Välisministrid. Romantikud ja küünikud. Leonid Mletšin

võib meid sundida liikuma Läände, appi kommunistidele.”

      Relvastatud ülestõus Saksamaal suruti maha. Kuid Moskvas loodeti, et poola töölised ja talupojad aina ootavad Punaarmee saabumist.

      Poola sõjakäigu plaani kiitis KK heaks 1920. aasta 28 aprillil. Pilsudski vastu tegutsesid kaks rinnet. Läänerinne (seda juhtis Mihhail Tuhhatševski, Revolutsioonilise Sõjanõukogu liige oli Smilga) liikus Varssavi poole, Edelarinne (juhataja Aleksandr Jegorov, sõjanõukogu liige Stalin) tegutses Wrangeli vastu, kes oli kindlustunud Krimmis, ja poolakate vastu Lvovi suunal. Eeldati, et hiljem liidetakse Edelarinde põhijõud Läänerindega, et poolakad lõplikult purustada.

      Tulevane marssal Tuhhatševski juhtis pealetungi loosungi all „Hoia alt, Varssavi! Hoia alt, Berliin!” Loomulikult ei olnud juttu nende Euroopa pealinnade vallutamisest, vaid revolutsiooni eksportimisest. Moskvas räägiti ka „revolutsioonilisest sõjast, et aidata Poolat sovetiseerida”.

      30. juulil moodustati Białystokis Poola ajutine revolutsioonikomitee eesotsas Felix Dzeržinskiga. Sinna kuulusid kõik silmapaistvamad poola bolševikud. See oli tulevase nõukogude Poola valitsus. Algas ka sakslastest koosneva eriüksuse loomine, millest pidi saama tulevase saksa punaarmee tuumik.

      Praegu arvavad paljud ajaloolased, et Tuhhatševski poleks mingil juhul suutnud Poola sõjaväge purustada. Kuid see on vaid hüpotees. Mõned sõjaajaloolased teatavasti suudavad oma kaartidel muuta iga kaotatud lahingu hiilgavaks võiduks, ja ka vastupidi.

      Läänerinde väed igatahes lähenesid Varssavile ja tundus, et Poola on kohekohe langemas. Viimase löögi andmiseks vajas Tuhhatševski täiendust. 2. augustil kutsus poliitbüroo Stalini Poola rindelt ära ja käskis tal valmistuda võitluseks Wrangeli vastu. Pahane Stalin vastas Leninile hämmastava kõrkusega: „Teie kirjakese rinnete eraldamise kohta sain kätte, poliitbürool poleks olnud tarvis pisiasjadega tegeleda.”

      Stalin keeldus täitmast poliitbüroo otsust ja ülemjuhataja käsku saata Esimene Ratsaarmee ja 12. armee Tuhhatševskile appi, ta nõudis jonnakalt, et Edelarinne peab võimalikult kähku vallutama Lvovi.

      Räägitakse, et Poola vasturünnaku idee autoriks oli kindral Maxime Weygand, kes sel hetkel juhatas Prantsuse missiooni Varssavis. Poolakad kasutasid osavalt ära seda, et Punaarmee rinne oli pikaks venitatud ja andsid löögi Läänerinde vägede liitekohta. See Pilsudski võit on läinud ajalukku kui „ime Vislal”. Punaarmee hakkas taganema.

      Lahingud kestsid veel ka septembris, kuid sõja saatuse otsustas Varssavi lahing. Punaarmee taganes ja tuhanded punaarmeelased langesid vangi. Vangilangenute arvu üle käib äge vaidlus. Nimetatakse erinevaid arve – 100 000 kuni 160 000 meest. Poolakate andmeil oli vange 110 000. Ukrainasse ja Nõukogude Venemaale jõudis tagasi 60 000–80 000 meest. Kuid mis ülejäänutest sai?

      Selle küsimuse esitas juba 1921. aasta septembris välisasjade rahvakomissar Georgi Tšitšerin, kui ta pöördus Poola sõjaväe esindaja poole Venemaal: „Kahe aasta jooksul suri 130 000 vene vangist Poolas 60 000.”

      Poolakad räägivad, et kadunud punaarmeelased kas otsustasid jääda Poolasse võis siis surid laagrites haiguste ja nälja tõttu: see oli suurte epideemiate aeg. Elutingimused laagrites olid kohutavad, vange peksti. Mõned vene ajaloolased arvavad, et vene vange hävitati laagrites tahtlikult.

      Hiljem rääkis Lenin „katastroofilisest lüüasaamisest”. Pärast sõda selgitas ta parteikaaslastele, mis oli juhtunud: „Venemaa ütles: me vaatame, kes sõjas kõvem on. Nii oligi küsimus seatud. Sellest pidi saama muutus kogu poliitikas – ülemaailmses poliitikas. Millised aga olid selle poliitika tulemused? Muidugi, peamine tulemus oli see, et nüüd me oleme saanud kohutava lüüasaamise osaliseks.”

      1. septembril 1920 vabastas poliitbüroo Stalini Edelarinde revolutsioonilise sõjanõukogu liikme kohustustest. Sisuliselt süüdistasid Lenin ja Trotski Stalinit Varssavile korraldatud pealetungi ja kogu Poola sõja nurjamises. Stalin suhtus sellesse väga valulikult, vastas järsult ja tigedalt, tundmata mingit pieteeti Lenini ees. Sõda Poolaga lõppes Nõukogude Venemaa jaoks äärmiselt ebaedukalt. Pärast Poola sõjaväe edukat pealetungi 1920. aasta sügisel tuli Moskval leppida piiriga, mis kulges „Curzoni liinist” ida pool. See oli veel kaugemal ida pool kui piir, mis oli kujunenud pärast sakslastega Brest-Litovskis sõlmitud rahu. Lenin lohutas seltsimehi: „Me teeme territoriaalseid järeleandmisi, sest meil on vaja kiiremini purustada Wrangel, aga Poolaga me veel klaarime.”

      Kui 12. oktoobril sõlmiti Riias rahu Poola ja Ukrainaga, lõppes praktiliselt ka kodusõda.

      Lenin ja Trotski olid saavutanud võidu, kuid millise hinnaga!

      Andmed kodusõjas hukkunute kohta on väga lahkuminevad. Seda teemat uurinud ajaloolaste arvates hukkus üle nelja miljoni inimese. Tööliste ja Talupoegade Punaarmee üldised inimkaotused olid aastail 1918–1922 ligikaudu miljon meest, umbes samapalju kaotas ka valgete armee. Veel vähemalt kaks miljonit inimest pages Nõukogude Venemaalt – enamikus need, kes olid saanud niinimetatud Nanseni passi. Rahvasteliidu põgenikeasjade ülemkomissar, tuntud Arktika-uurija norralane Fridtjof Nansen andis isikutunnistused neile inimestele, kes olid jäänud kodumaata ja dokumentideta…

„Palun anda mulle puhkust”

      Sõjast tuli Trotski välja võitja oreooliga. Ta oli loonud armee, löönud puruks kontrrevolutsiooni ja kindlustanud riigi julgeoleku.

      Kogu sõjaaja viibis ta rinnetel. Tema rong kihutas hoogsalt mööda maad ringi – Trotski suundus sinna, kus oht revolutsiooni ähvardas. Kõik pidid tunnistama, et ta on julge ja otsusekindel.

      Briti diplomaadile Robert Bruce Lockhartile, kes saadeti pärast revolutsiooni Venemaale, et ta looks mitteametlikke kontakte bolševike juhtidega, jäi Trotski meelde sellisena: „Mul oli võimalus veenduda Trotski füüsilises julguses. Ma vestlesin temaga Lunastaja peakiriku taga väljaku ääres paiknevas sõjakomissariaadis. Äkki sööstis tuppa tema abi, kes oli täielikus paanikas. Väljas oli kogunenud tohutu hulk relvastatud madruseid. Neile ei olnud palka makstud või oli see olnud liiga väike. Nad tahtsid näha Trotskit. Nad lubasid maja maatasa teha, kui ta välja ei tule.

      Trotski hüppas püsti, silmad välkumas, ja tormas väljakule. Ta ei teinudki katsetki madruseid rahustama hakata. Ta ründas neid raevuka sõimuga. Nad olid „koerad, kes pole väärt kuuluma laevastikku, mis oli etendanud revolutsioonis nii suurt osa”. Ta lubas nende kaebused läbi vaadata. Kui need on õiglased, siis need rahuldatakse. Kui ei ole, siis häbimärgistab ta neid kui revolutsiooni reetjaid. Nad peavad nüüd minema tagasi kasarmusse, või ta võtab neilt relvad ära ja nad kaotavad kõik oma õigused. Madrused taandusid korratult nagu peksasaanud penid, Trotski aga tuli tagasi ja me jätkasime katkenud vestlust…

      Ta jätab endast äärmiselt tugeva mulje seni, kuni säilitab enesevalitsuse. Tal räägib vabalt ja hästi, sõnad näivad voolavat katkematu joana.

      Ta oli teoinimene… Ta põrmustas oma oponente otsustavalt ja ilmse mõnuga. Ta suutis äratada erakordset entusiasmi.

      1918. aasta mai algas Punaarmee võimsa paraadiga Punasel väljakul. Trotski võttis paraadi vastu diplomaatiliste esindajate juuresolekul… Neis kehvasti riietatud ja korratult marssivates meestes, kes temast möödusid, võis märgata elavat jõudu. Mulle jättis see sügava mulje.”

      Trotski võimet rahvahulgaga hakkama saada hindas kõrgelt ka Lenin. Kui Saraatovis tõusis üles Uurali diviis, palusid Lenin ja Sverdlov Trotskil viivitamatult sinna sõita, „sest Teie ilmumine rindele avaldab mõju sõduritele ja kogu sõjaväele”.

      Reaalne oht ähvardas bolševikke 1918. aasta juulis, kui mässu tõstsid vasakpoolsed esseerid. Neil olid oma relvastatud üksused Moskvas ja nad oleksid üsna tõenäoliselt suutnud võimu haarata. Esseeridel oli riigis palju toetajaid. Külades hääletasid kõik esseeride poolt.

      Tšekaa esimees Dzeržinski kaotas pea. Ta lasi vasakpoolsetel esseeridel end arreteerida. Tšekaa, riikliku julgeoleku organ, ei suutnud midagi ette võtta.

      Pead ei kaotanud ainult armee ja mereväe rahvakomissar Trotski. Ta kutsus Moskva lähedalt kohale kaks läti küttide polku, mis olid bolševikele ustavad, tõi kohale soomusautod ja käskis mässulist Popovi