagu võiks partei KK-s olla ühtegi seltsimeest, kes kujutab poliitbüroo, KK ja riigiorganite tööd ette ilma sm. Trotski aktiivse osavõtuta selles, on kuritahtlik väljamõeldis…” See lause näitab, et võitluse lõpptulemus ei olnud veel kindel.

      Kuid otsustaval hetkel astus Trotski ise mängust välja, 1923. aasta sügisel pärast pardijahil käimist haigestus ta raskelt. Kuni ta haigevoodis lamas, kõrvaldasid Stalin, Zinovjev ja Kamenev Trotski pooldajad kõikidelt vastutavatelt ametikohtadelt.

Asumiselesaatmine

      Suhhumisse, kus Trotski ennast ravis, tuli pärast Lenini surma KK komisjon, et kooskõlastada temaga Revolutsioonilises Sõjanõukogus tehtavad kaadrimuudatused. Ennekõike koristati RSN-i esimehe asetäitja kohalt Efraim Skljanski, kes oli olnud Trotski truu abiline kogu kodusõja ajal.

      Sõjaväearst Skljanski polnud veel kolmekümneaastanegi. Ta oli võtnud aktiivselt osa relvastatud oktoobriülestõusust ning määrati sõja- ja mereväe rahvakomissariaadi kolleegiumi koosseisu, kus ta tegeles Punaarmee organiseerimisega ja varustamisega. Rahvakomissar märkas kohe Skljanski erakordseid võimeid ja tegi temast oma asetäitja Revolutsioonilises Sõjanõukogus ja rahvakomissariaadis. Trotski sõnul paistis ta silma „asjalikkusega, püsivusega ning oskusega hinnata inimesi ja olukordi”, seega oli ta võimekas administreerija, ehk nagu nüüd öeldakse, mänedžer. Skljanskit hindas kõrgelt ka Lenin.

      Trotski kirjutas: „Minu äraolekul juhatas Skljanski Revolutsioonilise Sõjanõukogu istungeid, juhtis kogu komissariaadi jooksvat tööd, see tähendab peamiselt rinnete varustamist, ja lõpuks esindas ta sõjaväeametkonda Kaitsenõukogus, mis pidas istungeid Lenini juhtimisel… Ta oli alati täpne, väsimatu, valvas ja alati asjadega kursis. Suurem osa sõjaväge puudutavatest käskkirjadest avaldati Skljanski allkirjaga… Võisin helistada kell kaks või kolm öösel, Skljanski oli ikka komissariaadis oma kirjutuslaua taga.”

      Loomulikult vihkas Stalin Skljanskit, kes nõudis temalt täielikku allumist Revolutsioonilise Sõjanõukogu käskkirjadele. Nüüd saadeti Skljanski tööle Moskva kangakudumise trusti.

      1925. aasta suvel, enne ärasõitu Ameerika Ühendriikidesse, kus ta tahtis osta kangatööstusele uusi kudumispinke, läks Skljanski Trotski juurde. Nad meenutasid nostalgiliselt möödunut ja äkki küsis Skljanski oma endiselt ülemuselt:

      „Öelge mulle, mis see Stalin õieti on?”

      Skljanski tundis Stalinit suurepäraselt ka ise, kuid ta tahtis kuulda Trotski hinnangut Stalini isiksuse ja tema edu põhjuste kohta. Revolutsioonilise Sõjanõukogu endine esimees vastas:

      „Stalin on meie partei kõige silmapaistvam keskpärasus.”

      Skljanski noogutas mõistvalt. Nad mõlemad eksisid Jossif Vissarionovitšis kõvasti.

      Ameerikas uppus Skljanski järve. Tema surm oli enam kui kummaline. Nekroloogis nimetas Trotski Skljanskit „suurepäraseks inimmasinaks, mis töötas tõrkumata ja pidevalt”.

      Skljanski asemel sai sõjanduse rahvakomissari ja SRK esimehe esimeseks asetäitjaks Mihhail Frunze. Abiks seltsimees Trotskile, nagu ütles parteikongressil Zinovjev, tegelikult aga valmistati juba ette tema väljavahetamist.

      Moskva sõjaväeringkonna etteotsa määrati Trotskile ustava Muralovi asemele tema isiklik vaenlane Vorošilov. Kliment Jefremovitš lülitati Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu koosseisu.

      Armeest kõrvaldati palju silmapaistvaid poliittöötajaid – Trotski pooldajaid. Nad pillutati laiali üle kogu riigi. Poliitvalitsuse ülemaks sai Antonov-Ovsejenko asemel Andrei Bubnov, kes seni oli juhtinud partei KK agitatsiooni ja propaganda osakonda. Esimese asjana käskis Bubnov kõrvaldada poliitõppustel punaarmeelastega peetavate vestluste hulgast teema „Punaarmee juht sm. Trotski”.

      Keskkontrollkomisjoni esimees, seega partei inkvisitsiooni juht Valerian Kuibõšev lausus Trotskile avameelselt:

      „Me peame möödapääsmatuks teie vastu võitlemist, kuid me ei saa teid kuulutada vaenlaseks; seepärast olemegi sunnitud kasutama niisuguseid meetodeid.”

      Kuni Trotski palavikuga voodis lamas ja vaikis, mobiliseeriti riik võitlusse trotskismi vastu. Ta tuli Moskvasse tagasi alles 1924. aasta aprillis, kui Lenin oli juba maetud, Trotski ise aga sisuliselt võimust ilma jäetud.

      Võib-olla on liiga julm süüdistada Trotskit tegevusetuses, kui ta oli nii haige, et ei suutnud voodistki tõusta? Mis haigus tal siis oli? Teda jälitas mingi salapärane infektsioon, tal oli pidevalt kõrge palavik. On hämmastav, et tolle aja parimad arstid ei suutnudki talle õiget diagnoosi panna.

      1926. aasta kevadel lubas poliitbüroo väga vastutahtmist tal Berliini minna, kus ta saksa arstide abiga lootis vabaneda teda kurnavast palavikust. Saksa arstid otsustasid tal mandlid välja lõigata. Operatsioon tehti ilma narkoosita. Trotskil taheti käed kinni siduda, nagu see niisugusel puhul tavaks oli, kuid ta talus operatsiooni stoiliselt. Mõne aja pärast hakkas temperatuur aga jälle tõusma ega tahtnud kuidagi alaneda.

      Arsti ja kirjaniku Viktor Topoljanski arvates kannatas Punaarmee organiseerija ja juht neuroosi all. Trotski palavik oli psühhosomaatiline fenomen, mida esineb tundlikel ja üliemotsionaalsetel inimestel. Lev Davidovitš oligi just selline inimene. On teada,