Välisministrid. Romantikud ja küünikud. Leonid Mletšin

ainult Piiteris, vaid kogu Venemaa ulatuses kukub uue armee organiseerimise ja selle sõjalise võimsuse taastamise üritus läbi, kui rakendatakse siinse enamuse otsust, sest ükski aus ja endast lugupidav sõjaväespetsialist sellistes tingimustes töötama ei hakka.

      Ainsaks pääseteeks oleks Trotski viivitamatu määramine sõjaväe ülemrahvakomissariks, sest siis ta ei peaks arvestama niisuguse lapseliku sonimisega…”

      14. märtsil asus Trotski täitma sõjanduse rahvakomissari ja kõrgema sõjanõukogu esimehe ülesandeid. Viimase nimetas ta üsna varsti ümber Revolutsiooniliseks Sõjanõukoguks, RSN-iks. Trotski tähetund oli alanud.

      Ta polnud sõjaväes teeninud, tal oli sõjaasjandusest üsna kesine ettekujutus, kuid ta oskas õppida ja pöördus otsekohe abi saamiseks nende poole, kes võisid talle õiget nõu anda. Trotski võttis kohe põhimõttelise seisukoha: sõjaasjandusega peavad tegelema professionaalid, seega siis kaadriohvitserid.

      2. septembril 1918 kuulutati ÜKTK otsusega kogu vabariik sõjaleeriks. Otsuses öeldi: „Kõigi rinnete ja kõigi sõjaväeliste asutuste etteotsa määratakse Revolutsiooniline Sõjanõukogu, mida juhib üks ülemjuhataja.”

      Ülemjuhatajaks valis ÜKTK endise tsaariarmee ohvitseri Jukums Vâcietise. Vâcietis oli lõpetanud kindralstaabi akadeemia, 1917. aastal juhtis ta rindel 5. Zemgale läti polku, ning läks koos sellega üle revolutsiooni poolele.

      Trotski kirjutas, et läti kütid olid „ainuke väeosa, mis vanast armeest alles jäi. Läti sulased, töölised ja kehviktalupojad vihkasid balti paruneid. Seda sotsiaalset viha kasutas tsaarivalitsus ära sõjas sakslaste vastu. Läti polgud olid tsaariarmee parimad. Pärast Veebruarirevolutsiooni bolševiseerusid need peaaegu täielikult ja etendasid Oktoobrirevolutsioonis väga suurt osa…

      Aasta hiljem süüdistati Vâcietist kahtlastes plaanides ja sidemetes, nii et ta tuli ametist tagandada. Midagi tõsist nende süüdistuste taga ei olnud. Võibolla luges ta enne uinumist Napoleoni elulugu ja jagas oma auahneid mõtteid paari-kolme noorema ohvitseriga…”

      Tšekaa töötajad arreteerisid lisaks Vâcietisele ka vabariigi välistaabi ülema ja veel mõned olulised staabitöötajad – see juhtus 1919. aasta suvel, kui olukord rinnetel oli meeleheitlik! Kõik nad vabastati peagi, süüdistus tühistati kuriteo koosseisu puudumise tõttu, kuid Punaarmeele tekitas see suurt kahju. 1938. aastal tuli tšekistidele meelde Vâcietise ja Trotski kunagine lähedus, ning endine ülemjuhataja lasti maha.

      Trotski kaasas julgelt Punaarmeesse endisi ohvitsere, andes nendele peaaegu kõik kõrgemad ametikohad. Esinedes partei VIII kongressil, rääkis ta, et tuleks laiemalt kaasa tõmmata mehi „vanast juhtivkoosseisust, kes on kas sisemisest veendumusest asunud nõukogude võimu poolele või siis asjaolude sunnil leidnud, et nad peavad seda võimu kohusetundlikult teenima”.

      Trotski käskkirjas öeldi: „1. Komissar ei käsuta, vaid jälgib, kuid jälgib valvsalt ja kindlalt.

      2. Komissar suhtub kohusetundlikult töötavatesse sõjaväespetsialistidesse lugupidamisega ja kaitseb kõigi nõukogude võimu vahenditega nende õigusi ja inimlikku väärikust.”

      Ajaloolaste hinnangul teenis Punaarmees kodusõja ajal peaaegu 50 000 endist ohvitseri. Neist üle kuuesaja olid endised kindralid ja kindralstaabi ohvitserid. Kahekümnest rindejuhatajast olid seitseteist tsaariarmee kaadriohvitserid, kõik staabiülemad olid endised ohvitserid. Sajast armeejuhatajast olid kaheksakümmend kaks olnud varem ohvitserid. Trotski soosis andekaid inimesi, edutas neid kiiresti kõrgetele ametikohtadele, pööramata tähelepanu sellele, kas neil on taskus parteipilet või mitte. Paljudele see ei meeldinud. Ühed leidsid, et endisi ohvitsere edutades taandub Trotski revolutsioonilistest põhimõtetest. Teised jahtisid ise kõrgeid ameteid ja tahtsid konkurentidest vabaneda. Sel pinnal sigines Trotskile terve hulk vaenlasi.

      Peamine vaenlane oli Stalin, kelle ümber koondusid Trotski peale solvunud punased komandörid.

Esimene kokkupõrge Staliniga

      1918. aasta mai lõpus otsustas Rahvakomissaride Nõukogu saata Stalini „toiduainete varumise üldjuhiks Lõuna-Venemaale”. Stalin jäi pidama Tsaritsõnis (praegune Volgograd) ja telegrafeeris sealt Leninile: „Kihutan takka ja sõiman kõiki, keda vaja… Võite olla kindel, et me ei halasta kellelegi – ei endale ega teistele, kuid vilja siiski anname.”

      Stalin võeti Põhja-Kaukaasia sõjaväeringkonna Revolutsioonilise Sõjanõukogu koosseisu. Ringkonna vägesid juhatas endine tsaariarmee kindralleitnant Andrei Snessarev, kes oli vabatahtlikult astunud Punaarmeesse ja püüdis muuta oma alluvuses olevad väeosad regulaararmeeks.

      Sõjaväeringkonna komandör Stalinile ei meeldinud – ta oli sõjaväespetsialist. Sõjaväelaste tegevusega rahulolematu Jossif Vissarionovitš saatis Leninile ja Trotskile telegramme endiste ohvitseride „kuritahtliku lohakuse ja otsese reetmise” kohta.

      Tsaritsõnis tunnetas Stalin ilmselt esmakordselt elus endas ületamatut soovi mitte kellelegi alluda, saada kõige tähtsamaks ja ise käsutada. Ta nõudis endale õigust vabastada ja ametisse määrata ja „ja üldse esindada lõunas keskvõimu”. Tsaritsõnis siginesid Stalinil esimesed austajad, kes otsisid temalt kaitset Trotski vastu. Need olid Kliment Vorošilov ja teised pärast revolutsiooni esile kerkinud komandörid, kes ei tahtnud minna endiste ohvitseride alluvusse, kuna armastasid partisanivabadust, mis ei kohustanud kellelegi alluma.

      Stalin süüdistas sõjaväespetsialiste reetmises ja kõrvaldas Snessarevi vägede juhataja ametist. Põhja-Kaukaasia ringkonna asemele moodustati Lõunarinne, kuid selle etteotsa määrati jälle endine kindral. Stalin vallandas ka tema ja määras sellele kohale Vorošilovi. Stalini käsul arreteerisid tšekistid suure rühma endisi ohvitsere, viisid nad ühele pargasele ja uputasid.

      Tsaritsõn aga sattus erakordselt täbarasse olukorda. Linnale lähenesid kindral Krasnovi kasakaväeosad. Ja kuni Stalin sõdis oma staabi ja sõjaväespetsialistidega, tungisid valged edukalt peale, hõivasid Põhja-Kaukaasia ja oleksid peaaegu ka Tsaritsõni vallutanud. Kuid Stalin ja Vorošilov jätkasid kõiges sõjaväespetsialistide süüdistamist ja nõudsid, et peastaabi töötajad asendataks kommunistidega.

      Trotski vastas neile: „Kõige rohkem kisavad ohvitseride kasutamise vastu kas need, kes seisavad kaugel kogu sõjaväemehhanismi tööst, või siis sellised parteitegelased, kes ise on hullemad igast saboteerijast: neist pole järelevaatajat, nad hulguvad ringi, logelevad, kui aga sisse kukuvad, siis ajavad süü kindralstaabi töötajate kaela.”

      Põrkunud Trotski vastuseisule, lakkas Stalin temaga suhtlemast ning hakkas Leninit telegrammidega pommitama, süüdistades Revolutsioonilise Sõjanõukogu esimeest selles, et too keelab partei juhtkonnal sekkumise sõjaväespetsialistide tegevusse, kes tegelikult on kontrrevolutsionäärid, ja et ta oma tegevusega „hukutab rinde”: „Palun, Trotskit vaigistada ja panna ta paika, kuni pole hilja, sest ma kardan, et kui hakkavad korduma Trotski arulagedad käsud anda kõik rindega seonduv täiesti ebausaldatavate, nõndanimetatud kodanlike sõjaväespetsialistide kätte, tekitavad need lõhe armee ja komandöride vahel ja hukutavad rinde lõplikult… Ma ei räägigi sellest, et Trotski püüab mulle õpetada parteidistsipliini, unustades ilmselt, et parteidistsipliin ei väljendu mitte formaalsetes käskudes, vaid proletariaadi klassihuvides.”

      Vorošilov keeldus sisuliselt täitmast Trotski käske ja kuulas ainult Stalinit. Selline ustavus aitas Kliment Jefremovitšil teha fantastilist karjääri ja jääda puutumata ka puhastuste aastatel.

      Koos Vorošiloviga nõudis Stalin Leninilt: „Partei KK-s on vaja arutada Trotski käitumist, kes alandab partei silmapaistvaid liikmeid sõjaväespetsidest reeturite meeleheaks, kahjustades rinde ja revolutsiooni huve.”

      Ka Trotski omakorda kaebas Leninile, ta kirjutas, et Tsaritsõni all on lood äärmiselt halvad, et sealt ei saabu isegi ettekandeid ja et „Vorošilov suudaks juhtida polku, mitte aga 50 000-mehelist armeed.”

      KK Stalinit ei toetanud ja Vorošilovil tuli Trotski käskudele alluda. 2. oktoobril otsustas partei KK: „Kutsuda sm. Stalin otseühendusliinile ja teha talle selgeks, et Revolutsioonilisele Sõjanõukogule allumine on absoluutselt vajalik. Mittenõustumise korral võib Stalin tulla Moskvasse ja