Välisministrid. Romantikud ja küünikud. Leonid Mletšin

ntikud ja küünikud

      Kuraditosin

      (Eessõna)

      Igor Ivanovitš Ivanov on 1917. aasta oktoobrist alates kõigest kolmeteistkümnes välisminister. Võrdluseks: nii siseministreid kui ka julgeolekuameti juhte on selle aja jooksul vaheldunud üle kahekümne.

      Selles kuraditosinas on olnud kolm akadeemikut (Primakov, Molotov ja Võšinski) ja üks Teaduste Akadeemia kirjavahetajaliige (Šepilov). Nende seas oli hiilgava haridusega mehi ja oli neidki, kes ei osanud üldse võõrkeeli ega olnud enne ministriks saamist peaaegu et välismaal käinudki.

      Kaks neist olid sellel ametikohal kaks korda – Vjatšeslav Molotov ja Eduard Ševardnadze. Kõige lühemat aega olid ministriks Boriss Pankin – alla kolme kuu, Lev Trotski – viis kuud, ja Dmitri Šepilov – kaheksa ja pool kuud. Kõige kauem oli ministri ametis Andrei Gromõko – kakskümmend kaheksa aastat.

      Kolm ministrit kolmeteistkümnest olid aastateks diplomaatia ajaloost kustutatud: Trotski, Võšinski ja Šepilov. Neljanda – Molotovi – kõrvaldasid ühed needuste saatel ajaloost, teised tõid ta võidukalt sinna tagasi.

      Kõik ministrid on rääkinud, et poliitika tegemine on riigijuhi eesõigus, et nemad vaid täidavad peasekretäri või presidendi tahet. Kuid see on kavaldamine. Ka ministri isik avaldab poliitika kujundamisele otsustavat mõju. Molotov tõi poliitikasse dogmatismi ja visaduse, mida Stalinil ei olnud. Ševardnadze läks partnerluses lääneriikidega Gorbatšovist kaugemale. President Boriss Jeltsini ajal püüdis Kozõrev muuta Venemaad Lääne liitlaseks, Primakov aga loobus sellest hoiakust.

      Eduard Ševardnadze lakkas olemast minister, sest kadus terve riik – NSV Liit. Dmitri Šepilov ülendati ministriametist KK sekretäriks. Andrei Gromõko sai lühikeseks ajaks NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks – see oli kõrge, kuid tähtsusetu amet. Jevgeni Primakov suundus Riigiduuma aplausi saatel ministriametist otse valitsusjuhi toolile. Molotovi tee oli vastupidine: Rahvakomissaride Nõukogu esimehe ametist läks tema välisasjade rahvakomissariaati.

      Ühtteistkümmet neist kolmeteistkümnest ministrist kritiseeriti karmilt: mõnda siis, kui ta veel oma ametis oli, teisi aga pärast erruminekut või koguni pärast surma. Mõnesid neist sajatatakse tänapäevani kui koletisi ja deemoneid. Erandiks on Jevgeni Primakov, kes ministri ametis olles sai endale juurde palju pooldajaid ja austajaid.

      Kolmeteistkümnest rahvakomissarist ja ministrist saadeti kaheksa erru või nad lahkusid ametist omal soovil, kuna nende tööga ei oldud rahul.

      Siseasjade ametkonna juhtide saatus oli aga palju kohutavam – kuus neist lasti maha, kaks lõpetasid ise oma elu; Lubjanka juhte hukati viis, teised sattusid kas vanglasse või täielikult põlu alla. Välisministrite vastu oli jumal armuline. Isegi Maksim Litvinovit, kelle elu rippus küll juba juuksekarva otsas, Stalin millegipärast ei hävitanud. Kuid mingis mõttes võib kõigile selle raamatu kangelastele kaasa tunda.

      Kuulus ajaloolane Jevgeni Tarle külastas kord vähemalt sama kuulsat juristi Anatoli Konit. Koni kaebas, et on vanaks jäänud. Tarle lausus:

      „Mis te räägite, Anatoli Fjodorovitš, teil oleks patt nuriseda. Briand, kes on teist vanem, käib ikka veel tiigreid jahtimas.”

      Aristide Briand oli 1930. aastatel Prantsusmaa valitsusjuht ja välisminister.

      „Jah,” vastas Koni melanhoolselt. „Mis Briand’il viga. Tema jahib tiigreid, siin aga jahivad tiigrid meid.”

      Lugeja märkab peagi, et see raamat ei käsitle mitte ainult välisasjade rahvakomissaride ja välisministrite tegemisi ning diplomaatiat ja välispoliitikat. See on tegelikult veel üks vaatenurk meie maa ajaloole 1917. aastast kuni tänapäevani välja…

      ESIMENE OSA

      VÄLISPOLIITIKA JA REVOLUTSIOON

      1. peatükk

      LEV DAVIDOVITŠ TROTSKI: REVOLUTSIOON EI VAJA DIPLOMAATIAT

      Ühel 1923. aasta oktoobrikuu pühapäeval läks Vabariigi Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimees, sõja- ja mereväe rahvakomissar, poliitbüroo liige Lev Trotski jahile, tegi seal jalad märjaks ja külmetas tugevasti.

      „Ma jäin voodisse,” kirjutas ta oma elulooraamatus. „Pärast gripihoogu tekkisid mul kummalised palavikuhood. Arstid ei lubanud mul voodist tõusta. Niiviisi lamasin ma kogu lõppeva sügise ja terve talve. See tähendas, et ma olin 1923. aastal „trotskismi” asjus puhkenud diskussiooni ajal haige. On võimalik ette näha sõda ja revolutsiooni, kuid võimatu on ette aimata sügisese pardijahi tagajärgi.”

      Haigestumine oli tõepoolest saatuslik. Tema jaoks nii kurvalt lõppenud jahiretkele läks Trotski riigi tähtsuselt teise mehena, kelle populaarsust võis võrrelda Lenini omaga. Kui ta mõne kuu pärast terveks sai, märkas ta, et oli muutunud tagakiusatavaks opositsionääriks, kes oli kaotanud võimu ja keda ümbritsesid leppimatud vaenlased. Trotski arvates juhtus kõik seepärast, et salapärane haigus oli ta maha murdnud.

      Arstid määrasid Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimehele voodirežiimi ja ta raviski end püüdlikult. Ajal, kui parteiaparaati ärgitati „trotskismiga” võitlema, viibis Lev Davidovitš Moskva lähedal sanatooriumis, tegeles oma haigusega ning ei saanud hästi aru, millised muutused riigis toimuvad. Mida võibki nõuda mehelt, keda piinab kõrge palavik ja kelle suhtlusring piirdub vaid Kremli arstidega?

      Muide, pole raske märgata hämmastavat kontrasti Trotski ja Lenini vahel: juba surmahaigust põdev Lenin püüdis arstide rangest keelust hoolimata riigi poliitikaelus osaleda ja seda mõjutada. Kui Trotski haigestus, tõmbus ta otsustavalt kõigist kohustustest eemale, ta mõtiskles, meenutas ja kirjutas. Lenin kippus töö juurde, Trotski aga kuulas meelsasti arstide soovitusi, et on tarvis puhata ja ennast ravida.

      Kompenseerimaks oma varasema elu raskusi ja ebamugavusi, kohanesid bolševike ninamehed kärmesti oma uue seisundi eelistega. Nad käisid end ravimas välismaal, enamasti Saksamaal, viibisid sanatooriumides ja võtsid pikki puhkusi. Nad ei vaielnud vastu, kui arstid, kes oma kõrges ametis patsientide meeleolu väga peenelt tajusid, soovitasid neil puhata mugavates oludes.

      Trotskit ravinud arstid ei suutnudki tema haiguse lõplikku diagnoosi määrata, kuid soovitasid talle tungivalt minna kuni täieliku tervenemiseni puhkama mõnda lõunapiirkonna kuurorti. Pravda avaldas 1924. aasta 8. jaanuaril Trotski tervisliku seisundi kohta bülletääni, millele olid alla kirjutanud kuus arsti. Need leidsid, et Trotski vajab vähemalt kaheks kuuks puhkust ja peab sõitma ravile Kaukaasiasse. Poliitbüroo andis talle meeleldi puhkust. Moskvas ei tahetud teda üldsegi näha…

      Lev Davidovitš ei hakanud meedikutega vaidlema ja suundus lõunasse, päikeselisesse Abhaasiasse.

      „Šifreeritud telegramm Lenini surma kohta jõudis meieni, kui olime koos abikaasaga Tiflisi raudteejaamas,” meenutas Trotski hiljem. „Ma saatsin otseliini kaudu Kremlisse šifreeritud teate: „Pean vajalikuks tulla Moskvasse. Millal matused on?” Vastus Moskvast jõudis pärale umbes tunni pärast: „Matused on laupäeval, te ei jõua õigeks ajaks siia. Poliitbüroo leiab, et tervislikku seisukorda arvestades tuleks Teil sõita Suhhumi. Stalin.” Ma ei pidanud võimalikuks nõuda, et matused ainult minu pärast edasi lükataks. Alles Suhhumis, kui ma sanatooriumi verandal tekkide all lamasin, sain teada, et matused olid edasi lükatud pühapäevale.”

      Trotski oli veendunud, et Stalin pettis teda teadlikult: ta ei tahtnud, et Lev Davidovitš matustel viibiks. Oma kõnemeheande ja efektse esinemisega oleks Trotski Lenini kirstu juures võinud näida juhi kõige ilmsema mantlipärijana. Tema äraolekul aga andis Stalin ise ustavusvande Lenini ideedele.

      Kuid kas Trotski poleks pidanud ise taipama, et ta peab viivitamatult kohale minema? Ja mitte ainult selleks, et võimu jagamises osaleda. Lenini surm oli kogu riigi jaoks suur vapustus. Sellisel hetkel ei oleks Revolutsioonilise Sõjanõukogu ja poliitbüroo liige Trotski tohtinud Moskvast eemal olla. Kui ta poleks rongiga õigeks ajaks kohale jõudnud, oleks võinud minna lennukiga. Selle asemel aga siirdus ta rahulikult sanatooriumisse.

      Suhhumis lamas Lev Davidovitš päevade kaupa, nägu päikese poole, vaatas merd ja palme ning meenutas oma kohtumisi Leniniga, mõtles sellest, millise raamatu ta peaks revolutsiooni kohta kirjutama. Moskvas aga kujunes sel ajal välja uus juhtkond, kes oli kindlalt otsustanud vabaneda ohtlikust võistlejast