Välisministrid. Romantikud ja küünikud. Leonid Mletšin

kasvas ning jõudis kaheteistkümne tuhande liikmeni. Nad nimetasid end uusevangelistideks.

      Vassili Tšitšerin ei katkestanud ametlikult sidemeid õigeusuga, kuid oli siiski tugevasti lord Redstocki ideede mõju all. Tšitšerin-vanema diplomaatiline karjäär lõppes, kui tema naise Georgine Mayendorfi vaimuhaige onupoeg Rudolf Mayendorf teda rängalt solvas. Sellele oleks pidanud järgnema duell, kuid Vassili Tšitšerin keeldus usuliste põhimõtete tõttu relva kätte võtmast. Tolle aja kirjutamata seaduste kohaselt pidi ta seejärel otsekohe esitama erruminekupalve. Ta jättiski oma teenistuse ja naasis Tambovimaale, Karauli. Seal elas ta väga sügavalt üle kõike, mis oli seotud ärajäänud duelli ja erruminekuga. Talle tundus, et ümberkaudsed peavad teda võitlemisest keeldumise tõttu argpüksiks. Et oma mehisust tõestada, suundus ta Punase Risti missiooni koosseisus vabatahtlikult Balkani sõtta. Oma elu säästmata tõi ta haavatuid lahinguväljalt ära. See ettevõtmine sai talle saatuslikuks – ta haigestus tuberkuloosi, haigus progresseerus kiiresti. Jõudnud täiesti haigena koju tagasi, suri ta nelja aasta pärast.

      Isa haigus ja surm jätsid Georgi Vassiljevitši lapsepõlvele väga sünge pitseri. Enda sõnul kasvas ta üles üksildasena, eksalteeritud õhkkonnas, eemal reaalsusest. Ta seisis sageli akna juures ja jälgis kadedalt tänaval liikuvaid gümnasiste. Ta ihkas suhtlemisvõimalusi. Kuid Tšitšerinite kinnine eluviis ei lasknud tal eakaaslastega lävida. Ühispalvused, vaimulikud laulud, valjuhäälne piiblilugemine olid nende perekonnaelu peamiseks sisuks. Eakaaslastest eemale jäetuna hakkas ta varakult lugema tõsist kirjandust, sealhulgas ka ajalooraamatuid. Kes oleks osanud arvata, et see talle aja möödudes nii kasulikuks osutub…

      Pärast isa surma sai Georgi Vassiljevitši hooldajaks tema onu Boriss Nikolajevitš. Tulevane rahvakomissar hindas kõrgelt onu majas valitsenud intellektuaalset õhkkonda: „Nii onu kui tädi olid oma mõistuselt ja arengutasemelt ebatavalised inimesed, seal oli ülimalt intellektuaalne õhkkond, seal viibimine andis mulle väga palju.” Ema õpetas Georgit pidama lugu kunstist ja kasvatas temas romantilist suhtumist õnnetutesse inimestesse. Ta idealiseeris talurahva elu. Oma perekonna vaesus näis talle häbistavana. Ta tundis end alandatuna ja solvatuna. Tal oli kalduvus enesesüüdistamisele ja alaväärsuskompleksile. Lisaks oli ta juba loomu poolest häbelik ja endassesulgunud. Ta kasvas teadmisega, et tema elu on äpardunud. Koolis oli tal väga raske, kuna ta ei osanud kaaslastega läbi saada. Raske iseloom ja endassesulgumine saatsid teda läbi kogu elu. Sõpru tal praktiliselt ei olnud, kui mitte arvestada Mihhail Kuzmini. Nad kohtusid siis, kui Tšitšerinid 1886. aastal Peterburi asusid, kus Georgi hakkas õppima 8. poeglastegümnaasiumis. Seal nad Kuzminiga tuttavaks saidki. Mõlemad olid äärmiselt haavatavad, nad olid sugulashinged, neid lähendas armastus muusika ja luule vastu.

      Mihhail Kuzmin kirjutas päevaraamatus: „Viiendas klassis tuli meile Tšitšerin, kellega ma peagi sõbrustama hakkasin ja kelle perekonnal oli mulle väga sügav mõju. Ma olin rõõmus, kui sain puhata suures, „ehtsas” härrastemajas… Meid liitis ühte muusika jumaldamine, me jooksime koos „Beljajevi kontsertidele” („Vene sümfoonilisi kontserte” korraldati Peterburis selleks, et tutvustada vene heliloojaid), õppisime tundma Mozartit, käisime teatris, kus istusime rõdul. Mina hakkasin muusikat kirjutama, me esitasime perekonnaõhtutel oma helitöid…”