Välisministrid. Romantikud ja küünikud. Leonid Mletšin

aga sina pole ikka rahul.”

      Ent nagu seltsimees Stalin on öelnud, pole olemas selliseid kindlusi, mida bolševikud-leninlased ei suuda vallutada. 1940. aastal andis Beria Pavel Sudoplatovile ülesande see asi lahendada. Vahetult juhtis operatsiooni tulevane kindral Eitingon. Täideviija rolli leiti hispaanlane Ramon Mercader. Pärast kulinaariakooli lõpetamist töötas ta Barcelona hotellis „Ritz”, kus nõukogude luure ta värbas. Tema ema Maria Caridad oli samuti NKVD agent.

      Juba viiendal päeval pärast esimest kallaletungi saabus tulevane mõrvar Trotski majja. Ta nimetas ennast Belgia diplomaadi pojaks Jean Mornard’iks, kuid kasutas võltsitud Kanada passi Frank Jacksoni nimele.

      20. augustil tuli Mercader Trotski juurde, et tutvustada talle oma artiklit. Palavale ilmale vaatamata oli tal seljas pikk mantel ja peas kaabu. Kui Trotski tema artiklit lugema hakkas, võttis Mercader hõlma alt jääkirka (tal olid kaasas veel ka haamer ja püstol), sulges silmad ja virutas kirkaga täiest jõust Trotskile vastu pead. Ta lootis tappa Trotski ühe hoobiga ja seejärel põgeneda. Kuid Trotski hakkas talle vastu. Segadusse sattunud Mercader ei suutnud isegi püstolit kasutada. Kära kuulnud ihukaitsjad jooksid tuppa ja võtsid mõrtsuka kinni.

      Trotski suri järgmisel päeval haiglas. Teda tulid ära saatma 300 000 inimest.

      Tapeti ka peaaegu kogu Trotski perekond. Selline oli juba Stalini põhimõte – vaenlase eest pidid vastust andma kõik tema omaksed.

      Üks Trotski poegadest, insener Sergei Sedov (mõlemad pojad olid võtnud ema nime, nad ei tahtnud isa kuulsust teenimatult ära kasutada) ei tegelnud poliitikaga, vaid teadusega. Ta keeldus koos isaga lahkumast ja jäi Nõukogude Venemaale. Ta õpetas Moskva Kõrgemas Tehnikakoolis ja hoidus rõhutatult isegi poliitilistest vestlustest, lootes naiivselt, et temale ei tohiks võimudel pretensioone olla.

      Loomulikult see teda ei päästnud. 1936. aastal saadeti Sergei Sedov esialgu asumisele Vorkutasse. Siis arreteeriti ta uuesti ja lasti seejärel maha.

      Maha lasti ka Trotski mõlemad väimehed. Üks tema tütar suri 1927. aastal tiisikusse, teine tütar suri 1933. aastal Berliinis. Kolmas tütar oli alates 1933. aastast Siberis asumisel, kuid suutis ellu jääda. Alles 1961. aastal, kui ta oli juba 87-aastane, lakkas KGB teda jälgimast.

      Trotski teine poeg – Lev Sedov – oli pärinud isa võitlejaloomuse. Tema läks vanemate järel välismaale ja temast sai isa ustav abimees. Ta elas Pariisis ja püüdis koondada mõttekaaslasi, kahtlustamata, et teda ümbritsevad nõukogude luure informaatorid. 1938. aastal oli tal pimesooleoperatsioon. Operatsioon oli edukas, kuid neli päeva hiljem halvenes tema seisund järsult. Tuli teha kordusoperatsioon. 16. veebruaril suri Lev Sedov Pariisis ühes kliinikus. Peaaegu keegi ei kahelnud, et tema surm oli nõukogude luure kätetöö.

***

      Lev Trotski oli üks nõukogude riigi loojaid. Nagu kirjutas tema biograaf Isaac Deutscher, oli saatus jaganud talle ohtralt nii kuulsust kui vaimustatud austust, kuid ka õnnetusi ja muret. Trotski sai näha, kuidas täitusid tema kõige julgemad unistused, kuidas ainsa hetkega realiseerusid tema ideed, ta oli võitnud. Kuid ta nägi ka kõigi oma lootuste kokkuvarisemist ja iseenda langemist.

      Elu lõpus vaatas Trotski ka Leninit teise pilguga. Ta kahetses, et oli nii palju Leniniga vaielnud. Ajaloolased kinnitavad, et Lenin suhtus Trotskisse pisut valvsalt, kuna ta ei armastanud idealiste, eelistades neile praktikuid, kellel miski ei sega ajaloo käänulisel teel pöördeid tegemast.

      Trotski erines Leninist (ja ka Stalinist) selle poolest, et tema polnud võimu fanaatik. Trotski jäigi mõnes mõttes romantikuks. Igatahes sellest esimesest plejaadist oli tema ainus, kes säilitas usu marksismisse ja revolutsiooni.

      Veidi enne seda, kui Trotski Stalini käsul tapeti, kirjutas ta oma päevaraamatusse: „Möödunud ööl nägin ma unes, et vestlesin Leniniga. Tema päris murelikult minu haiguse kohta: Teil on närvid läbi, te peaksite puhkama. Te peate arstidega tõsiselt nõu pidama.” Ma rääkisin Leninile oma ravilkäimisest Berliinis 1926. aastal ja tahtsin lisada: see juhtus juba pärast teie surma, kuid sain pidama ja laususin, et see oli pärast teie haigust.”

      Kui imelik… Elu lõpus nägi revolutsiooni deemon Lev Trotski, nagu teda vahel nimetati, et on Lenini hoole ja armastuse kaitse all.

      Euroopas, eeskätt Prantsusmaal eksisteerib seniajani trotskistlik liikumine. Trotski kodumaal peavad ühed teda Lenini, revolutsiooni ja nõukogude võimu õelaimaks vaenlaseks, teised, vastupidi, fanaatiliseks russofoobiks, kelle sooviks oli hävitada Venemaa maailmarevolutsiooni nimel. Trotski aga arvas, et sotsialismi rajamine on võimalik vaid üheaegselt koos kogu Euroopaga. Sellest teevad mitmed ajaloolased järelduse, et Venemaa Trotskit ei huvitanud, Stalin, vastupidi, mõtles aga ainult Venemaale. Ja et Trotski põlgas vene kultuuri, Stalin aga hindas seda. Ometi hävitas Stalin vene intelligentsi plaanipäraselt, Trotski aga vaid kirjutas kirjanike ja luuletajate kohta kirjanduskriitilisi artikleid.

      Ja siiski on Trotski ka tänapäeval paljude meelest revolutsiooni deemon, Venemaa ajalooline vaenlane ja lausa saatan, ülemaailmse juutluse eestvedaja ja riigi hukutaja.

      Ajakirja Naš sovremennik toimetaja kirjutab, et „20. sajand oli Venemaa jaoks košmaarne vastasseis, mida mina nimetaksin Trotski ja Rothschildi lahinguks… Need kaks meest kõrguvad kahel pool Venemaa saatust nagu Vana Testamendi koletuslikud hiiglased Gog ja Magog… Miks nad muigavad? Ikka seepärast, et vene inimesed nende lõbuks üksteist nahutavad, panevad seina äärde, saadavad vangilaagritesse, peksavad kumminuiadega ja kastavad veekahuritest. Muidugi mitte naljaviluks, vaid ikka „kasu” pärast.”

      Ajakirjast Molodaja gvardija võib lugeda, et Trotski oli Hitleri liitlane. See ajakiri on lihtsakoelisem, mõeldud vähenõudlikule lugejale: „Trotski poliitiline karjäär sai alguse edukast abiellumisest Sedovaga, Rothschildide kauge sugulasega…

      Trotski juurde viivad niidid Sarajevo mõrva juurest, millega provotseeriti Esimene maailmasõda. Just Rothschildide raha eest toimetati kinniplommitud vagunis Venemaale tuntud revolutsionäärid, ja sama raha eest sai väikesest bolševike parteist Venemaa mõjuvõimsaim partei, just Trotski pärast tapeti Lenin, kavandati tuntud „Juhi testament”, mis pidi kõrvaldama poliitikataevast Stalini ja andma kogu võimu Venemaal Trotski kätte…”

      Aastakümneid on autorid, kes ei varjagi oma antisemitismi, kirjutanud, et Trotski julmus on tingitud tema juudi päritolust: tal polnud kahju ei Venemaast ega venelastest.

      Kelleks aga pidasid teda mõned tema kaasaegsed? Juba 1918. aasta jaanuaris avaldas bolševikesse kriitiliselt suhtuv tuntud ajakirjanik Aleksandr Amfiteatrov ajalehes Petrogradski golos artikli pealkirjaga „Suurvenelane Trotski”. Amfiteatrov polemiseeris üldlevinud hinnanguga, et Trotski on „muulane”, Venemaale võõras inimene.

      Amfiteatrov kirjutas, et „otse vastupidi, Trotskil pole piisavalt juudile traditsiooniliselt omaseid jooni – ettevaatlikkust, haritust ja oskust oludega kohaneda. Häda on just selles, et Trotski on liiga hästi omandanud suurvene šovinistlikud jooned: kiitlemise, norimise, pealehüppamise, kergemeelsuse, tigeduse ja oskuse ennast puhtaks pesta.”

      Tegelikult oli rahvusel Trotski silmis sama vähe tähtsust kui Dzeržinski või ka Stalini silmis. Need inimesed ei tundnud ennast ei juudi, poolaka ega grusiinlasena. Nad pidasid ennast rahvustest kõrgemal seisvaiks ja seadsid endale ülemaailmseid ülesandeid. Valides endale sõpru ja vaenlasi ei juhindunud nad etnilistest põhimõtetest. Ega siis Stalini väike poeg asjata ei öelnud saladuskatte all oma õele: „Aga meie isa oli varem grusiinlane…” Stalini hilisem antisemitism ja tervete rahvaste küüditamine on hoopis teist laadi nähtus.

      Inimesed, kes Trotskit vihkavad, räägivad: tänu jumalale, et tema võimule ei saanud, siis oleks olnud veel hullem, kui Stalini ajal oli… Aga kas oleks saanud veel hullem olla?

      2. peatükk

      GEORGI VASSILJEVITŠ TŠITŠERIN. MEES TEISEST MAAILMAST

      1934. aasta kevadel paljastasid valvsad tšekistid välisasjade rahvakomissariaadis homoseksualistide vandenõu. Julgeolekuametile ei tekitanud muret mitte ainult diplomaatide seksuaalne orientatsioon, kuigi Lubjanka oli võtnud enda kanda ka hoolitsemise riigiaparaadi moraalse puhtuse eest. Ebatraditsioonilise